Sirvi Kuupäev , alustades "2012-05-08" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel
(2012-05-08) Kumer-Haukanõmm, Kaja
Väitekirjas käsitletakse Teise maailmasõja tõttu läände sattunud balti pagulaste problemaatikat 1945-1952 Eesti pagulaste näitel. Töö koosneb neljast artiklist, artikleid täiendavast kahest peatükis ja arutelust. Kui esimeses artiklis antakse ülevaade Eesti diasporaa tekkest ning seni toimunud kolmest suuremast väljarände lainest, siis teine artikkel keskendub kitsalt Teise maailmasõja ajal toimunud eestlaste lahkumisele läände. Kolmas artikkel käsitleb eestlaste repatrieerimist ning repatrieerumist. Kuna repatrieerumisega on otseselt seotud Jalta konverents, siis kolmandas artiklis vaadeldaksegi põhjalikumalt asjaolusid, mis viisid Jalta konverentsi otsusteni ja ka seda, millised olid konverentsil vastuvõetud otsuste tagajärjed baltlastest pagulastele. Dissertatsiooni neljandas artiklis käsitletakse Taani sattunud eestlastest põgenike saatust. Artikli alguses antakse põhjalik ülevaade sõjajärgselt Taani, kui Briti tsooni kuulunud piirkonna, põgenike elukorraldusest. Pärast Taani sattunud põgenike elukorralduse tutvustust järgneb detailne andmeanalüüs Taani sattunud eestlastest. Analüüsimiseks võeti nende vanus, haridus, amet(id), peamised sihtriikid Taanist edasi ümberasumisel. Väitekirja esimeses peatükis esitatakse Teise maailmasõja ajal ning järgselt terminite põgenik ja maapagulane (ingl displaced person DP) ümber toimunu. Analüüsitakse, mis võis avaldada mõju mainitud terminite arengutele ning mis oli läbiviidud muudatuste oletatavad eesmärgid. Dissertatsiooni teine peatükk käsitleb Teise maailmasõja ajal ja järgselt tegutsenud rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide tegevust. Töös keskendutakse eelkõige Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Administratsiooni (UNRRA) tegevusele. Kokkuvõttes saab öelda, et dissertatsiooniga õnnestus käibele tuua uusi algallikaid. Allikate kriitiline analüüs ja põhjalik uurimine võimaldab ümber lükata mõned senised seisukohad eestlaste sattumisest läände Teise maailmasõja käigus ning mõista paremini, mis nendega edasi toimunus.
Development and characterization of hybrid electro-optical materials
(2012-05-08) Timusk, Martin
Geel-klaas dispergeeritud vedelkristallid (GDLC) on elektrooptilised komposiitmaterjalid, mis koosnevad anorgaanilisest või orgaaniliselt modifitseeritud anorgaanilisest räni- või seguoksiidmaatriksist ja selle sees paiknevatest vedelkristalli mikrotilkadest. Materjali valmistatakse keemiliselt sool-geel protsessi abil ning seda tüüpi materjali valmistati esmakordselt 1991. aastal. Sellest ajast alates on GDLC materjale väga vähe uuritud – 20. aasta jookusul on ilmunud kõigest alla kahekümne teadusartikli. GDLC materjali on võimalik elektrivälja rakendamisel lülitada valgust hajutava ja valgust läbilaskva oleku vahel ning on seetõttu potentsiaalselt kasutatav muudetava läbilaskvusega aknaklaasina. Hoolimata suurest rakenduslikust potentsiaalist GDLC materjale senimaani tööstuslikult ei toodeta. Selle peamisteks põhjusteks on suure pindalaga GDLC kilede valmistamise metoodika puudumine ja kilede väike läbilaskvuse muutus elektrilise pinge rakendamisel. Antud töö üldine eesmärk on avardada arusaamist GDLC materjali formeerumise protsessidest, erinevate parameetrite mõju uurimine materjali omadustele, suure pindalaga kilede valmistamise metoodika väljatöötamine ning materjali elektrooptiline karakteriseerimine. Töös uuriti mitmete erinevate kilede sünteesi- ja sadestamismeetodite rakendatavust GDLC kilede valmistamiseks ning esmakordselt näidati pragudevabade, suure paksusega (11.98 μm) hübriidsete elektrooptiliste kilede valmistamise võimalikkust. Pragunemine kujutab endast sool-geel meetodil valmistatud kilede puhul fundamentaalset probleemi. Pragunemise puudumine on seletatav vedelkristalli tilkade kuju muutumisega kile kuivamisel toimuval kile kokkutõmbumisel, mis takistab mehaanilistel pingetel kasvamist üle kriitilise väärtuse. Valmistati kõrgkvaliteetsed elektrooptilsed kiled, mis omavad 75.9% läbilaskvuse muutust elektrilise pinge rakendamisel, mis on piisav prakilisteks rakendusteks. Konstrueeriti originaalne katseseade, mis võimaldab mõõta läbilaskvust sõltuvalt rakendatud pingest erinevatel temperatuuridel nähtavas- ja lähi-infrapunases spektriosas. Esmakordselt mõõdeti läbilaskvuse muutuse sõltuvus lainepikkusest laias temperatuuride vahemikus ning näidati funktsiooni ΔT vs. λ maksimumi langemist nähtava lainepikkuste piirkonna keskele, mis on materjali valmistamisprotsessi täpse optimeerimise tulemus. Töötati välja ning patenteeriti meetod suure pindalaga GDLC kilede valmistamiseks.
Modelling the 3D-microbattery
(2012-05-08) Zadin, Vahur
Mikroelektroonika areng on paljudes tehnikavaldkondades võimaldanud luua väga väikesemõõdulisi seadmeid, näiteks sensorite, arvutus ja kommunikatsiooniseadmete ning akuga varustatud autonoomseid seadmeid, mis mahuvad umbkaudu 1 mm3 sisse. Selliste seadmete üheks oluliseks komponendiks on sobiv kaasaskantava energiaallikas. Kahjuks on tehnoloogia areng mikroakude vallas jäänud maha elektroonika miniaturiseerimisest – praegu kasutatavad akud on märkimisväärselt suuremad seadme ülejäänud osadest. Selle tühimiku täitmiseks on välja pakutud kolmemõõtmeliste mikroakude kontseptsioon. Sellises akus asendatakse tavapärased plaatelektroodid kolmemõõtmelise struktuuriga elektroodidega, kusjuures tagatakse elektroodide geomeetria teineteisele vastavus. Sedasi on võimalik valmistada mikroaku, kus erinevalt tavaakudest on ühendatud nii suur mahtuvus kui ka suur võimsus. Tavaakus toimub ioonide liikumine aku elektroodide vahel reeglina mööda sirgjoonelisi trajektoore mis muudab sellise aku oma olemuselt ühemõõtmeliseks. Kolmemõõtmeliste elektroodidega akus muutub olukord see-eest, keerulisemaks – ainuüksi kolmemõõtmeliste elektroodide kasutamine nõuab detailseid kolmemõõtmelisi geomeetrilisi mudeleid. Käesolevas doktoritöös on simuleeritud kolmemõõtmelist liitium-ioon akut, kasutades lõplike elementide meetodit. Simulatsioonid on läbi viidud erinevatel kolmemõõtmelistel geomeetriatel. Töö teoreetilises osas on välja töötatud algebralised võrrandid leidmaks statsionaarses seisundis elektrolüüdis elektrivälja ja ülepinget, mis lihtsustab oluliselt aku optimeerimise arvutusi. Kolmemõõtmelise aku vedela elektrolüüdi simulatsioonides uuriti põhilisi ioontranspordi omadusi mis ilmnevad kolmemõõtmeliste geomeetriate kasutamisel. Töö tulemusena selgus, et ioontransport kolmemõõtmelises geomeetrias sõltub oluliselt elektroodide kujust ning juhtivusest. Ühtlaseim voolutiheduse jaotus saavutati kui elektroodidel oli võrdne juhtivus. Voolutiheduse jaotust oli võimalik ühtlustada ka lähendades kolmemõõtmelist geomeetriat kahemõõtmelisele. Tühjakslaadimistsüklite simuleerimisel kolmemõõtmelises geomeetrias selgus, et ainult elektroodide võrdsest juhtivusest ei piisa, et tagada kolmemõõtmelise aku elektroodide optimaalne kasutus. Isegi võrdsete juhtivustega elektroodide puhul ei ole võimalik saavutada elektroodimaterjali ühtlast laadimist või tühjakslaadimist aku elektroodide geomeetriliste iseärasuste tõttu. Arvestades, et positiivse ja negatiivse elektroodi juhtivused ei ole reaalsete materjalide puhul võrdsed, ühtlustati järgnevates arvutustes elektroodide juhtivused, kasutades kolmemõõtmelisi voolukollektoreid, mis olid kaetud elektroodimaterjalidega. Voolutiheduse ühtlustamisele aitas kaasa ka polümeerelektrolüütide kasutamine vedelate asemel. Simulatsioonides selgus, et polümeerelektrolüüdid võimaldavad voolutiheduse jaotust olulisel määral ühtlustada samas, kui vedelad võimaldavad suuremaid voolutugevusi. Osutus, et ühtlane elektroodide tühjakslaadimine on võimalik saavutada kasutades ebaühtlase paksusega elektroodimaterjali kihti aku voolukollektoritel. Optimeerimise tulemus tagas kuni 2 kordset aku võimekuse kasvu võrreldes optimeerimata akuga. Läbi viidud uurimistöö võimaldab paremini mõista elektrokeemilisi protsesse mis leiavad aset kolmemõõtmelises mikroakus. See võimaldab omakorda parendada eksperimentaalseid meetodeid akude valmistamiseks või võtta kasutusele täiesti uusi tehnikaid ning lahendada paljusid praeguseid probleeme (n. sisemised lühised). Elektroodide optimeeritud geomeetria leidmine annab olulisi vihjeid eksperimentaalseteks töödeks ning võimaldab olulisel määral lihtsustada kolmemõõtmeliste elektroodide valmistamist.