Sirvi Kuupäev , alustades "2012-04-04" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Studies on the antibiotic susceptibility of Escherichia coli
(2012-04-04) Luidalepp, Hannes
Antibiootikumid on ühendid, mis tugevalt pärsivad mikroobide kasvu või surmavad neid ning on seetõttu leidnud meditsiinis laialdast kasutust. Samal ajal muutub mikroobide seas järjest tavalisemaks ravimi-resistentsus, mis paljudel juhtudel piirab antibiootikumide kasutusvõimalusi ning oluliselt raskendab erinevate nakkuste ravimist. Uute antibiootikumide välja töötamine ei pruugi olla lahenduseks, kuna ajalugu on näidanud, et alati on resistentsus üsna kiiresti tekkinud. Seetõttu on otsitud alternatiivseid viise suurendamaks praeguste antibiootikumide efektiivsust. Kahte neist olen mina lähemalt käsitlenud oma doktoritöös. Üheks võimaluseks on lisaks antibiootikumi otsesele sihtmärgile mõjutada ka mõnda muud protsessi. Selline lähenemine võib olla efektiivne, kuna antibiootikumidele reageerimisega on bakteris seotud mitmed erinevad protsessid. Üheks selliseks on osutunud trans-translatsioon, mida viib läbi tmRNA ning mis seisneb mRNA-le kinnijäänud ribosoomide vabastamises. Varem on tmRNA-d kodeeriva geeni eemaldamise mõju vaadeldud ja nähtud ainult valgusünteesi inhibeerivate antibiootikumide korral. Oma töös näitasin, et tmRNA ja trans-translatsioon võiksid olla sihtmärk, et võimendada ka mitmete rakukesta sünteesi inhibiitorite bakterite kasvu pärssivat toimet ning tugevdada valgusünteesi inhibiitorite aminoglükosiidide baktereid tapvat mõju. Teine võimalus oleks hävitada persistoreid, väikest hulka antibiootikumidele tundetuid baktereid, mida peetakse krooniliste ning mõningate pikaajalist antibiootikumiravi vajavate infektsioonide põhjuseks. Persistorid on geneetiliselt identsed ülejäänud rakkudega, mis tähendab, et tegu ei ole resistentsusega. Persistorite olemus on siiani üsna segane ning seetõttu keskendus teine osa minu doktoritööst persistorite täpsemale kirjeldamisele. Esiteks arendasin ma koostöös kolleegidega välja uudse metoodika persistorite tekke paremaks jälgimiseks ning järgnevalt leidsin, et persistorite hulk ja nende teke sõltub väga oluliselt eksperimentaalsetest tingimustest, millele ei ole varem olulist tähelepanu pööratud. Saadud tulemused võiksid kiirendada edasisi peristoreid, kui meditsiiniliselt olulist nähtust, käsitlevaid uuringuid.
Autoantibodies against desmin and transglutaminase 2 in celiac disease: diagnostic and functional significance
(2012-04-04) Teesalu, Kaupo
Tsöliaakia on päriliku eelsoodumusega krooniline peensoolehaigus, mille vallandajaks on nisus leiduvad gluteeni valgud ning sarnased valgud rukkis ja odras. Haigust esineb kuni 1% Euroopa elanikkonnast ja selle klassikalisteks sümptomiteks on toitainete imendumishäiretest tingitud vaevused. Haiguse patogeneesis on kesksel kohal immuunmehhanismid, mis tekitavad peensoole limaskestas põletiku ja koekahjustuse. Lisaks immuunvastusele gluteeni vastu, tekivad tsöliaakiahaigetel autoantikehad koe enda valkude suhtes. Transglutaminaas 2 (TG2) on tsöliaakia peamine autoantigeen, mille vastased IgA tüüpi antikehad vereseerumis on tundlikuks haigusmarkeriks. Kuna tsöliaakia diagnoosimiseks kasutatakse invasiivset peensoolebiopsia protseduuri, on haigete sõeluuringuks vajalik kõrge diagnostilise võimekusega seroloogiliste testide olemasolu. TG2 on multifunktsionaalne valk, mis osaleb mitmetes bioloogilistes protsessides, seega võib TG2 autoantikehadel olla oluline roll ka tsöliaakia immunopatogeneesis. Käesolevas töös leidsime, et lisaks senikirjeldatud autoantikehadele leidub enam kui pooltel tsöliaakiahaigetel IgA tüüpi autoantikehi tsütoskeleti valgu desmiini vastu ning autoantikehade tase langeb gluteenivaba dieedi toimel. Desmiinivastased antikehad võivad omada tähendust täiendava koekahjustuse markerina tsöliaakia korral. Järgnevalt töötasime välja uudse testi TG2 autoantikehade määramiseks, kus kasutatakse TG2 seondumist tema loomuliku ligandi fibronektiini külge. Modifitseeritud testi diagnostiline tundlikkus (95%) ja spetsiifilisus (99%) tsöliaakiahaigetel lastel oli parem kui seda võimaldas traditsiooniline meetod. Edasi uurisime, kas töliaakiahaigete autoantikehad mõjutavad TG2 bioloogilist funktsiooni. Leidsime, et autoantikehad pidurdavad TG2 seondumist hepariini ja heparaansulfaadiga ning mõjutavad rakkude kinnitumisvõimet. Kaardistasime ka TG2 hepariinseonduvad alad, kasutades seondumis- ja funktsionaalsetes katsetes sünteetilisi peptiide. Tulemuste alusel püstitasime uudse hüpoteesi, et tsöliaakiahaigete autoantikehad, seondudes rakuvälise TG2-ga, nõrgendavad soole epiteelrakkude kontakte rakuvälise maatriksiga ning võivad seeläbi osaleda tsöliaakia koekahjustuse tekkel.