Sirvi Kuupäev , alustades "2012-09-25" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Novel applications of SNP array data in the analysis of the genetic structure of Europeans and in genetic association studies
(2012-09-25) Esko, Tõnu
Inimese iga fenotüüpiline tunnus kujuneb elukestvalt genotüübi ning keskkonna vahelise koosmõju tagajärjel. Inimesegeneetika üks peamisi eesmärke on mõista komplekshaiguste geneetilisi põhjuseid ning läbi selle muuta haiguste diagnoosimist täpsemaks ja ravi tõhusamaks. Inimese genoomi täisjärjestuse avaldamine on viinud genotüpiseerimistehnoloogiate kiirele arengule ning teinud võimalikuks tuvastada sadades DNA proovides samaaegselt miljoneid järjestusvariatsioone. Laiapõhjaliste genoomiuuringute tulemusena on rohkem kui 3000 DNA järjestusvariatsiooni seostatud enam kui 600 erineva komplekstunnusega. Kuna üksikud järjestusvariatsioonid kirjeldavad enamasti ära vähem kui 1% tunnuse pärilikust komponendist on ülegenoomsetes assotsiatsioonuuringutes vaja kombineerida paljude kohortide andmestikke, et oleks võimalik formuleerida statistiliselt usaldusväärseid järeldusi. Üheks selliseks populatsioonipõhiseks kohortidiks on Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu biobank, mis sisaldab informatsiooni 51 000 eestlase elustiili ja põetud haiguste kohta ning samas talletab ka geenidoonorite bioloogilist materjali. Käesolevas töös uuriti Kirde-Euroopa populatsioonide, sh eestlaste, paiknemist Euroopa alleelisageduste geneetilise struktuuri kaardil. Selgus, et soomlased distantseeruvad nii rootslastest kui ka teistest Loode-Euroopa populatsioonidest, samas kui eestlased paiknevad lähestikku lätlaste, leedulaste ning loode-venelastega. Antud tulemus on võimaldanud kaasata Geenivaramu andmestikku rohkem kui kaheksakümnesse rahvusvahelisse geneetilisse assotsiatsioonuuringusse. Käesolevas töös on kirjeldatud kahte uut komplekstunnusseoselist DNA järjestusvarianti. Tuginedes antud uuringutele võib väita, et ülegenoomsed genotüpiseerimiskiibi andmed võimaldavad tuvastada valimi geneetilist struktureeritust ja leida haigusriski suurendavaid DNA järjestusvariatsioone.
Belowground plant diversity and coexistence patterns in grassland ecosystems
(2012-09-25) Hiiesalu, Inga
Teadmised taimekoosluste liigilisest mitmekesisusest ja liikide kooseksisteerimisest põhinevad uuringutele, mis käsitlevad koosluste maapealset osa. Kuigi paljudes parasvöötme niidukooslustes võib isegi kuni 75% taimsest biomassist olla paigutunud maa alla, ei ole sealsetest protsessidest kuigi palju teada, kuna varasemad meetodid ei võimaldanud välimuselt väga sarnaseid juuri ja risoome liikideks määrata. Taimede juuresüsteemid on väga laiaulatuslikud ja on ajas tunduvalt vastupidavamad kui maapealsed võsud, mistõttu võib maa all esineda samas ruumiskaalas rohkem liike kui maa peal. Doktoritöös uurisin, milliseid erinevusi võib leida maa-alustes ja maapealsetes mitmekesisuse mustrites ning täiendasin seniseid teadmisi taimekoosluse funktsioneerimisest ja taimede suhetest juurtes elavate mükoriisa seentega. Kasutades uue põlvkonna sekveneerimist leidsin, et maa-alune taimede liigirikkus on kuni kaks korda suurem kui maa peal. Määrasin juurtest ka taimedega sümbioosis olevate seente, täpsemalt arbuskulaarmükoriisa liigid ning leidsime, et seente liigiline mitmekesisus ja fülogeneetiline mitmekesisus kasvab taimede liigilise ja fülogeneetilise mitmekesisuse kasvades. Taimede liigirikkus maa peal ja maa all erines ka piki mullaviljakuse gradienti. Leidsin sarnaselt varasemate töödega, et maapealne liigirikkus langeb mullaviljakuse kasvades, kuid uudne aspekt on, et maa-aluste liikide arv kasvas mullaviljakuse kasvades. Sarnaselt elurikkusele selgus ka, et maapealne ja maa-alune taimekooslus on kokku pandud erinevate protsesside tagajärjel: maapealsete liikide kooseksisteerimine on määratud biootiliste suhete poolt, nagu näiteks valguskonkurents, samas kui maa-aluse koosluse kokkupanekut mõjutavad suuresti abiootilised ja stohhastilised protsessid (erinevad toitainete gradiendid, mulla pH, jm). Antud tulemused viitavad sellele, et vaadeldes ainult koosluse maapealset osa, näeme kõigest "jäämäe tippu", kuna tegelik liikide kooseksisteerimine leiab aset maa all. Selle doktoritöö tulemused toovad esimest korda esile taimekoosluste maa-aluse komponendi olulisuse liikide kooseksisteerimise ja ökosüsteemi protsesside uurimisel.