Sirvi Kuupäev , alustades "2012-09" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 13 13

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2012 nr 8
(Tartu : Tartu Ülikool, 2012-09) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Cell-penetrating peptides: cytotoxicity, immunogenicity and application for tumor targeting
(2012-09-04) Suhorutšenko, Julia
Viimastel aastatel, suur tähelepanu kasvajate ravis on pööratud mitmesugustele terapeutilise toimega ravimainete sisestamise strateegiatele, mis ühendavad endas nii ravimite spetsiifilist edastamist kui ka vähivastase kemoteraapiat. Rakku sisenevad peptiidid (RSPd või CPP-s, cell-penetrating peptides) osutunud väga tõhusateks vektoriteks selliste terapeutiliste ravimite sisseviimisel nagu proteiine ning nukleiinhappeid (plasmiidne DNA (pDNA) ja splaissingut korrigeerivaid oligonukleotiide (SKO)). RSPde kasutamine võib olla piiratud nende poolt põhjustatud kõrvaltoimete tõttu: tsütotoksilised efektid ning immunvastuse esilekutsumine. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks oli analüüsida uute RSPde, PepFect-ide immunogeenset ja tsütotoskilist aktiivsust in vitro ja in vivo; uurida p53 analoogsete peptiidide tsütotoksilisust ning apoptootilist toimet rinnavähi rakumudelil ning välja töötada uus RSP, mis on võimeline sisenema ja spetsiifiliselt ära tundma peaajuvähi rakke gliobalstoomi (U87 MG) rakumudelil nii in vitro kui ka in vivo. Esimeses töös näidati, et uued RSPd PepFect-id, mis põhinevad peptiidi transportaan järjestusel, ei avaldanud tsütotoksilist ega immunogeenset toimet immuunsüsteemi rakkudele peptiidi kontsentratsioonidel 5 µM ja 10 µM in vitro tingimustes. Sarnane tulemus saadi ka immunokompetentsete hiirte süstimisel, kui kasutatud annused olid suuremad kui 5 mg/kg kohta. Teises töös disainiti ning sünteesiti lühikesi p53-analoogseid peptiide, mis lisaks efektiivsele rakku sisenemisele avaldasid ka apoptootilist toimet rinnavähi rakkudele in vitro (seerumivabas keskkonnas). Lühikesed p53-analoogsed peptiidid omavad head perspektiivi vähivastase strateegia arendamiseks. Kolmandas töös kirjeldati uue transportvektori, gHoPe2, väljatöötamist, mis on võimeline spetsiifiliselt sihtmärkrakkudesse sisenema. Demonstreeriti ka selle potentsiaalseid kasutusvõimalusi ning toimet ainete transpordil vähirakkudesse. Neljandas töös näidati, et mitteamfipaatse ja sünteetilise (RxR)4 peptiidi stearüülhappega N-terminaalse modifitseerimine tagab efektiivse ning mitte toksilise nukleiinhappete transporti rakkudesse. Käesolev töö annab täiendava ülevaate vähispetsiifilistel RSPdel põhinevatest transportsüsteemidest, hinnates nende toksilisust, immunogeenset aktiivsust ning spetsiifilist transporti kasvajarakkudesse.
Oli suvi tõesti nii jube, nagu räägitakse?
(Maaleht, 2012-09-06) Kallis, A.
Web search engines and complex information needs
(2012-09-07) Singer, Georg
Veebi otsingumootorid on muutunud põhiliseks teabe hankimise vahenditeks internetist. Koos otsingumootorite kasvava populaarsusega on nende kasutusala kasvanud lihtsailt päringuilt vajaduseni küllaltki keeruka informatsiooni otsingu järele. Samas on ka akadeemiline huvi otsingu vastu hakanud liikuma lihtpäringute analüüsilt märksa keerukamate tegevuste suunas, mis hõlmavad ka pikemaid ajaraame. Praegused otsinguvahendid ei toeta selliseid tegevusi niivõrd hästi nagu lihtpäringute juhtu. Eriti kehtib see toe osas koondada mitme päringu tulemusi kokku sünteesides erinevate lihtotsingute tulemusi ühte uude dokumenti. Selline lähenemine on alles algfaasis ja ning motiveerib uurijaid arendama vastavaid vahendeid toetamaks taolisi informatsiooniotsingu ülesandeid. Käesolevas dissertatsioonis esitatakse rida uurimistulemusi eesmärgiga muuta keeruliste otsingute tuge paremaks kasutades tänapäevaseid otsingumootoreid. Alameesmärkideks olid: (a) arendada välja keeruliste otsingute mudel, (b) mõõdikute loomine kompleksotsingute mudelile, (c) eristada kompleksotsingu ülesandeid lihtotsingutest ning teha kindlaks, kas neid on võimalik mõõta leides ühtlasi lihtsaid mõõdikuid kirjeldamaks nende keerukust, (d) analüüsida, kui erinevalt kasutajad käituvad sooritades keerukaid otsinguülesandeid kasutades veebi otsingumootoreid, (e) uurida korrelatsiooni inimeste tava-veebikasutustavade ja nende otsingutulemuslikkuse vahel, (f) kuidas inimestel läheb eelhinnates otsinguülesande raskusastet ja vajaminevat jõupingutust ning (g) milline on soo ja vanuse mõju otsingu tulemuslikkusele. Keeruka veebiotsingu ülesanded jaotatakse edukalt kolmeastmeliseks protsessiks. Esitatakse sellise protsessi mudel; seda protsessi on ühtlasi võimalik ka mõõta. Edasi näidatakse kompleksotsingu loomupäraseid omadusi, mis teevad selle eristatavaks lihtsamatest juhtudest ning näidatakse ära katsemeetod sooritamaks kompleksotsingu kasutaja-uuringuid. Demonstreeritakse põhilisi samme raamistiku “Search-Logger” (eelmainitud metodoloogia tehnilise teostuse) rakendamisel kasutaja-uuringutes. Esitatakse sellisel viisil teostatud uuringute tulemused. Lõpuks esitatakse ATMS meetodi realisatsioon ja rakendamine parandamaks kompleksotsingu vajaduste tuge kaasaegsetes otsingumootorites.
Pärnu oli pikaajalise keskmisega võrreldes kõige jahedam koht Eestis. Pärnu
(Postimees, 2012-09-08) Kallis, A.
The relationship between governance and performance in water services provision in Estonian municipalities
(2012-09-13) Peda, Peeter
Viimastel kümnenditel on arusaamad riigi või kohaliku omavalitsuse rollist avalike teenuste osuta¬misel oluliselt muutunud. Paljud riigid on algatanud avaliku sektori valitsemise reforme, et suurendada avalike teenuste osutamise tulemuslikkust. Reformide tulemusel on nende teenuste osutamine muutunud killustatumaks ja lepingulistel suhetel põhinevaks. Samas on senised teadmised valitsemise mõjudest avalike teenuste osutamise tulemuslikkusele kasinad ja killustunud. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks on luua Eesti veesektori näitel põhjalikum arusaamine sellest, kuidas avalike teenuste osutamisega tegelevate ettevõtete valitsemise mehhanismide ülesehitus ja kasutamine mõjutavad avalike teenuste osutamise rahalist ja mitterahalist tulemuslikkust. See teadmine aitab poliitikate kujundajaid, hinnaregulaatoreid ning teisi osapooli strateegiate arendamisel ja võimaluste leidmisel, et parandada veeteenuste ja teiste sarnaste avalike teenuste osutamise tulemuslikkust. Doktoritöö empiirilise uuringu esimene osa sisaldab kvantitatiivset analüüsi omandivormi mõju kohta Eesti vee-ettevõtete tehnilisele tõhususele. Analüüs näitas, et ühtegi vaadeldud omandivormi (avaliku, erasektori ning avaliku ja erasektori ühine omandus) ei saa seostada suurema või madalama tõhususega kasutatud valimi korral. Uuringu tulemused ei toetanud teoreetilisi seisukohti, et avaliku sektori omanduses olevad ettevõtted on suhteliselt vähem tõhusad. Empiirilise uuringu teine osa koosneb võrdlevast juhtumiuuringust, mille tulemustest selgus, et vaadeldud omandivormidel on erinev mõju vee-ettevõtete rahalisele ja mitterahalisele tulemuslikkusele, mis sõltuvalt kasutatud valitsemise mehhanismidest võib olla negatiivne või positiivne. Eraomaniku kontrollitav vee-ettevõte (sh. avaliku ja erasektori ühises omanduses olev) võib saavutada suhteliselt suurema tulemuslikkuse, kui õigused (nt. tariifid) ja kohustused (nt. kvaliteedinõuded, aruandluse põhimõtted) on rangete lepingutega selgelt määratletud. Veeteenuste osutamine eraettevõtte poolt ilma eelnevate kirjalike kokkulepeteta viib tõenäoliselt tulemuslikkust kahjustavate volitaja-agendi probleemideni kohaliku omavalitsuse ja ettevõtte vahel. Avaliku sektori omanduses olevad ettevõtted, mida sageli peetakse vanamoelisteks ja ebaefektiivseteks, võivad saavutada hea tulemuslikkuse ka ilma rangete lepinguliste korraldusteta, kui vee-ettevõte on seotud kohaliku omavalitsusega ettevõtte nõukogu kaudu professionaalsusele tuginevalt. Doktoritöö tulemused osundavad, et ainuüksi vee-ettevõtete omandivormi muutmine (nt. erastamine) ei lahenda tulemuslikkusega seonduvaid väljakutseid veeteenuste osutamisel. Poliitikud, veesektori regulaatorid ja vee-ettevõtete juhid peaksid põhjalikult kaalutlema veeteenuste osutamist reguleerivate lepinguliste sätete ning ettevõtte nõukogu kasutamise mõju vee-ettevõtte soovitud rahaliste ja mitterahaliste eesmärkide saavutamisele.
A disciplinary history of Latvian mythology
(2012-09-13) Ķencis, Toms
Väitekirja teemaks on mütoloogia uurimine kui teadmisloome protsess, mis paikneb folkloristika, ajaloo ja religiooniteaduse piirialal. Rakendatud on refleksiivse historiograafia metodoloogiat, mille lähtekohad on postmodernismi ja poststrukturalismi diskursuses, lingvistilises antropoloogias, kultuuriteaduses ning teaduse sotsioloogias. Analüüsi keskmes on teadmiste loome institutsionaalses kontekstis ja põhjuste ning tagajärgede vastastikused suhted neis tekstides ja praktikates, mis puudutavad läti mütoloogiat kui geograafiliselt ja keeleliselt konstrueeritud uurimisobjekti. Võttes aluseks intertekstuaalsete seoste ning ekstratekstuaalsete sarnasuste tiheduse institutsionaalses, poliitilises ja ühiskondlikus kontekstis, on autor määratlenud läti mütoloogia uurimises mitmeid traditsioone. Neist esimene diskursiivne formatsioon on institutsioonidele eelnev poeetilis-uurimusliku tekstiloome esiletõus enne esimest maailmasõda. Teine traditsioon arenes Lätis sõdade vahelisel perioodil. Sõjajärgse teaduse analüüsi põhjal on defineeritud ka järgnevaid paralleelseid uurimistraditsioone: Nõukogude Läti akadeemilistes asutustes, läti pagulaste kogukonnas ja Moskva-Tartu semiootikakoolkonna ringides. Läti mütoloogia kuulub olulise osana ka avaramatesse projektidesse, mille sisuks on protoindoeuroopa ja balti mütoloogia rekonstrueerimine. Süvaanalüüs toob esile mütoloogilise ruumi rekonstrueerimise dünaamika, kuid läti ja eesti uurijate ning nende tööde võrdlusest ilmneb, et sarnasusi on põhjustanud teadmisloome protsessi välised tegurid.
Molecular markers of articular tissues in early knee osteoarthritis: a population-based longitudinal study in middle-aged subjects
(2012-09-18) Kumm, Jaanika
Osteoartroosi (OA) globaalne levik loob vajaduse detailsema teabe järgi haiguse varastest faasidest. Kaua on OA peetud vananeva liigeskõhre „kulumiseks“. Tänapäeval käsitletakse OA metaboolselt aktiivse protsessina, mis võib alata kõikidest liigeskudedest: kõhrest, luust või pehmetest kudedest. OA preradioloogilise faasi hindamiseks on uute diagnostiliste ja prognostiliste vahenditena rakendust leidmas seerumist ja uriinist määratavad liigeskudede päritoluga molekulaarsed markerid. Siiani puuduvad süsteemsed uurimused liigeskudede sünteesi ja lammutamist peegeldavate biomarkerite väärtuse kohta OA varases faasis. Selle uurimuse eesmärkideks oli hinnata: (i) põlveliigese röntgenoloogilise OA levimust keskealistel põlvekaebustega isikutel ning progresseerumist 6 a. jooksul, (ii) liigeskudede biomarkerite diagnostilist ja ennustavat väärtust OA progresseerumise korral. Enam kui pooltel põlvevaevustega keskealistest inimestest esinesid OA röntgenoloogilised tunnused. Kuue jälgimisaasta jooksul süvenes haigus enamasti progresseeruva osteofütoosina. Põlveliigese OA röntgenoloogiline kulg oli heterogeenne ja mittepidev, hõlmates vahelduvalt haiguse stabiliseerumise ja süvenemise perioode. Käesoleva uurimusega õnnestus esmakordselt näidata kõhre-, luu- ja pehmete kudede aine¬-vahetuse samaaegset aktiveerumist OA varases faasis. Kõigil 3 uuritud kõhrekoe markeril (COMP, CTx-II, PIIANP) oli diagnostiline väärtus progresseeruva osteofütoosi suhtes, ning kahel neist (COMP ja CTx-II) oli ka ennustav roll OA väljendunud progressiooni suhtes. Kolmel uuritud luumarkeril (PINP, OC, MidOC) oli diagnostiline väärtus progresseeruva osteofütoosi suhtes, ja ühel neist (PINP) ka ennustavat roll, kui tegu OA laialdasema progressiooniga liigeses. Selgus, et vähemalt OA algfaasis võib luukoe ainevahetus intensiivistuda enamgi võrreldes kõhrekoega. Uus luukoe biomarker – osteokaltsiini keskfragment (MidOC) osutus tugevaimaks riski ennustajaks progresseeruva osteofütoosi suhtes. Biomarkerite väärtuste muutused demonstreerisid liigeskudedes toimuvate ainevahetuslike nihete kindlat mustrit varase OA progresseeruvatel juhtudel. Käesolev uurimus selgitas liigeskudede mitmete biomarkerite diagnostilist ja prognostilist väärtust OA varases faasis.
Therapeutic aspects of central haemodynamics, arterial stiffness and oxidative stress in hypertension
(2012-09-18) Serg, Martin
Arteriaalne hüpertensioon on peamine kardiovaskulaarne riskifaktor, mille ohjamine on vaatamata ravile ebapiisav. Uued riskifaktorid, varajane subkliiniline organkahjustus ja hüpertensiooni hemodünaamiline profiil ning nendest lähtuv ravistrateegia planeerimine on saanud märksõnaks hüpertensiooni käsitluses. Endoteeli düsfunktsioon on varajaseim veresoone seina kahjustuse staadium. Asümmeetriline dimetüülarginiin on uudne endoteeli düsfunktsiooni peegeldav biomarker. Vaskulaarne kahjustus on seotud ka oksüdatiivse stressi taseme suurenemisega, mis omakorda tõstab hüpertensiooniga patsientide üldist kardiovaskulaarset riski. Tulenevalt vererõhu amplifikatsioonist ei peegelda õlavarrelt mõõdetud vererõhk vererõhku aordis (tsentraalne vererõhk). Samas subkliinilise organkahjustuse (näit. vasaku vatsakese hüpertroofia) väljakujunemisel ja üldise kardiovaskulaarse riski määramisel on tsentraalne vererõhk olulisem. Hüpertensiooni iseloomustab normist kõrvalekalduv hemodünaamiline profiil, mille alusel määratud ravi võib parandada vererõhu ohjamist hüpertensiooniga patsientidel. Me leidsime, et hüpertensiooniga patsientidel oli asümmetrilise dimetüülarginiini tase sõltumatult seotud endoteeli düsfunktsiooniga. 1-aastase ravi käigus langetasid beeta-blokaatorid metoprolool ja nebivolool võrdselt õlavarrelt mõõdetud vererõhku. Samas, vaid nebivolool langetas tsentraalset vererõhku ja vasaku vatsakese seina paksust. Vasaku vatsakese seina paksuse vähenemine oli oluliselt tugevamini seotud tsentraalse vererõhu langusega võrreldes õlavarrelt mõõdetud vererõhu langusega. Nebivolool ja metoprolool langetasid mõlemad oksüdatiivse stressi taset. Samas, vaid nebivolool omas vererõhu langusest sõltumatut toimet oksüdatiivsele stressile. Hemodünaamilise profiili parameetritest ennustasid augmentatsiooni indeks ja pulsirõhu amplifikatsioon vererõhu langust antihüpertensiivse raviga.
Ecology of early life-history stages of herring Clupea harengus membras in the northeastern Baltic Sea
(2012-09-21) Arula, Timo
Läänemeres elav räim (Clupea harengus membras) on Atlandi heeringa (Clupea harengus L.) kääbustunud vorm, kes on kohastunud elama riimveelise Läänemere väga varieeruvates keskkonnatingimustes. Morfoloogiliste tunnuste alusel eristatakse Läänemere räimel kahte erinevat sesoonset kudemistüüpi – kevad ja sügiskudu räim. Käesolevas töös on analüüsitud räimevastsete toitumisaktiivsuse ja nende sooltorust leitud saakloomade dünaamikat ning leitut on seostatud valitud eluta- ja eluskeskkonna teguritega. Räimevastsete toidus oli valdavaks liigiks aerjalgne Eurytemora affinis, kusjuures kõikide teiste liikide isendeid leiti vaid juhuslikult. Räimevastete toitumisaktiivsus seostus erinevate keskkonnateguritega, ning seosed varieerusid sõltuvalt räimevastse arengust. Kalade varajaste elustaadiumite arvukuse dünaamika uuringute üks praktilisi väljundeid on juba möödunud sajandist alates seostunud kalavaru täiendi suuruse hindamisega. Vaatamata järjepidevatele pingutustele ei ole selles valdkonnas väga suuri edusamme saavutatud. Me leidsime, et suurte räimevastete arvukus seostus usaldusväärselt räimevaru täiendi arvukusega, ja on seega oluline kalandusandmetest mitte-sõltuv lisategur hindamaks kujuneva räimevaru suurust lähitulevikus. Käesolevas töös käsitletud üheksateistkümne Liivi lahe kevadräime varajaste elustaadiumidega seonduva teguri pika-ajalisel analüüsil (perioodil 1957-2010) selgitasime a) kas ja millal on toimunud radikaalsed pöördumatud muutused (ehk nn. režiiminihked), b) millised tegurid või nende kombinatsioon mõjutavad nimetatud muutusi ning c) kas režiiminihked süsteemis toimusid sünkroonselt räime varajaste elustaadiumidega. Leitu põhjal võib järeldada, et ökosüsteemis saab eristada kahte erinevat seisundit. Esimene neist kestis perioodil 1957–1985, millele järgnes sujuv, pikka aega kestnud üleminek (1986–1991) uude seisundisse, alates 1992 kuni tänapäevani. Sealjuures, tugevaim signaal keskkonnaseisundi muutustele pärines eluta keskkonnast ning seostus mere termilise režiimi muutusega. Analüüsi kaasatud fenoloogiliste ning eluskeskkonna komponente koondavate aegridade olulisus režiiminihkele oli seega vähemtähtis.
Novel applications of SNP array data in the analysis of the genetic structure of Europeans and in genetic association studies
(2012-09-25) Esko, Tõnu
Inimese iga fenotüüpiline tunnus kujuneb elukestvalt genotüübi ning keskkonna vahelise koosmõju tagajärjel. Inimesegeneetika üks peamisi eesmärke on mõista komplekshaiguste geneetilisi põhjuseid ning läbi selle muuta haiguste diagnoosimist täpsemaks ja ravi tõhusamaks. Inimese genoomi täisjärjestuse avaldamine on viinud genotüpiseerimistehnoloogiate kiirele arengule ning teinud võimalikuks tuvastada sadades DNA proovides samaaegselt miljoneid järjestusvariatsioone. Laiapõhjaliste genoomiuuringute tulemusena on rohkem kui 3000 DNA järjestusvariatsiooni seostatud enam kui 600 erineva komplekstunnusega. Kuna üksikud järjestusvariatsioonid kirjeldavad enamasti ära vähem kui 1% tunnuse pärilikust komponendist on ülegenoomsetes assotsiatsioonuuringutes vaja kombineerida paljude kohortide andmestikke, et oleks võimalik formuleerida statistiliselt usaldusväärseid järeldusi. Üheks selliseks populatsioonipõhiseks kohortidiks on Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu biobank, mis sisaldab informatsiooni 51 000 eestlase elustiili ja põetud haiguste kohta ning samas talletab ka geenidoonorite bioloogilist materjali. Käesolevas töös uuriti Kirde-Euroopa populatsioonide, sh eestlaste, paiknemist Euroopa alleelisageduste geneetilise struktuuri kaardil. Selgus, et soomlased distantseeruvad nii rootslastest kui ka teistest Loode-Euroopa populatsioonidest, samas kui eestlased paiknevad lähestikku lätlaste, leedulaste ning loode-venelastega. Antud tulemus on võimaldanud kaasata Geenivaramu andmestikku rohkem kui kaheksakümnesse rahvusvahelisse geneetilisse assotsiatsioonuuringusse. Käesolevas töös on kirjeldatud kahte uut komplekstunnusseoselist DNA järjestusvarianti. Tuginedes antud uuringutele võib väita, et ülegenoomsed genotüpiseerimiskiibi andmed võimaldavad tuvastada valimi geneetilist struktureeritust ja leida haigusriski suurendavaid DNA järjestusvariatsioone.
Belowground plant diversity and coexistence patterns in grassland ecosystems
(2012-09-25) Hiiesalu, Inga
Teadmised taimekoosluste liigilisest mitmekesisusest ja liikide kooseksisteerimisest põhinevad uuringutele, mis käsitlevad koosluste maapealset osa. Kuigi paljudes parasvöötme niidukooslustes võib isegi kuni 75% taimsest biomassist olla paigutunud maa alla, ei ole sealsetest protsessidest kuigi palju teada, kuna varasemad meetodid ei võimaldanud välimuselt väga sarnaseid juuri ja risoome liikideks määrata. Taimede juuresüsteemid on väga laiaulatuslikud ja on ajas tunduvalt vastupidavamad kui maapealsed võsud, mistõttu võib maa all esineda samas ruumiskaalas rohkem liike kui maa peal. Doktoritöös uurisin, milliseid erinevusi võib leida maa-alustes ja maapealsetes mitmekesisuse mustrites ning täiendasin seniseid teadmisi taimekoosluse funktsioneerimisest ja taimede suhetest juurtes elavate mükoriisa seentega. Kasutades uue põlvkonna sekveneerimist leidsin, et maa-alune taimede liigirikkus on kuni kaks korda suurem kui maa peal. Määrasin juurtest ka taimedega sümbioosis olevate seente, täpsemalt arbuskulaarmükoriisa liigid ning leidsime, et seente liigiline mitmekesisus ja fülogeneetiline mitmekesisus kasvab taimede liigilise ja fülogeneetilise mitmekesisuse kasvades. Taimede liigirikkus maa peal ja maa all erines ka piki mullaviljakuse gradienti. Leidsin sarnaselt varasemate töödega, et maapealne liigirikkus langeb mullaviljakuse kasvades, kuid uudne aspekt on, et maa-aluste liikide arv kasvas mullaviljakuse kasvades. Sarnaselt elurikkusele selgus ka, et maapealne ja maa-alune taimekooslus on kokku pandud erinevate protsesside tagajärjel: maapealsete liikide kooseksisteerimine on määratud biootiliste suhete poolt, nagu näiteks valguskonkurents, samas kui maa-aluse koosluse kokkupanekut mõjutavad suuresti abiootilised ja stohhastilised protsessid (erinevad toitainete gradiendid, mulla pH, jm). Antud tulemused viitavad sellele, et vaadeldes ainult koosluse maapealset osa, näeme kõigest "jäämäe tippu", kuna tegelik liikide kooseksisteerimine leiab aset maa all. Selle doktoritöö tulemused toovad esimest korda esile taimekoosluste maa-aluse komponendi olulisuse liikide kooseksisteerimise ja ökosüsteemi protsesside uurimisel.
Maailm sai uue kuumarekordi
(Maaleht, 2012-09-27) Kallis, A.