Sirvi Kuupäev , alustades "2011-07-27" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 14 14

The QSPR/QSAR approach for the prediction of properties of fullerene derivatives
(2011-07-27) Martin, Dana
Peale süsiniknanoosakeste avastamist on selgunud, et nende süntees, analüüs ja omaduste määramine on päris keeruline. Selleks, et vähendada eksperimentaalse töö mahtu, on kasutatud mitmeid arvutustehnikaid nende ühendite omaduste ennustamiseks. Käesolevas doktoritöös on testitud QSPR/QSAR meetodite rakendatavust süsiniknanoosakeste füüsikaliste ja keemiliste omaduste ja bioloogiliste aktiivsuste ennustamiseks. Sissejuhatus ja kirjanduse ülevaade annavad lühikese kokkuvõtte süsiniknanoosakestest, nende olulisematest ja huvitavamatest tehnilistest ja bioloogilistest omadustest, arvutustehnikatest ja molekulaardeskriptoritest nende omaduste modelleerimiseks ning nende mõjust keskkonnale ja inimeste tervisele. Doktoritöö kirjeldab järgmiste omaduste modelleerimist: polüaromaatsete süsivesinike ja C60 fullereeni lahustuvus n-heptaanis ja 1-oktanoolis, polüaromaatsete süsivesinike ja fullereenide polariseeritavus, HIV-1 proteaasi inhibeerimine asendatud C60 fullereeni derivaatide poolt, ning fibrillaarse amüloidi tekkimise inhibeerimine. Kõikide nende omaduste jaoks loodi hea ennustusvõimega mudelid. Need mudelid võivad olla kasulikud tuntud ühendite omaduste ennustamiseks, mille kohta puuduvad veel eksperimentaalsed andmed või isegi rakendada ühenditele mida pole kunagi sünteesitud, kuid mis võivad omada kasulike ja huvipakkuvaid omadusi või aktiivsusi.
Brown bear (Ursus arctos) population structure, demographic processes and variations in diet in northern Eurasia
(2011-07-27) Tammeleht, Egle
Populatsioonigeneetika ja fülogeograafia on olulised aspektid liikide ja populatsioonide kaitsks ja ohjamiseks, kuna sisaldavad informatsiooni populatsiooni ajaloo, sidususe ja elujõulisuse kohta. Pruunkarude populatsioonigeneetika ja fülogeograafia on pälvinud palju tähelepanu kogu maailmas tulenevalt liigi majandamis- ja kaitsevajadustest ning ka pruunkaru 'mudelliigi' staatuse tõttu fülogeograafias. Käesoleva väitekirja eesmärgiks on uurida Põhja-Euraasia karupopulatsiooni populatsioonigeneetikat, toitumist ja fülogeograafiat, et leida, milline on sealse populatsiooni geneetiline struktuur ja toitumise eripärad ning üritada nende kujunemisele selgitust saada ajaloolistest ja klimaatilis-ökoloogilistest tingimustest. Populatsioonigeneetiliste ja fülogeograafilise uurimuste vahelised sarnasused võimaldavad järeldada, et tänapäevase Põhja-Euraasia mandriosa pruunkarupopulatsiooni geneetiline struktuur ei ole kujunenud ainult tänapäevaste tegurite mõjul, vaid ka kaugemas minevikus toimunu tagajärjel. Kuigi õnnestus tuvastada laiuskraadiline gradient karu toitumises, siis geneetiline struktuur paistab olema pigem pikkuskraadiline. Mitmete geneetilist struktuuri kujundavate tegurite ilmnemine ja nende mõju ulatus pruunkarupopulatsiooni geneetilise struktuuri kujunemisele sellel ulatuslikul alal vajab edasist uurimist.
Novel glutathione analogues and their antioxidant activity
(2011-07-27) Viirlaid, Säde
Käesoleva dissertatsiooni raames disainiti ja sünteesiti rida GSH analooge ning mõõdeti ja võrreldi nende antioksüdantseid omadusi nii GSH-ga kui omavahel. Omaduste ja struktuuri omavaheliste seoste leidmiseks modifitseeriti glutatiooni struktuuri. Glutatiooni analoogide disainimisel kasutati järgmisi erinevaid võimalusi: neljanda aminohappe lisamine GSH molekulile, GSH ahelas -glutamüüljäägi asendamine -glutamüüljäägiga, L-aminohapete asemel D-aminohapete kasutamine ja C-terminaalse karboksüülrühma amiidimine. Neljanda aminohappena kasutati kõige enam O-metüül-L-türosiini, et suurendada ühendite antioksüdatiivseid omadusi. -glutamüülrühma asendamine -glutamüülrühmaga parandas oluliselt UPF peptiidide hüdroksüülradikaali püüdmisomadusi, kusjuures teised struktuurimodifikatsioonid ei andnud nii häid efekte. DPPH radikaali elimineerimisel on glutatioonil veidi madalam EC50 väärtus kui kõikidel UPF peptiididel. Võrreldes aga antiradikaalseid efektiivsusi, mille arvutamisel on arvesse võetud ka radikaali elimineerimise kiirus, ületavad UPF peptiidid GSH, kusjuures UPF17 on uuritud peptiididest kõige efektiivsem. Kineetiliselt iseloomustati GSH ja selle -glutamüülderivaadi poolt DPPH radikaali püüdmise mehhanismi ja leiti, et selles protsessis ilmneb mittekovalentse kompleksi tekke staadium. Antud töös on ka näidatud, et UPF peptiidid on suhteliselt stabiilsed. Saadud tulemused koos UPF peptiidide andmetega nende mittetoksilisusest lubavad pidada käesolevas dissertatsioonis uuritud ühendeid võimalikeks ravimeellasteks.
Gene expression profiling and genome-wide association studies of non-small cell lung cancer
(2011-07-27) Välk, Kristjan
Maailmas avastatakse igal aastal 1.6 miljonit uut kopsuvähi juhtu, Eestis ligikaudu 700.Kuigi kopsuvähi peamisteks riskifaktoriteks on suitsetamine ja õhusaaste, kokkupuude asbesti ja raskmetallidega, mängib haiguse tekkes ja arengus olulist rolli ka indiviidi geneetiline taust. Kopsuvähi diagnoosi ja prognoosi aluseks on TNM klassifikatsioon ja histoloogiline analüüs, kuid gruppide sisene ravivastus ja elulemus väga varieeruvad. Samuti esineb märkimisväärsel hulgal vähkkasvajaid, mille histoloogiline määratlemine on võimatu, kas siis dediferentseerumise või segatüübilise kasvaja tõttu. Sellest tulenevalt on asutud otsima uusi prognostilisi ja diagnostilisi molekulaarseid markereid nii DNA kui ka RNA näol, mis võimaldaksid täpsemalt klassifitseerida kopsuvähki ja juhtida raviarsti sobilikuma ravi valikul. Käesolevas doktoritöös on kasutatud kogu genoomi hõlmavat assotsiatsiooni- ja geeniekspressiooni analüüsi eesmärkidega identifitseerida kopsuvähi riskialleele ning vähkkasvajate spetsiifilisi geeniekspressiooni profiile. Käesolevas töös käsitletud assostsiatsiooniuuringu metaanalüüsi käigus kasutati 13 300 kopsuvähi ja 19 666 kontrollindiviidi genoomi andmeid, mille tulemusel leidsid kinnitust kõik eelnevalt identifitseeritud kopsuvähi riskilookused. Samuti tuvastati uusi potentsiaalseid kopsuvähiga seotud kromosoomilookuseid. Käesoleva töö raames teostatud kogugenoomi geeniekspressiooni analüüsil identifitseeriti uued potentsiaalsed kopsuvähi biomarkerid ning molekulaarsed profiilid, mis ennustasid patsientide elulemust paremini kui histoloogiline klassifitseerimine. Lisaks avastati, et patsiendid, kellede adenokartsinoomi proovides oli RNA lagunenud, omasid ka statistiliselt olulist kehvemat prognoosi. Käesoleva doktoritöö kolmandas artiklis on uuritud ühe patsiendi kahe kontrollkoe ja kolme kopsuvähi kasvaja kogugenoomi geeniekspressiooni profiile selgitamaks metastaasi või teise primaarkasvaja hüpoteesi. Lisaks geeniekspressiooni profiilide rakendamise testimisest personaalses meditsiinis oli töö ajendatud ka asjaolust, et nii prognoos kui ka ravistrateegia on metastaseerunud ja mittemetastaseerunud kopsuvähi korral väga erinev. Geeniontoloogia, peakomponent- ning korrelatsioonianalüüs viitasid üheselt uue primaarkasvaja tekkele, mida kinnitab ka tänaseni säilinud patsiendi suhteliselt hea kliiniline pilt. Maailmas avastatakse igal aastal 1.6 miljonit uut kopsuvähi juhtu, Eestis ligikaudu 700.Kuigi kopsuvähi peamisteks riskifaktoriteks on suitsetamine ja õhusaaste, kokkupuude asbesti ja raskmetallidega, mängib haiguse tekkes ja arengus olulist rolli ka indiviidi geneetiline taust. Kopsuvähi diagnoosi ja prognoosi aluseks on TNM klassifikatsioon ja histoloogiline analüüs, kuid gruppide sisene ravivastus ja elulemus väga varieeruvad. Samuti esineb märkimisväärsel hulgal vähkkasvajaid, mille histoloogiline määratlemine on võimatu, kas siis dediferentseerumise või segatüübilise kasvaja tõttu. Sellest tulenevalt on asutud otsima uusi prognostilisi ja diagnostilisi molekulaarseid markereid nii DNA kui ka RNA näol, mis võimaldaksid täpsemalt klassifitseerida kopsuvähki ja juhtida raviarsti sobilikuma ravi valikul. Käesolevas doktoritöös on kasutatud kogu genoomi hõlmavat assotsiatsiooni- ja geeniekspressiooni analüüsi eesmärkidega identifitseerida kopsuvähi riskialleele ning vähkkasvajate spetsiifilisi geeniekspressiooni profiile. Käesolevas töös käsitletud assostsiatsiooniuuringu metaanalüüsi käigus kasutati 13 300 kopsuvähi ja 19 666 kontrollindiviidi genoomi andmeid, mille tulemusel leidsid kinnitust kõik eelnevalt identifitseeritud kopsuvähi riskilookused. Samuti tuvastati uusi potentsiaalseid kopsuvähiga seotud kromosoomilookuseid. Käesoleva töö raames teostatud kogugenoomi geeniekspressiooni analüüsil identifitseeriti uued potentsiaalsed kopsuvähi biomarkerid ning molekulaarsed profiilid, mis ennustasid patsientide elulemust paremini kui histoloogiline klassifitseerimine. Lisaks avastati, et patsiendid, kellede adenokartsinoomi proovides oli RNA lagunenud, omasid ka statistiliselt olulist kehvemat prognoosi. Käesoleva doktoritöö kolmandas artiklis on uuritud ühe patsiendi kahe kontrollkoe ja kolme kopsuvähi kasvaja kogugenoomi geeniekspressiooni profiile selgitamaks metastaasi või teise primaarkasvaja hüpoteesi. Lisaks geeniekspressiooni profiilide rakendamise testimisest personaalses meditsiinis oli töö ajendatud ka asjaolust, et nii prognoos kui ka ravistrateegia on metastaseerunud ja mittemetastaseerunud kopsuvähi korral väga erinev. Geeniontoloogia, peakomponent- ning korrelatsioonianalüüs viitasid üheselt uue primaarkasvaja tekkele, mida kinnitab ka tänaseni säilinud patsiendi suhteliselt hea kliiniline pilt.
A longitudinal study of science teacher change and its impact on student change in scientific creativity and socio-scientific reasoning skills
(2011-07-27) Laius, Anne
Doktoritöö eemärgiks on looduainete õpetamise paradigmaatiliste muutuste võimalikkuse uurimine STL (loodusteaduslik ja tehnoloogia-alane kirjaoskus) filosoofiale tugineva õpetajate täienduskoolituse raames ning koolituse efektiivsuse hindamine õpikeskkonna ja õpilaste loodusteadusliku ja tehnoloogia-alase kirjaoskuse osaoskuste (loodusteadusliku loovuse ja sotsiaal-teadusliku põhjendamisoskuse) abil. Loodusainete õpetajate pikaajalise täienduskoolituse tervikkontseptsiooni välja töötamiseks uuriti ka õpilaste eelnimetatud loodusteadusliku kirjaoskuse osaoskuste arengut mõjutavaid faktoreid (õpetajate professionaalsuse taset ja selle muutust, õpetajate omavahelist koostööd, õpilaste ainealaste teadmiste taset ning sugu). STL kontseptsiooni realiseerimiseks viidi läbi pikaajaline õpetajate täienduskoolitus, mis koosnes kahest järjestikusest 8-kuulisest tsüklist, mille jooksul õpetajad töötasid interdistsiplinaarsete meeskondadena ning koostasid ühiselt STL õppematerjalid 4 õppemooduli jaoks, mida kasutati 8-nädalase õppeperioodi jooksul oma loodusainete tundides. Pikaajalise koolituse efektiivsust hinnati õpetajate muutuste ja õpilaste loodusteadusliku loovuse ja sotsiaal-teadusliku põhjendamisoskuse muutuse kaudu. Täienduskoolituse mõju püsivust kontrolliti aasta pärast koolitust järel-küsitluste ja -intervjuude abil. Koolitusmudeli ülekantavust uutesse tingimustesse kontrolliti rahvusvahelise FP 6 projekti PARSEL raames läbiviidud uuringuga. Käesoleva töö tulemused kinnitavad õpetajate pikaajalise STL täienduskoolituse positiivset mõju kolmes suunas: õpetajate professionaalse taseme tõus, oluliselt õpilaskesksema õpikeskkonna loomine loodusainete tundides ning märkimisväärselt paranenud õpilaste loodusteadusliku kirjaoskusega seotud oskused, st loovus ning põhjendamis- ja argumenteerimisoskus. Uuringu käigus paranesid ka õpilaste hoiakud loodusteaduste õppimise suhtes, mis muutusid nende silmis relevantsemaks ning suurenesid kommunikatsiooni- ja koostöö võimalused nii õpetajate kui õpilaste vahel. Töö tulemused on rakendatavad uue loodusainete õppekava realiseerimisel.
Названия исчезнувших селений Республики Марий Эл (структурно-семантический и историко-этимологический анализ)
(2011-07-27) Pustyakov, Alexander
Käesoleva väitekirja aineks on Mari El Vabariigi hääbunud asundinimed. On välja selgitatud 1383 hääbunud asundit. Uurimusse on hõlmatud ka asundite varasemad nimetused. Ühtekokku vaadeldakse töös umbes 2370 ametlikku, rahvapärast ja varasemat nime. Teostatud on Mari El Vabariigi hääbunud asundinimede igakülgne analüüs nii sünkroonia kui diakroonia seisukohast. Samuti on vaadeldud mari oikonüümide adapteerumist vene keeles. Oikonüümide materjal osutab järgmistele mari nimede omandamise viisidele: foneetiline, morfoloogiline ja semantiline adapteerumine. Teostatud on ka oikonüümide struktuurilis-sõnamoodustuslik analüüs. Mari El Vabariigi oikonüümia koosneb põhiliselt mari ja vene kihtidest, milles on hulk substraatset materjali. Soome-ugri keelte oikonüümia struktuurilise tüpoloogia analüüsiga on kindlaks tehtud, et sugulaskeeltes valitseb struktuuriline sarnasus oikonüümide moodustamisel – oikonüümid on enamuses soome-ugri keeltes kahekomponendilised. Vene oikonüümia on esindatud põhiliselt sufiksiliste või kahe- ja mitmetüveliste nimetustega. Mari El Vabariigi hääbunud oikonüümide leksikaal-semantiline analüüs on andnud huvitavaid tulemusi lingvistika ja ekstralingvistiliste nähtuste osas. Välja on selgitatud asundite nimetamise üldised printsiibid ja teatud semantiliste väljade lekseemide produktiivsus. Oikonüümide moodustamisel kasutatakse termineid, mis on kaudselt või otseselt seotud inimese elutegevusega. Oikonüümide leksikaal-semantilise analüüsi eesmärk on maride etnokultuurilise informatsiooni väljaselgitamine. Erilist tähelepanu on pööratud küsimusele meeste ja naiste nimedest oikonüümide moodustamisel ja ruumi väljendamisele mari oikonüümides. Uurimuse lisas on esitatud Mari El Vabariigi hääbunud asundinimede sõnastik, milles on etümologiseeritud üle 1300 oikonüümi. Uurimuse tulemusi saab kasutada õppetöös kõrgkoolides ja need aitavad kaasa soome-ugri keelte toponüümilise süsteemi, foneetika ja leksikoloogia edasisele uurimisele.
Kurtide nimepärimuse aspekte: puudelisuse ja kurdiksolemise folkloristlik uurimus
(2011-07-27) Paales, Liina
Doktoritöös, mis koosneb teoreetilisest sissejuhatavast osast ja neljast artiklist, on käsitletud Eesti kurtide kogukonda, lähtudes kurtuse kultuurilisest käsitusviisist. Kurtide folkloori on uuritud seoses kurdiksolemise ja puudelisuse teemaga üldisemalt. Kurtide kakskultuursus väljendub näiteks nimepärimuses. Väitekirja keskmes on nii isiku- ja kohanimede keeletasand kui ka rühmasisene kasutamine. Viipenimesid analüüsitakse seostatuna kõneldava keelega ja kuuljatega kui kurtide vaatepunktist kultuurilise „teisega“. Eesti viipenimesid on vaadeldud üldisemas kultuurilises kontekstis, võrreldud rahvusvahelise uurimismaterjaliga. Töös on välja toodud eesti isiku- ja kohaviipenimede peamised moodustusviisid, funktsioonid ja tähendused kogukondlikus suhtlemises. Ametliku, kirjaliku ees- ja perekonnanime kaudu ollakse ühenduses enamuskultuuri ehk kuuljate maailmaga, kuid paralleelselt luuakse ja pannakse viipenimesid. Nimepärimuse käsitlemine seab uurija ette mitmeid probleeme nagu näiteks viipenimede määratlemise ja tõlkimise küsimus kõneldava keele kontekstis. Lahendusvõimaluseks on dialoogilisus: arvestamine mõlema, nii kurtide kui kuuljate keele- ja kultuuriruumiga. Kurtide folkloor tervikuna peegeldab kurdiksolemise kogemust kui kultuurilist teisitiolemist kuulvas ja kõnelevas maailmas.
Рецепция творчества Федерико Гарсиа Лорки в русской культуре (1930–1960-е гг.)
(2011-07-27) Musaeva, Olga
Väitekirjas käsitletakse F. García Lorca isiksuse ja loomingu retseptsiooni vene kultuuris 1930.-1960. aastatel. „Retsepsiooni“ all mõistame nii Lorka teoste tõlgendust publitsistikas, mälestustes ning uurimustes kui ka tema luuletuste tõlkeid vene keelde. Uurimistöö käigus näidatakse, kuidas on aja jooksul muutunud luuletaja kuju vastuvõtva kultuuri raames : 1930ndatel – 1940ndatel aa rangelt ideologiseeritud, omandas ta 1950. teisel poolel ning 1960ndatel aa reaalse isiku ja suure poeedi tunnused suurema tähtsuse vene uurijate, tõlkijate ja kirjanduskriitikute mahuka töö läbi. Suur huvi Lorca isiksuse ja loomingu vastu „sula“ perioodil tõestab, et see ei olnud enam tingitud vaid poliitilisest kontekstist. Alates luuletaja traagilisest surmast 1936. aastal ilmus Nõukogude Liidus igal kümnendil uusi venekeelseid Lorca loomingu tõlkeid. Kuna Lorca oli romansi vormi ja sisu uuendaja, siis olid ka tema loomingu tõlkijad Venemaal innovaatoriteks Hispaania romansside tõlkimisel vene keelde. Käesolevas väitekirjas käsitletud tekstide hulgas oli peamiseks uurimisobjektiks kõige kuulsam ja terviklikum Lorca luulekogu Romancero Gitano (Mustlasromansid). Enamus tõlkijaid tegelesid üksikute luuletuste tõlkimisega ning ainult Anatoly Geleskul oli see, kes tõlkis kogumiku Mustlasromansid vene keelde täielikult. Kuna enamus tõlkijatest olid luuletajad, annab see teksti käsitledes erilise vaatenurga. Kuni tänaseni on poeedi luuletusi tõlkinud 15 vene autorit, kellest igaüks annab uue vaatenurga F. García Lorca retseptsioonile Venemaal. Kaasaegsed tõlkijad lähtuvad oma tõlgetes juba vene kultuuris eksisteerivast tõlketraditsioonist.
Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine
(2011-07-27) Õunapuu, Piret
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on eelkõige selgitada välja eesti rahva oma muuseumi kujunemise lugu rõhuasetusega muuseumi ja rahva vahelisel suhtel. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) mõtte areng ja teoks saamine peegeldab eesti rahva rahvuseks küpsemise lugu. 1909. aastal ametlikult eluõiguse saanud muuseumi esimese kümnendi jooksul toimus paradigma muutus, kus üksikute haritlaste idealistlikust rahvusromantilisest ideest kujunes välja rahvaga aktiivselt suhtlev laiaulatusliku liikmeskonnaga ja selgete sihtidega mäluasutus. Muuseum konstrueeris väärtustatud mineviku narratiivi, mille kaudu oli võimalik leida oma minevikust seda, mille üle uhke olla ja mille kaudu tõestada, et ka eestlased on kultuurrahvas. ERMi strateegiad ja praktikad eesmärkide elluviimisel olid suunatud nii muuseumi sisse- kui väljapoole. Esmaoluline tegevussuund muuseumi esimeste aastate jooksul vanavara korjamise ja muuseumile sisu moodustamise näol andis kogu Euroopa kontekstis tähelepanuväärse tulemuse. Muuseumi põhikiri oli sätestanud laiapõhjalised eesmärgid ja kuigi muuseumist kujunes teoreetiliselt juba esimestel aastatel mitmekülgne institutsioon, sai aga praktikas identiteedi alus vanavarast. Tulemuste teaduslikuks läbitöötamiseks puudus veel laiem vaimne potentsiaal, see-eest oli loodud võimalus tulevastele erialateadlastele suurepäraste ja unikaalsete kollektsioonide näol.
Spatio-temporal patterns of native and invasive zooplankton species under changing climate and eutrophication conditions
(2011-07-27) Põllumäe, Arno
Eutrofeerumist, kliimamuutusi ja bioinvasioone peetakse olulisteks teguriteks, mis võivad tõsiselt ohustada rannikumere koosluste stabiilsust. Samas pole olemas ühte kindlat ruumiskaalat, millel nende muutuste mõju elusloodusele uurida. Üheaegselt mõjutavad ökosüsteemi nii laial skaalal toimuvad protsessid kui ka vaid kohalikul tasandil toimunud muutused. Käesolevas töös hinnati, kuidas erinevatel ruumiskaaladel toimivad troofsuse- ja kliimamuutujad mõjutavad Soome lahe zooplanktoni biomassi, seda nii kohalike kui võõrliikide puhul. Samuti kirjeldati nelja Läänemerre elama asunud võõrliigi Balanus improvisus, Marenzelleria neglecta Cercopagis pengoi ja Evadne anonyx populatsioonide dünaamikat ja ökoloogilist mõju Eesti vetes. Zooplanktoni koosluse dünaamika oli mõjutatud nii klimaatiliste tingimuste kui ka eutrofeerumise teguritest ja seda kõikidel uuritud ruumiskaaladel. Enamike liikide puhul olid kõige vähem mõjuvateks, kuid siiski olulisteks teguriteks just väikseima ehk lokaalse skaala keskkonnatingimused. Samas ei olnud kliima ja eutrofeerumise muutujate koosmõju zooplanktoni liikidele oluliselt suurem kui nende mõju eraldi võetuna. Käsitletud võõrliikide vaatlused näitavad, et nende biomass on viimastel aastatel näidanud tõusutrendi. Võõrliigi Cercopagis pengoi tihedus oli korrelatsioonis nii klimaatiliste tingimustega kui ka näiteks teiste vesikirpude liikidega, kuid olulist seost eutrofeerumisega selle liigi puhul ei leitud. Röövtoidulise Cercopagis pengoi mõju oma potensiaalsele saakloomale avaldus peamiselt saaklooma populatsiooni paiknemisena sügavamates veekihtides nendes jaamades, kus röövloom esines suure arvukusega. Värskeima võõrliigi Evadne anonyx arvukus on seni jäänud madalaks.
Militaarne retoorika. Argumentatsioon ja keeleline mõjutamine Eesti kaitsepoliitilises diskursuses
(2011-07-27) Kuldnokk, Karen
Поэтика Марины Цветаевой (лирика конца 1900-х –1910-х годов)
(2011-07-27) Borovikova, Maria
Käesolevas väitekirjas on esitatud vene modernistliku luuletaja Marina Tsvetajeva lüürika analüüs alates tema kõige varajasematest luulekatsetustest kuni 1916. aastate tekstideni. Uurimistöö lähteteesiks oli see, et Tsvetajeva valib poeetika peamisi struktuurelemente tihedas seoses ajastu kontekstiga ning et tema valik tuleneb eeskätt 1910. aastate sümbolismi otsinguist. Seetõttu oli uurimistöö üheks oluliseks konkreetseks ülesandeks Tsvetajeva varajase loomingu käsitlemine, mis reeglina jäeti uurijate poolt tema luule peamise korpuse raamest välja, kuna mitmed kirjandusteadlased pidasid seda “lapselikuks” ehk “infantiilseks”. Väitekirjas tõestasime, et “lapse” subjekti kujunemine poeedi luules ei toimu “stiihiliselt”, vaid rea kirjanduslike faktorite mõjul. Tutvumine sümbolistliku luuletaja ja kriitiku Ellisega 1909. aastal määras kindlaks temaatilise ja subjektiivse samasugususe kui Tsvetajeva luuletuste baasstruktuuri. Väitekirjas käsitletud eraldiseisev teema on Tsvetajeva vaated tekstide pragmaatikale ning teksti ja lugeja vastastikustele suhetele. Sümbolistid mõistsid kirjaniku ilukirjanduslikku maailma kui tervikut, mis oli killustunud erinevateks tekstideks. Taoline arusaam vähendas üksiku teose tähtsust ning suurendas tekstiüleste moodustiste — kogumike, tsüklite — rolli. Tsvetajeva ei jäänud nendest tendentsidest kõrvale. Tema varajase perioodi looming kujutab endast evolutsiooni päevaraamatu-tüüpi kogumikelt luuletsükliteni. Käesoleva uurimistöö oluliseks teemaks on Tsvetajeva suhtumise uurimine vene XIX sajandi luuletraditsiooni. Väitekirjas püüdsime näidata Žukovski, Puškini, Nekrassovi, Feti, aga ka nt Novalise “öise poeesia” retseptsiooni aktuaalsust Tsvetajeva luulemaailmas. Tsvetajeva loomingu uurijad on pikka aega vaadelnud Tsvetajeva pärandit lahus kirjandustraditsioonist, piirates tema loomingu kontekste biograafia ja psühholoogiaga. See lõi teatud paradoksi — Tsvetajeva luule, kui XX sajandi vene kultuuri üks tippusid, jäi sidumata oma ajaloo ja kaasajaga. Väitekirjas demonstreeritud lähenemisviis aitab mõista Tsvetajevat kui vene luuletraditsiooni pärijannat ja tõlgendajat.
Исследование электронно-дырочных и интерстициал-вакансионных процессов в монокристаллах MgO и LiF методами термоактивационной спектроскопии
(2011-07-27) Nakonechnyi, Sergey
Käesolevaks ajaks on LiF ja Al2O3 baasil loodud hästitöötavad termoluminestsentsdosimeetrid röntgen- ja γ-kiirguse doosi mõõtmiseks, on olemas dosimeetrid elektronide, prootonite, ioonide ja aeglaste neutronite voo intensiivsuse ja doosi määramiseks. Senini puudub aga sobiv dosimeeter, mis võimaldaks määrata kiirete neutronite osakaalu neutronite ja γ-kiirguse summaarses kiirgusvoos. Selle praktikas sageli esineva ülesande lahendamine on oluline, sest võrdse doosi korral on neutronite inimorganismi kahjustav toime γ-kiirguse omast ligi 20 korda suurem. Käesolevas töös on uuritud selleks sobiva dosimeetri loomise võimalusi, seda eelkõige kiirituskindla kristalli MgO baasil. Lähtepunktiks oli meie poolt tehtud avastus, et kiirete neutronite poolt võresõlmest välja löödud hapniku aatomid moodustavad tsentreid, mille termiliselt lagunemisel tekib luminestsents. Viidi läbi ka MgO ja tuntud termoluminestsentsdosimeetri alusmaterjali LiF võrdlev uurimus. Vaatluse all olid defektide teke ja lagunemine mõlemas materjalis, uurimisel kasutati termoaktivatsiooniga kombineeritud luminestsentsi, neeldumise ja EPR meetodeid temperatuurivahemikus 5800 K. Uurimuse põhitulemused on kokkuvõtlikult järgnevad: 1. Kiirete neutronite või raskete ioonide poolt MgO kiiritamisel tekkivatest interstitsiaalidest osa lokaliseerub katioonvakantsi kõrval asuva molekulaarse iooni  2 O kujul (vc 2 O ehk H-tsenter). Selle osa suurus sõltub kiirituse liigist ning on neutronite korral ~50%. 2. Seda protsessi võib vaadelda kui võresõlmede vahelise hapniku haaramist V-tsentri (katioonvakantsi kõrvale haaratud auk vch pluss võimalik lähedalasuv lisandiioon) poolt. Sellele vastavalt leidub igale V-tsentrile vastav H-tsenter, mille konkreetsed omadused sõltuvad temaga geneetiliselt seotud V-tsentrist. 3. H-tsentrite termiline lagunemine toimub ~700 K juures võresõlmede vahelise hapniku aatomi ning augu eraldumise teel. H-tsentri lagunemisel on jälgitav augu rekombinatsioonil tekkiv termostimuleeritud luminestsents (TSL), mille intensiivsus on võrdeline tekkinud ja lagunenud H-tsentrite arvuga. Luminestsents tekib tsentri lagunemisel vabanenud augu ning interstitsiaali ning ühekordselt laetud anioonvakantsi (F+-tsenter ehk anioovakants + elektron) 64 rekombinatsioonil vabanenud augu rekombinatsioonil lisandiioonidele (sel temperatuuril põhiliselt Cr2+) haaratud elektronidega. 4. Jälgitud termoluminestsentsi dosimeetriliste omaduste sobivuse uuring näitas, et kui meetodi selektiivsus on kõrge (γ-kiiritamisel H-tsentreid ei teki) ja doosikadu (fading) praktiliselt puudub (tsentri lagunemistemperatuur on kõrge), siis antud meetodi tundlikkus on personaaldosimeetria jaoks liiga madal: ta on rakendatav neutronite voogude ≥1016 n/cm2 korral. Põhjuseks on asjaolu, et sel temperatuuril jälgitav soojuskiirguslik foon oluliselt kattub TL piigi kiirgusega (Cr3+ kiirgab 730 nm juures). 5. Berülliumiga legeeritud MgO kristallides lokaliseeruvad augud Be2+ kõrvale, moodustades [Be]+ tsentreid. Elektronide rekombinatsioonil nende aukudega tekib kõrvalasuva Be iooni poolt häiritud hapniku ioonide kiirgus maksimumiga 6,2 eV ning poollaiusega ~0,8 eV. [Be]+ tsenter laguneb termiliselt 195 K juures, vabastades augu. 6. Sünteesiti elavhõbesarnaste (4s2) Ge2+ ioonidega lisandatud MgO monokristallid. Nende ergastamisel on jälgitav intensiivne sinine luminestsents (toatemperatuurilise elektronergastuse korral on luminestsentsiriba maksimum 3,2 eV). Ergastusspektri mõõtmine näitas, et luminestsents tekib Ge2+ 4s2 tüüpi ioonide otsesel ergastamisel. Luminestsents on jälgitav laias temperatuurivahemikus 4650 K ning vastab 3P11S0 üleminekule vabas Ge2+ ioonis. Luminestsentsi kõrge temperatuuriline stabiilsus teeb ta eriti sobivaks termoluminestsentsi mõõtmiseks temperatuurini kuni 500 K. 7. LiF kristallide röntgenkiiritamisel 6 või 80 K juures tekivad nii anioonkui katioonergastuste lagunemisel stabiilsed anioonsed Frenkeli defektid (Ftsentrid ja H-interstitsiaalid). Leiti, et F- ja F-tsentrid, autolokaliseeritud augud ja aniooninterstitsiaalid moodustavad ruumiliselt korreleeritud defektirühmi (tripletid FHVk ja FIVk), mis lagunevad termiliselt 716 K juures. Tripletisiseste defektide tunnel-ümberlaadumisega kaasneb luminestsents 3,4 eV (F→Vk), 5,4 eV (F→Vk), ja 3 eV (F→H) juures. TSL piirkonnas 7 16 K lahutati komponentideks, mis on kirjeldatavad 1. järku kineetika, aktivatsioonienergia Ea ja sagedusfaktoriga p0. 8. LiF 420450 K TSL-piike on kaua ja laialdaselt kasutatud personaalgammadosimeetrias. Peale nende dosimeetriliste piikide leiti 300 K kiiritatud LiF-s kõrgtemperatuurilisi piike piirkonnas 600750 K. Nende piikide intensiivsus on eriti suur eelnevalt 0,82,4 GeV energiaga Kr, Au ja U ioonidega kiiritatud kristallides. Sellised ioonid põhjustavad piki trekki suurt elektronergastuste tihedust. Intensiivseima piigi maksimum asub 725 K ning vastab 1. järku protsessile parameetritega Ea = 2,495 eV ning p0 = 5×1016 s–1. Anomaalselt kõrget p0 väärtust tõlgendatakse kui F-tsentri kiire hüppelise migratsiooni ning F-tsentri elektroni ning mingi Mg lisandiga defektil lokaliseeritud augu tunnelrekombinatsiooni tulemust. Mg ioonide olemasolu näitab tüüpiline ~4,4 eV nanomõõtmeliste Mg-kolloidi osakeste (sulamistäpp ~950 K) neeldumisriba kõigis kiiritatud ja üle 700 K kuumutatud LiF kristallides.
Ecology and bioindicative value of epiphytic lichens in relation to air pollution and forest continuity
(2011-07-27) Marmor, Liis
Doktoritöö käsitleb samblike liigirikkuse ja liigilise koosseisu erinevusi seoses õhusaaste ning metsa järjepidevusega, pöörates põhitähelepanu kuusel ja männil kasvavatele liikidele. (1) Tallinnas uuriti liiklussaaste mõju mändidel ja pärnadel kasvavatele samblikele. Muutused samblike liigilises koosseisus teeäärsetel puudel olid silmatorkavamad mändide puhul. Mändide koore happesus oli teede ääres oluliselt vähenenud, mille põhjuseks võib pidada liiklusega seotud tolmusaastet. Seega, koore kõrgemat pH taset eelistavate samblikuliikide esinemine mändidel on heaks tolmusaaste indikaatoriks; taolised indikaatorliigid on näiteks Phaeophyscia orbicularis, Physcia dubia ja Xanthoria parietina. (2) Ida-Virumaal uuriti samblike liigilise koosseisu muutusi puu jalamist ladvani seoses tolmusaastega. Tulemused näitavad, et võrdlemisi tihedates okasmetsades on tolmusaaste mõju samblike koosseisule oluliselt suurem võra ülemises osas, mida iseloomustab tolmusaaste indikaatorliikide puudumine tüve alumistel meetritel ning suur sagedus puulatvades. (3) Metsa järjepidevuse ja puu vanuse mõju epifüütsetele samblikele uuriti Eesti okasmetsades. Samblike liigirikkus oli kõrgem vanades metsades võrreldes esimese põlvkonna metsadega. Paljusid samblikuliike, sh kaitsealuseid ja punase raamatu liike, leiti vaid vanades pika järjepidevusega metsades, tõendades selliste metsade kõrget looduskaitselist väärtust. Samblikuliike Arthonia leucopellaea ja Lecanactis abietina võib soovitada kui väga häid vanade okasmetsade indikaatorliike Eestis. (4) Lõpetuseks võrreldi samblike liigirikkust ja liigilist koosseisu Eesti ja Fennoskandia vanades okasmetsades, mille tulemusena selgusid olulised erinevused uuritud alade samblike kooslustes. Paljude liikide, sh enamiku leitud vääriselupaiga indikaatorliikide, esinemine uuritud puudel erines Eesti ja Fennoskandia vahel. Tulemused kinnitavad, et väärtuslike metsaalade indikaatorliikide valikul tuleb arvestada kohalike eripäradega liikide arvukuses.