Sirvi Kuupäev , alustades "2011-10-21" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Optimal alcohol taxation in Estonia
(2011-10-21) Saar, Indrek
Väitekirja eesmärgiks oli analüüsida alkoholi maksustamise põhimõtteid ning anda sellest lähtuvalt arvuline hinnang maksustamise optimaalsele tasemele Eestis. Lähtuti eeldusest, et optimaalne tase peab arvesse võtma nii alkohoolsete jookide väärtarvitamisega seotud kahjusid kui ka maksupoliitika fiskaalseid efekte. Optimaalse maksutaseme hindamisel kasutati matemaatilist mudelit, mille koostamisel lähtuti optimaalse maksustamise kirjandusest hästituntud Pigou ja Ramsey maksustamise põhimõtetest. Mudelis eeldati muuhulgas järgmist: valitsus vajab poliitika elluviimisel lisaressurssi salaalkoholi turu laienemise piiramiseks, märkimisväärse osa alkoholi ostudest sooritavad välisturistid ning valitsus kasutab maksupoliitika positiivset mõju eelarvele tööjõumaksude alandamiseks või meditsiinikulutuste suurendamiseks, hoides sel moel eelarve tasakaalus. Mudeli empiiriliseks hindamiseks viidi täiendavalt läbi ka kaks empiirilist uuringut, mille raames analüüsiti alkoholi kuritarvitamisest tingituid liikluskahjusid ning hinnati alkoholi sotsiaalseid kulusid Eestis. Muud optimaalse maksutaseme arvuliseks hindamiseks vajalikud empiirilised andmed saadi varasematest Eestis ja mujal läbiviidud uuringutest. Tulemused näitasid, et alkoholi maksude optimaalne keskmine tase Eestis on 50%-200% kõrgem 2009. aastal kehtivast tasemest. Kehtivast määrast rohkem kui 50% kõrgemaks hinnati optimaalne tase ka juhul, kui eeldati, et maksutõusust tingitud alkoholi tarbimise langusest ligikaudu pool tehakse tasa suurema salaturult või naaberriikidest ostetud alkoholi tarbimisega. Suhteliselt kõrge optimaalse maksustamise tase tuleneb eelkõige poliitika mõjudest läbi eelarvesüsteemi. See viitab sisuliselt sellele, et valitsusel oleks efektiivsem koguda mõnevõrra rohkem maksutulusid alkoholi maksustamise kaudu ning seeläbi vähem koormata maksudega tööjõudu. Tulemuste praktilise väärtuse suurendamiseks peaks tulevased empiirilised uuringud täpsustama alkoholi maksustamise mõjusid.
Fine-scale genetic variation of follicle-stimulating hormone beta-subunit coding gene (FSHB) and its association with reproductive health
(2011-10-21) Grigorova, Marina
Folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) on gonadotropiin, mis reguleerib mõlema sugupoole sugurakkude teket ja küpsemist ning suguhormoonide tootmist. FSH on valk, mis koosnevad kahest alaühikust. Hormooni spetsiifilise toime ja retseptoriga seondumise määrab β-alaühik. FSH β-subühikut kodeerib FSHB geen. Käesoleva doktoritöös uuriti FSHB geeni ülemaailmset varieeruvust (Euroopa, Aafrika ja Aasia populatsioonid). Uuritud populatsioonides on levinud kõrge sagedusega ühenukleotiidsed polümorfismid, mis paiknevad valdavalt geeni mittekodeerivas piirkonnas ning mille alleelide vahel on täielik alleelne assotsiatsioon. FSHB geen on esindatud kahe tuumhaplotüübiga, mis erinevad üksteisest igas polümorfses positsioonis. Euroopa populatsioonides on mõlemad haplotüübid levinud võrdse sagedusega, mitte-Euroopa populatsioonides esineb valdavalt FSHB geeni haplotüüp 1. Kuigi FSHB geeni tuumhaplotüüpide puhul on kodeeritav valk sarnase aminonappelise järjestusega, võivad tuumhaplotüüpide polümorfismid seonduda geenis ja sellega piirneval alal regulatoorse alaga, mis mõjutab geeni avaldumist. Pilootuuringu tulemusena ilmnes, et kiirelt rasestuvate viljakate naiste hulgas leidus enam FSHB geeni teise tuumhaplotüübi kandjaid. Lisaks uuriti seosed FSHB geeni avaldumist mõjutavat regulatoorse polümorfismi –211 G/T ja mehe reproduktiivsete parameetrite vahel. Geneetilise assotsiatsiooni analüüsi tulemusena ilmnes oluline seos polümorfismi alleelide ja meeste seerumi FSH taseme vahel. Nii Baltimaade noorte meeste kui ka Eesti viljatute meeste hulgas, oli GT- ja TT-genotüüpide kandjatel vastavalt 16—35% ja 30—50% madalam FSH väärtus võrreldes GG-genotüüpi kandjatega. Lisaks FSH-le polümorfism seondub ka teiste hormonaalsete ja munandi funktsiooni näitavate parameetritega. TT-genotüübi kandjatel on 20% väiksem munandite kogumaht võrreldes GG- ja GT-genotüüpide kandjatega. Polümorfismi seosed mitme meeste reproduktiivtervise parameetriga viitavad madala FSH taseme võimalikele pika- ja lühiajalistele efektitele reproduktiivpotentsiaalile.
Post-impact alteration of impactites: Ries crater, Germany
(2011-10-21) Muttik, Nele
Lõuna-Saksamaal paiknev ligikaudu 24-kilomeetrise läbimõõduga Reis’i meteoriidikraater (14,3–14,5 Ma) on üks paremini säilinud impaktstruktuure, olles heaks mudelstruktuuriks impakti järgsete protsesside uurimisel. Riesi kraater on ühtlasi ka üks esimesi impaktstruktuure, kus on kirjeldatud ja oletatud impakt-indutseeritud hüdrotermaalset mineralisatsiooni. Hüdrotermaalset muutust on seostatud ennekõike süeviitse kompleksiga ning on kirjeldatud detailsemalt Newsom et al. (1986), Osinski (2003,2004) ja Osinski et al (2004) töödes. Kraatrit täitvate süeviitide hüdrotermaalseid muutuseid/ilminguid iseloomustab sekundaarne savimineralisatsioon ja teoliidistumine, millega kaasneb varajane K-metasomatism koos albitiseerumise ning kloritiseerumise ilmingutega temperatuuridel ~200–300°C (Osinski 2005). Samas pole pindmiste süeviitide hüdrotermaalne mineralisatsioon nii selgelt märgatav/eristatav ning seda on seostatud impaktklaasi muutumisel tekkima hakanud montmorilloniidi tüüpi savifaasiga (Newsom et al 1986), mille alusel on hinnatud pindmiste süeviitide muutumistemperatuuriks < 130 °C. Antud uurimuse mineraloogilised, geokeemilised ja stabiilsete isotoopide analüüsid näitavad, et hüdrotermaalsete protsesside mõju Riesi meteoriidikraatri pindmiste süeviitide muutumisele praktiliselt puudub või ei ole eristatav ning valdav süeviitide muutumine toimub pindmisel murenemisel, madala pH (5–7) ja ioonkontsentratsiooniga (nt sademete vesi) veelises keskkonnas. Erinevalt pindmistest süeviitidest iseloomustavad kraatrit täitvate süeviitide hüdrotermaalseid muutuseid/ilminguid sekundaarne savimineralisatsioon ja tseoliidistumine ning satabiilsete isotoopide uuringud näitavad, et võrreldes pindmiste süeviitidega on nende muutumine toimunud kõrgematemperatuurilises (~100 °C) fluidis, mille pH varieerus >7–8 ning mis võis olla kõrgenenud ioonkontsentratsiooniga. Selline fluidikoostis tõendab sisemiste süeviitide muutumisel tekkinud savimineraalide hüdrotermaalset päritolu anioonhüdrolüütiliselt neutraliseeritud ja lahustuvate komponentide suhtes rikastunud fluidist.