Sirvi Kuupäev , alustades "2011-11-30" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus Eesti Vabariigis (1918-1940) õpetajakoolituse ajaloolise kujunemise kontekstis
(2011-11-30) Trasberg, Karmen
Käesolev väitekiri annab ülevaate keskkooli ja gümnaasiumi õpetajakoolitussüsteemi kujunemisest Tartu Ülikoolis 1918-1940. Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas kujunesid välja keskkooliõpetajate ettevalmistuse korraldus ja õpingute sisu ning millised olid teiste riikide, eelkõige Lääne-Euroopa ja USA haridusuuenduslikud mõjud selles. Uurimisobjektiks allikmaterjalidena olid Eesti arhiividokumendid, haridusseadused, pedagoogiline kirjandus ning -perioodika. Uurimus toetub metodoloogiliselt hermeneutilisele traditsioonile, mis tõdeb, et ajalookirjutamisel kannavad nii allikad ise kui autori “kirjutav mina ” teatud subjektiivsuse pitserit. Uurimismeetodina kasutati töös allikakriitikat ja võrdlevat analüüsi. Välismõjude hindamiseks TÜ õpetajakoolitusele valmis ülevaade peamistest arengujoontest õpetajakoolituse sisus ja korralduses Eestit enam mõjutanud välisriikides – Saksamaal, Inglismaal, Soomes, USA-s ja Venemaal. Avamaks õpetajakoolitust siseriiklikult suunanud õigusloomet ja selle mõju õpetajate ettevalmistamise erinevate etappide kujunemisele analüüsiti ja loodi tervikpilt keskkooliõpetajate nõudlust, kvalifikatsiooni ja ettevalmistust reguleerivast seadusloomest ja selle arengust. Saadud taustinformatsiooni valguses analüüsiti detailselt õpetajakoolituse traditsioonide kujunemist Tartu Ülikoolis. Põhiliseks analüüsiobjektiks sai keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks loodud didaktilis-metoodilise seminari tegevus, selle sisulised ja organisatsioonilised muutused 1920.-1930. aastatel. Kõrvuti õpetajakoolituse kujunemisest ettekujutuse loomisega selgitati välja, milline oli seis ja arengud õpetajakoolitust toetavas pedagoogikateaduses ning pedagoogika õppejõudude, sh professuuri roll valdkondliku staatuse ja identiteedi kujunemisel. Töö annab ettekujutuse käibinud rahvusvahelisest koostööst ja suhtlemiskanalitest ning hindab välismõjude ulatust tollases Eesti õpetajate ettevalmistuses ja pedagoogikateaduses tervikuna. Uurimusest järeldub, et õpetajakoolituse sisu ja korraldus Tartu Ülikoolis olid vaadeldaval perioodil oma arengutaseme ja kvaliteedi poolest hästi kooskõlas kasvatusteaduse arengutega ja orientatsioonidega Lääne referentsriikides. Õpetajakoolituse ajakohasust TÜs toetasid hästi läbi mõeldud õpetajate riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja kutseomistamise süsteem. Rahvusvahelisele tasemele pedagoogilises uurimistöös vaadeldava perioodi lõpuks siiski ei jõutud. Takistavaks teguriks sai vähene teadusorganisatsiooniline kaasatus, samuti liigne ettevaatlikkus välismaal kraadiõpingud läbinud vilistlaste rakendamisel õppejõudude ja teaduritena. Uurimusest tehtud järeldused näitavad, et paljud õpetajakoolituses lahendamisel olnud tollased probleemid (teoreetiliste ja praktiliste õpingute seostamine, praktikabaaside loomine, nõuded teadustöödele, välissidemete loomine, kaadripoliitika jne) on taasiseseisvumise järgses Tartu Ülikoolis taas aktuaalsed ning varasema kogemuse tundmine ja mõistmine, loob eeldused nendega hõlpsamini toime tulekuks.