Sirvi Kuupäev , alustades "2012-09-18" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Molecular markers of articular tissues in early knee osteoarthritis: a population-based longitudinal study in middle-aged subjects
(2012-09-18) Kumm, Jaanika
Osteoartroosi (OA) globaalne levik loob vajaduse detailsema teabe järgi haiguse varastest faasidest. Kaua on OA peetud vananeva liigeskõhre „kulumiseks“. Tänapäeval käsitletakse OA metaboolselt aktiivse protsessina, mis võib alata kõikidest liigeskudedest: kõhrest, luust või pehmetest kudedest. OA preradioloogilise faasi hindamiseks on uute diagnostiliste ja prognostiliste vahenditena rakendust leidmas seerumist ja uriinist määratavad liigeskudede päritoluga molekulaarsed markerid. Siiani puuduvad süsteemsed uurimused liigeskudede sünteesi ja lammutamist peegeldavate biomarkerite väärtuse kohta OA varases faasis. Selle uurimuse eesmärkideks oli hinnata: (i) põlveliigese röntgenoloogilise OA levimust keskealistel põlvekaebustega isikutel ning progresseerumist 6 a. jooksul, (ii) liigeskudede biomarkerite diagnostilist ja ennustavat väärtust OA progresseerumise korral. Enam kui pooltel põlvevaevustega keskealistest inimestest esinesid OA röntgenoloogilised tunnused. Kuue jälgimisaasta jooksul süvenes haigus enamasti progresseeruva osteofütoosina. Põlveliigese OA röntgenoloogiline kulg oli heterogeenne ja mittepidev, hõlmates vahelduvalt haiguse stabiliseerumise ja süvenemise perioode. Käesoleva uurimusega õnnestus esmakordselt näidata kõhre-, luu- ja pehmete kudede aine¬-vahetuse samaaegset aktiveerumist OA varases faasis. Kõigil 3 uuritud kõhrekoe markeril (COMP, CTx-II, PIIANP) oli diagnostiline väärtus progresseeruva osteofütoosi suhtes, ning kahel neist (COMP ja CTx-II) oli ka ennustav roll OA väljendunud progressiooni suhtes. Kolmel uuritud luumarkeril (PINP, OC, MidOC) oli diagnostiline väärtus progresseeruva osteofütoosi suhtes, ja ühel neist (PINP) ka ennustavat roll, kui tegu OA laialdasema progressiooniga liigeses. Selgus, et vähemalt OA algfaasis võib luukoe ainevahetus intensiivistuda enamgi võrreldes kõhrekoega. Uus luukoe biomarker – osteokaltsiini keskfragment (MidOC) osutus tugevaimaks riski ennustajaks progresseeruva osteofütoosi suhtes. Biomarkerite väärtuste muutused demonstreerisid liigeskudedes toimuvate ainevahetuslike nihete kindlat mustrit varase OA progresseeruvatel juhtudel. Käesolev uurimus selgitas liigeskudede mitmete biomarkerite diagnostilist ja prognostilist väärtust OA varases faasis.
Therapeutic aspects of central haemodynamics, arterial stiffness and oxidative stress in hypertension
(2012-09-18) Serg, Martin
Arteriaalne hüpertensioon on peamine kardiovaskulaarne riskifaktor, mille ohjamine on vaatamata ravile ebapiisav. Uued riskifaktorid, varajane subkliiniline organkahjustus ja hüpertensiooni hemodünaamiline profiil ning nendest lähtuv ravistrateegia planeerimine on saanud märksõnaks hüpertensiooni käsitluses. Endoteeli düsfunktsioon on varajaseim veresoone seina kahjustuse staadium. Asümmeetriline dimetüülarginiin on uudne endoteeli düsfunktsiooni peegeldav biomarker. Vaskulaarne kahjustus on seotud ka oksüdatiivse stressi taseme suurenemisega, mis omakorda tõstab hüpertensiooniga patsientide üldist kardiovaskulaarset riski. Tulenevalt vererõhu amplifikatsioonist ei peegelda õlavarrelt mõõdetud vererõhk vererõhku aordis (tsentraalne vererõhk). Samas subkliinilise organkahjustuse (näit. vasaku vatsakese hüpertroofia) väljakujunemisel ja üldise kardiovaskulaarse riski määramisel on tsentraalne vererõhk olulisem. Hüpertensiooni iseloomustab normist kõrvalekalduv hemodünaamiline profiil, mille alusel määratud ravi võib parandada vererõhu ohjamist hüpertensiooniga patsientidel. Me leidsime, et hüpertensiooniga patsientidel oli asümmetrilise dimetüülarginiini tase sõltumatult seotud endoteeli düsfunktsiooniga. 1-aastase ravi käigus langetasid beeta-blokaatorid metoprolool ja nebivolool võrdselt õlavarrelt mõõdetud vererõhku. Samas, vaid nebivolool langetas tsentraalset vererõhku ja vasaku vatsakese seina paksust. Vasaku vatsakese seina paksuse vähenemine oli oluliselt tugevamini seotud tsentraalse vererõhu langusega võrreldes õlavarrelt mõõdetud vererõhu langusega. Nebivolool ja metoprolool langetasid mõlemad oksüdatiivse stressi taset. Samas, vaid nebivolool omas vererõhu langusest sõltumatut toimet oksüdatiivsele stressile. Hemodünaamilise profiili parameetritest ennustasid augmentatsiooni indeks ja pulsirõhu amplifikatsioon vererõhu langust antihüpertensiivse raviga.