Sirvi Kuupäev , alustades "2012-10-22" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Neurochemical studies on inter-individual differences in affect-related behaviour of the laboratory rat
(2012-10-22) Raudkivi, Karita
Erinevate neurokeemiliste, näiteks monoamiinsete, süsteemide normaalse funktsioneerimise tasakaalu muutumine võib viia mitmete meeleolu- ja sõltuvushäirete tekkimiseni. Depressiooniga seotud häirete uurimisel kasutatakse sageli uudistaval käitumisel põhinevaid teste. Lisaks on leitud, et nii uudistavad kui ka sõltuvusega seotud käitumise regulatsioonis omavad rolli just monoamiinsed neurotransmitterid, mille süsteemide mõjutamine toob kaasa ka erinevused loomade käitumises. Eelnevalt oleme leidnud, et uudiskasti meetodil määratud indiviididevahelised erinevused uudistamisaktiivsuses on ajas püsivad ning neid indiviididevahelisi erinevusi on ka neurotransmitterite regulatsioonis. Mikrodialüüsi katsed näitasid, et serotonergiline süsteem on eri ajupiirkondades erinevalt reguleeritud. Väheuudistavatel (LE) rottidel on frontaalkoores kõrgemad rakuvälised serotoniini sisaldused kõrgemad peale serotoniini transpordi inhibeerimist tsitalopraamiga. Vastupidised tulemused ilmnesid hipokampuses, kus kõrgemad serotoniini tasemed olid just paljuuudistavatel (HE) rottidel. Kuna hiljutised uuringud on näidanud, et monoamiinide kõrval võib ka glutamaadi süsteemil olla oluline roll depressiooni kujunemisel, siis uuriti ka glutamaadi sisaldusi erineva uudistamisaktiivsusega rottidel. Leiti, et võrreldes väheuudistavate rottidega, on paljuuudistavatel rottidel kõrgemad glutamaadi sisaldused peale glutamaadi transpordi inhibeerimist juttkehas, kuid mitte hipokampuses. Sellest järeldub, et indiviididevahelised erinevused uudistavas käitumises võivad olla seotud lisaks serotonergilisele ka glutamatergilise närviülekandega. Uudistav käitumine on suurel määral sõltuv sinava tuuma (locus coeruleus) noradrenaliini projektsioonidest. Rotid, kellel on antud süsteemi kahjustus, käituvad uudiskasti testis nagu LE-fenotüüp, mida on seostatud madalama dopaminergilise neurotransmissiooni efektiivsusega. uuriti, kas sinava tuuma projektsioonid on olulised dopaminergilisele süsteemile toimivatele psühhostimulantide efektidele. Leiti, et ulatuslik sinava tuuma projektsioonide kahjustus närvitoksiiniga DSP-4 [N-(2-kloroetüül-N-etüül-2-bromobensüülamiin] vähendas psühhostimulandi kokaiini poolt stimuleeritud kohaeelistust ja liikumisaktiivsust. Kuna elusündmused varajases elustaadiumis võivad samuti omada mõju neurokeemilistele süsteemidele, siis uuriti kas alkoholist tingitud efektid monoamiini süsteemidele on sõltuvad varajasest elukeskkonnast. Leiti, et erinevused serotonergilises süsteemis olid just alkoholi eelistavatel loomadel, kes olid noores eas emast kõige kauem eraldatud. Siit järeldub, et varajases eas toimuvatel sündmustel on oluline mõju alkoholi tarbimisele ning serotonergilise süsteemi toimimisele. Leiti, et nendel alkoholi eelistavatel loomadel, kes olid noores east emast kaua eraldatud, olid serotoniini tasemed madalamad just mandelkehas, mida seostakse enim just sõltuvushäirete tekkimisega. Siit järeldub, et varajases eas toimuvatel sündmustel on oluline mõju alkoholi tarbimisele ning serotonergilise süsteemi toimimisele. Viimastel aastatel on negatiivsete afektiivsete seisundite kõrval hakatud rohkem uurima positiivse emotsionaalsuse võimaliku rolli üle depressiooni kujunemisel. Positiivset emotsionaalsust on võimalik uurida mõõtes rottide ultraheli-häälitsusi. Nüüdseks on leitud, et rottidel on püsivad indiviidivahelised erinevused nende 50-kHz ultraheli häälitsustes, mida seostatakse rottide positiivse emotsionaalsusega. Antud töös leiti, et stressi tingimustes on vähepiuksuvatel rottidel kõrgemad serotoniini tasemed peale serotoniini transpordi tagasihaarde inhibeerimist. Lisaks on samadel rottidel kõrgemad kortikosterooni tasemed. Antud tulemustest järeldub, et madalama positiivse emotsionaalsusega rotid on stressile vastuvõtlikumad. Võttesse arvesse neurotransmitterite erinevat regulatsiooni rottide käitumise kujunemisel võib jõuda depressiooniga seotud seisundite uudsete farmakoloogiliste ravimeetoditeni.
Passiv i moderne dansk, norsk og svensk Et korpusbaseret studie af tale- og skriftsprog
(2012-10-22) Laanemets, Anu
Käesolevas väitekirjas uuritakse taani, norra ja rootsi keele passiivi ja selle kasutamist. Väitekirja lähtekohaks ei ole aktiivsete ja passiivsete lausete omavaheline vastandus, vaid tõsiasi, et nimetatud kolmes keeles on kaks produktiivset võimalust passiivi moodustamiseks – nii sünteetiline (morfoloogiline) kui analüütiline (perifrastiline) võimalus. Samuti on lähtutud hüpoteesist, et keele grammatiliste vormide vahel tuleb harva ette absoluutset sünonüümiat. See tähendab, et kui keeles on kaks erinevat vormi või konstruktsiooni sama sisu väljendamiseks, siis esineb vormide kasutuses erinevusi. Valikut vormide vahel võivad mõjutada morfosüntaktilised, leksikaalsed, semantilised, stilistilised vm aspektid. Neid erinevaid aspekte antud töös uuritaksegi. Uurimuse aluseks on võrreldavatele korpustele tuginev komparatiivne keelekasutuse analüüs. Empiiriline materjal koosneb nii kõne- kui kirjakeele korpustest, millest kumbki on esindatud kahe erineva žanriga: ajaleheartiklid, ilukirjandus, väitlused ja vestlused. Mitmed uuemad keeleteaduslikud uurimused on nimelt näidanud olulisi erinevusi kirjaliku ja suulise keele grammatikate vahel. Antud uurimus kinnitas osaliselt eelnevaid tulemusi, kuid näitas samas, et passiivi kasutamine on pigem mõjutatud konkreetse žanri situatiivsetest ja stilistilistest omadustest kui suulisest või kirjalikust meediumist. Nagu tänapäeva komparatiivset meetodit rakendavad keeleuurijad on rõhutanud, ei ole võrdleva uuringu eesmärgiks mitte ainult välja selgitada keeltevahelisi sarnasusi ja erinevusi, vaid keelte võrdlev analüüs peaks andma uusi teadmisi ka üksikute, võrdluse aluseks olevate keelte kohta. Nii ka selles töös. Varasemates töödes esitatud süstemaatilised erinevused kahe passiivivormi vahel ei osutunud nii kategoorilisteks üheski uuritud keeles. Samuti on ilmne, et hoolimata uuritud keelte geneetilisest ja tüpoloogilisest lähedusest, on keelte vahel olulised erinevused. Valikuid kahe passiivi vahel mõjutavad keeleti erinevad ja mitte ainult semantilised faktorid.
Influence of qPCR workflow on target gene enumeration from environmental samples in the case of bioremediation potential estimation
(2012-10-22) Nõlvak, Hiie
Keskkonna reostumine erinevate saasteainetega (nt. naftasaadused, kloororgaanilised ühendid) on muutunud kriitiliseks probleemiks üle maailma kahjustades inimtervist, kahandades puhta joogivee varusid ning mõjutades terveid ökosüsteeme. Et klassikalised „pumpa-ja-töötle“ saastuse eemaldamise meetodid on töömahukad ja kallid, on viimastel kümnenditel hakatud aina enam otse reostuspaigas rakendama erinevaid bioloogilise tervenduse ehk bioremediatsiooni tehnoloogiaid, mis tuginevad suuresti saasteainete mikroobsele lagundamisele. Toimuvate protsesside käiku ja jätkusuutlikkust vastusena muutuvatele keskkonnatingimustele hinnatakse seejuures enamasti keemiliste ja mikrobioloogiliste parameetrite pikaajalise seire abil. Kvantitatiivne polümeraasi ahelreaktsioon (qPCR) on aina sagedamini kasutust leidev metoodika saasteaineid lagundava mikroobikoosluse esinemise ja arvukuse hindamiseks bioremediatsiooni seirel. QPCR on kiire ja tundlik meetod, mis võimaldab nii taksonoomiliste kui funktsionaalsete märklaudgeenide arvukuse määramist hõimkonna tasemest liigi tasandini. Määratud arvukusi muude seireparameetritega (nt. saasteaine kontsentratsioon) kõrvutades on võimalik hinnata bioremediatsiooniprotsesside efektiivsust ja kulgemist uuritavas kohas. Et märklaudgeenide arvukuse määramise edukus keskkonnaproovidest sõltub mitmetest faktoritest, näiteks mikroobikoosluse DNA eraldamise meetodist ja kvaliteedist, inhibiitorite esinemisest eraldatud DNA-s, qPCR reaktsioonikeemia tüübist, märklaudjärjestuse amplifikatsiooni efektiivsusest ja tulemuste analüüsi kvaliteedist, hindasimegi erinevate qPCR reaktsiooni- ja analüüsiprotsessi modifikatsioonide mõju keskkonnaproovidest märklaudgeeni absoluutse ja suhtelise arvukuse määramisele. Leidsime, et varieeruvused qPCRi töövoos ja analüüsiprotsessis mõjutavad oluliselt märklaudgeeni absoluutse ja suhtelise arvukuse määramist keskkonnaproovidest ning seeläbi ka bioremediatsiooniga rakendamisega seotud otsuseid.
Aegridade analüüs
(Tartu Ülikool, 2012-10-22) Kangro, Raul
BeSt programmi raames loodud e-kursuse "Aegridade analüüs" õppematerjalid.