Sirvi Kuupäev , alustades "2012-07-09" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Hematological health state indices of greenfinches: sources of individual variation and responses to immune system manipulation
(2012-07-09) Sepp, Tuul
Immuunökoloogia eesmärgiks on välja selgitada mehhanismid, mis seovad immuunsüsteemi teiste elutähtsate funktsioonidega ja seletada selle kaudu looduses esinevat varieeruvust vastuvõtlikkuses haigustele. Kuigi valdavalt nõustutakse, et immuunvastus on organismile kulukas, pole veel kaugeltki selge, milles immuunvastuse hind väljendub ja millised mehhanismid immuunvastuse hinna teiste tunnustega seovad. Minu doktoritöö eesmärkideks oli (1) kontrollida mõne laialt kasutusel oleva meetodi sobivust ning rakendamisvõimalusi immuunökoloogilistes uuringutes ning (2) leida vastuseid teadusharus viimasel ajal kerkinud võtmeküsimustele. Töö esimeses pooles uurisin lindude immuunökoloogias immuunsüsteemi töö hindamiseks laialt kasutusel oleva meetodi (PHA süstimine) pikajalisi mõjusid, erinevate oksüdatiivse staatuse parameetrite ajalist varieeruvust ning omavahelisi korrelatsioone ning vangistuses elavate rohevintide sobivust immuunökoloogiliste uuringute jaoks. Töö teises osas uurisin karotenoidide rolli immuunvastuse reguleerimises, immuunvastuse oksüdatiivset hinda ning karotenoidsetes ja melaniinsetes sulestikuornamentides sisalduvat informatsiooni. Oma töös kasutasin mudelorganismina loodusest püütud rohevinte. Leidsin, et karotenoididel võib tõepoolest olla roll immuunvastuse ja selle hinna kujunemisel, kuid selle rolli uurimise muudavad keerukaks mitmed organismisisesed tegurid. Samuti näitasin, et oksüdatiivsed kahjustused moodustavad tõepoolest osa immuunvastuse hinnast. Linnu võimet tulla toime oksüdatiivse stressiga peegeldavad tema mustad sulestikulaigud, kuid mitte karotenoidsed ornamendid. Oma töö tulemusena veendusin, et rohevinte võib pidada heaks immuunökoloogia mudelorganismiks ning nende abil võib leida vastuseid mitmetele immuunökoloogia võtmeküsimustele. Rohevindid taluvad hästi vangistust ning nende sulestikuornamendid võimaldavad uurida signaaltunnuste ausust tagavaid mehhanisme. Rohevintidel esinev krooniline koktsiidinakkus on kergesti jälgitav ja manipuleeritav, mis võimaldab uurida immuunvastuse hinna probleeme ning immuunsüsteemi seoseid teiste elutähtsate funktsioonidega. On selge, et koos immuunökoloogia võtmeküsimustele vastuste otsimisega peab paralleelselt toimuma ka meedodite väljatöötamine, testimine ja uurimine. Vaid nii on võimalik ühendada üksteisest pealtnäha kaugel asuvad distsipliinid – immunoloogia ja ökoloogia – ning nende teadusharude integreerimise abil leida vastuseid küsimustele, mida kumbki haru eraldi lahendada ei suudaks.
High accuracy gravimetric Winkler method for determination of dissolved oxygen
(2012-07-09) Helm, Irja
Lahustunud hapniku sisaldus looduslikes vetes on väga oluline parameeter. Viimasel ajal on täheldatud hapnikutaseme langust maailma ookeanide mitmetes piirkondades. Protsessid, mis selleni viivad ei ole lõpuni arusaadavad ja nende lahtimõtestamiseks on väga oluline suuta hapnikusisaldusi kõrge täpsusega mõõta. Üsna laialdaselt mõõdetakse lahustunud hapniku sisaldust vees amperomeetriliste ja viimasel ajal ka optiliste hapnikuanalüsaatoritega. Need meetodid ei ole primaarmeetodid ja vajavad kalibreerimist. Stabiilse kontsentratsiooniga hapnikulahuste tegemine on hapniku keemiliste, füüsikaliste ja biololoogiliste omaduste tõttu pea võimatu. Seega, et tagada lahustunud hapniku määramisel jälgitavus SI ühikuteni, on tarvilik kõrge täpsusega primaarmeetodi olemasolu. Primaarmeetodiks lahustunud hapniku määramisel on Winkleri jodomeetriline tiitrimismeetod. Sellel meetodil on leitud rida kitsaskohti kaasa arvatud see, et klassikaliselt on tegemist mahtanalüütilise meetodiga. Kirjanduses on avaldatud terve hulk Winkleri meetodi modifikatsioone, mis peaksid selle meetodi puudusi parendama. Nende meetoditega saadud tulemuste korrektsed, kõiki olulisi allikaid arvestavad määramatuse hinnangud aga puudusid enne käesoleva töö algust kirjandusest täielikult. Enamik kirjandusallikaid on piirdunud vaid korduvuse andmetega, mõnel juhul oli eraldi hinnatud ka üksikuid muude määramatuse allikate panuseid. Erinevalt seni pakutud Winkleri meetodi modifikatsioonidest on käesolevas töös välja töötatud metoodika gravimeetriline tagades sellega madalama määramatuse. Metoodika jaoks on viidud läbi detailne mõõtemääramatuse hindamine. Selle jaoks on läbi viidud eksperimente väga erinevate mõjuallikate kindlakstegemiseks, leitud nendele vastavad parandid ja määramatuste panused. Määramatuse hindamise tulemusena saadud määramatuse koond sisaldab erinevate komponentide panuseid ning on võimas abivahend meetodi optimeerimiseks ja veelgi täpsemate tulemuste saamiseks. Seda võimalust on ka käesolevas töös kasutatud ning selle tulemusena on välja arendatud Winkleri meetodi gravimeetriline modifikatsioon, mis annab madalaima määramatusega tulemusi lahustunud hapniku määramisel vees.
Fabrication and characterization of microporous carbon-based electroactive polymer actuators
(2012-07-09) Palmre, Viljar
Elektroaktiivsed polümeerid (EAP) on modernsed materjalid, mis muundavad elektrilise energia mehaaniliseks deformatsiooniks või vastupidises suunas, leides seega rakendust nii aktuaatorite kui sensoritena. Elektroaktiivsed polümeerid omavad kõrget potentsiaali funktsionaalsete materjalidena arendamaks uusi üha kasvava nõudlusega aktuaatorite süsteeme, mis on vaiksed, elastsed, kerged, struktuurilt lihtsad ja lihtsasti miniaturiseeritavad. Biorobootika rakendusteks on atraktiivsed eelkõige ioonset tüüpi EAP-d, mis koosnevad elektrolüüti sisaldavast membraanist ja kahest elektrit juhtivast elektroodikihist selle pindadel. On teada, et suurendades laengutihedust elektroodides, pareneb aktuaatori liigutussuutlikkus. Sellest lähtuvalt uuriti antud töös kõrge eripinnaga poorseid elektroodimaterjale aktuaatorite valmistamiseks. Suurimat potentsiaali omavad antud vallas suure poorsusega amorfsed süsinikud ja karbiidset päritolu süsinikud, mida tavaliselt kasutatakse energiasalvestus-seadmetes – superkondensaatorites. Süsinikaerogeelid on samuti paljulubavad materjalid EAPdes rakendamiseks. Käesolevas töös uuriti nelja erinevat poorset süsinikmaterjali (karbiidne süsinik, kookospähklikoorest valmistatud aktiveeritud süsinik ning aktiveeritud ja mitteaktiveeritud süsinikaerogeelid) uute alternatiividena EAP aktuaatorite elektroodides. Vastavaid elektroodimaterjale analüüsiti viiekihilistes aktuaator-süsteemides, mis koosnesid 1-etüül-3-metüülimidasoolium trifluorometaansulfonaat (EMI-TF) ioonvedelikus immutatud Nafion-membraanist kahe süsinikelektroodi vahel ja kuldfooliumist selle välispindadel. Uuriti valmistatud EAP aktuaatorite elektromehaanilisi, elektrokeemilisi ja mehaanilisi karakteristikuid ning võrreldi neid aktuaatoritega, mis baseerusid RuO2-elektroodidel. Karbiidsest süsinikust elektroodidega EAP aktuaator omas suurimat liigutusulatust (painde deformatsiooni) uuritud elektroodimaterjalide seas. Maksimaalseks painde deformatsiooniks osutus 2,04% ±2 V ristkülikpinge sisendi korral, mis ületas RuO2-elektroodidel põhineva aktuaatori liigutusulatust rohkem kui kaks korda. Tulemuste analüüs näitas, et EAP aktuaatorite elektromehaanilised karakteristikud on tugevalt sõltuvad süsinikmaterjalide poorsetest omadustest ja struktuursest jäikusest (st. grafitiseerituse astmest). Üheseinaliste süsiniknanotoru lisandite mõju aktuaatori liigutusomadustele uuriti kolmekihilistes aktuaator-süsteemides, mis koosnesid polümeriseeritud 1-etüül-3-metüülimidasoolium tertrafluoroboraadi (EMI-BF4) elektrolüüdikihist kahe nanotorusid ja karbiidset süsinikku sisaldava elektroodi vahel. EAP aktuaatorite valmistamiseks kasutati elektroode, mis sisaldasid süsiniknanotorusid karbiidses süsinik-elektroodis viies erinevas vahekorras ning uuriti nende elektromehaanilisi, elektrokeemilisi ja mehaanilisi omadusi. Tulemuste analüüs näitas, et süsiniknanotorude sisalduse suurendamine komposiitelektroodides parandas oluliselt elektroodide elektrilist juhtivust ning suurendas nende mehaanilist jäikust (Young`i moodulit). Süsiniknanotorude lisamine elektroodidesse suurendas märkimisväärselt aktuaatori liigutussuutlikkust. Madalatel liigutussagedustel (5 mHz–0,5 Hz) oli aktuaatoril, mille elektroodid sisaldasid võrdses koguses nanotorusid ja karbiidset süsinikku (50/50 massi%), oluliselt suurem liigutusulatus (deformatsioon 0,85%) antud töös uuritud aktuaatorite seas. See ületab puhtast karbiidsest süsinikust elektroodidega aktuaatori liigutusulatust (0,35%) rohkem kui kaks korda. Leiti, et erimahtuvus ja Youngi moodul omavad tugevat koosmõju aktuaatori liigutusulatusele madalamas liigutussagedusalas, kus ilmnevad ka aktuaatorite elektrienergiat salvestavad omadused.
Modifier view of the bacterial ribosome
(2012-07-09) Ero, Rya
Ribosoomid on imepisikesed masinad, mis valmistavad geenides paikneva informatsiooni alusel valke. Ribosoomid on kõigis elusrakkudes üldehituselt sarnased kuigi detailides on ka palju erinevusi. Ribosoomid on keerulise ehitusega, koosnevad ribonukleiinhappest (rRNA) ja valkudest, kusjuures rRNA moodustab suurema osa ribosoomide massist. Päristuumsete organismide, sealhulgas ka inimeste, ribosoomid on suuremad ja keerulisema ehitusega kui bakterite ribosoomid, ent ribosoomide põhielemendid ja töömehanism on samad kõikides elusolendites. Kuna bakterite uurimine on tehniliselt ja eetiliselt lihtsam, on suurem osa informatsiooni ribosoomide ehituse ja töömehanismi aga ka ribosoomide enda valmistamise kohta saadud just bakteritest. rRNA koosneb pikast ribonukleosiidide (adenosiinist, guanosiinist, uratsiilist ning tsütosiinist) ahelatest. Ribosoomide sünteesimise käigus muudetakse mõningate ribonukleosiidide omadusi spetsiaalsete valkude, modifikatsiooniensüümide, poolt. Muudetud omadustega nukleosiide kutsutakse modifitseeritud nukleosiidideks. Modifitseeritud nukleosiidid esinevad kõikides ribosoomides ning paiknevad ribosoomi talitluse seisukohalt olulistes piirkondades, ent nende tähtsus ribosoomide töö seisukohalt on teadmata. Meie tuvastasime modifikatsiooniensüümi, RlmH, mis on eriline selle poolest, et modifitseerib soolekepikese (Escherichia coli) ribosoomi suurema alamühiku olulises piirkonnas paiknevat pseudouridiini, mis on omakorda modifitseeritud nukleosiid. Lisaks on RlmH huvitav selle poolest, et modifitseerib juba praktiliselt valminud ning võimalik et juba valku tootvat ribosoomi. RlmH on teadaolevalt ainuke valk, mis vajab ribosoomi ühe alamühiku rRNA modifitseerimiseks mõlemat alamühikut. Meie oleme iseloomustanud RlmH töö jaoks vajalikke tingimusi ja oleme selgitanud mehanisme, mis tagavad RlmH valgu erilisuse.