Sirvi Kuupäev , alustades "2013-01-03" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Olen Tammsaare usku...
(Maaleht, 2013-01-03) Kallis, A.
Epidemiological and clinical aspects of medicines use in children in Estonia
(2013-01-03) Lass, Jana
Lapsed moodustavad suure osa kõigist ravimite tarvitajatest, kuid võrreldes täiskasvanutega on nende ravimine sageli keerulisem. Kuna lastel on ravimiuuringuid tehtud oluliselt vähem kui täiskasvanutel, ravitakse lapsi sageli vaid täiskasvanutel uuritud ravimitega. Sellisest olukorrast tingituna on kasutusel kaks mõistet: 1) näidustuseta ravimid (ingl. k. off-label, OL) - ravimit kasutatakse erinevalt ravimiomaduste kokkuvõttes märgitust (näiteks erineval näidustusel, vanuserühmal, annuses ja/või manustamisviisil) või kui ravim on lastele vastunäidustatud; 2) litsentseerimata (ingl. k. unlicenced, UL) ravimid pole Euroopa Liidus kasutamiseks registreeritud ei täiskasvanutele ega lastele. Täiskasvanutele mõeldud ja vaid neil uuritud ravimid ei sobi alati laste ravimiseks. Laste, eriti vastsündinute organismi koostis (rasvade ja veesisaldus) ja ravimeid muundavate ensüümide aktiivsus erineb oluliselt täiskasvanute omast, mis mõjutab nii ravimis oleva toimeaine kui ka abiainete liikumist kehas. Samuti pärinevad andmed ravimite annustamise kohta lastel kliiniliste uuringute puudumisel sageli arstide kliinilisest kogemusest või üksikutest ravijuhtudest. Seetõttu võivad ravimite annustamise soovitused olla erinevates ravimiinfo allikates väga erinevad. Ravimvormide koostises kasutatakse suurt hulka erinevaid abiaineid. Ideaalis peaks abiaine olema ilma kliinilise toimeta ja mittetoksiline. Paraku on selliseid abiaineid tegelikkuses vähe, ning abiainete ohutus on viimasel ajal lapsi ja eelkõige vastsündinuid ravivate inimeste jaoks järjest teravamalt tähtsustunud. Lastel ei ole abiainete ohutust reeglina kliiniliselt hinnatud. Siiski on täiskasvanutele ohutud abiained põhjustanud lastele manustamisel traagilisi tagajärgi. Näiteks säilitusainena kasutatavat bensüülalkoholi on seostatud enneaegsetel vastsündinutel surmajuhtumitega. Antud uurimistöö eesmärkideks oli kirjeldada ja analüüsida lastele määratud retseptiravimite kasutust ning vastsündinutele määratud ravimeid haiglas, hinnata OL/UL ravimite kasutuse määra ning seda, millisel määral puutuvad vastsündinud haiglaravi jooksul kokku koos ravimitega manustatud abiainetega ning kui suur osa neist abiainetest võivad olla neile toksilised. Metoodika. Eesti lastele määratud retseptiravimite kasutuse ja OL/UL ravimikasutuse määra uuring põhineb ajavahemikul 1.01. – 31.12.2007 kuni 19-a lastele välja kirjutatud retseptidel, tuginedes Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasile. Ravimid klassifitseeriti OL, kui nende ravimiomaduste kokkuvõttes puudus info vastavas vanuserühmas kasutamise kohta. Vastsündinute ravimikasutuse ja OL/UL ravimikasutuse määra uurimiseks vaatlesime ajavahemikel 01.02.–01.08. 2008 Tartu Ülikooli Kliinikumi ja 01.02.–01.08.2009 Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonnas viibinud kuni 29-päevaste vastsündinute ravimikasutust. Vastsündinute ravimikasutuse uuringu andmete põhjal hindasime ka vastsündinute kokkupuudet neile potentsiaalselt toksiliste abiainetega. Selleks tuvastasime ravimi infolehelt ravimite koostises olevad abiained ning jaotasime nad võimaliku toksilisuse alusel meie enda loodud klassifikatsiooni järgi rühmadesse. Eesti ja Rootsi laste antibiootikumikasutust võrdlev uuring põhines ajavahemikul 1.01.–31.12.2007 mõlema riigi lastele ambulatoorselt välja kirjutatud retseptide analüüsil, mis pärinesid Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasil ja Rootsi retseptiravimite andmebaasil. Peamised tulemused Eesti lastele määrati 2007. aastal keskmiselt 1,7 retsepti lapse kohta. Alla kuueaastastele lastele määrati kaks korda rohkem retseptiravimeid kui vanematele lastele. Kõige sagedamini määrati antibiootikume. Kolmandikul kordadest oli määratud ravim lastele ametliku näidustuseta e. OL. Kasutatud ravimite kohta erines lastele ravimi annustamise info erinevates allikates suurel määral. Eesti lastele määrati 2007. aastal poole rohkem antibiootikumide retsepte kui Rootsi lastele, vastavalt 616 vs. 353 retsepti 1000 lapse kohta. Kõige sagedamini manustatud antibiootikumide grupp oli penitsilliinid. Eestis määrati sagedamini laia toimespektriga penitsilliini (amoksitsilliini), Rootsis kitsa toimespektriga fenoksümetüülpenitsilliinile. 490st uuringuperioodil hospitaliseeritud vastsündinust said ravimeid 71%. Neile määrati 1981 korral 115 erinevat ravimit. Keskmiselt sai vastsündinu haiglas 4 erinevat ravimit. Kõik ravitud vastsündinud said vähemalt ühe ravimi, millel puudub müügiluba või ametlik näidustus vastsündinutel kasutamiseks. Kõigil kasutatud meeleelundite, skeletilihassüsteemi, seedekulgla ja ainevahetuse, urogenitaalsüsteemi haiguste ravimitel ja suguhormoonidel puudus ametlik info vastsündinutel kasutamiseks. Vastsündinuid puudutav raviminfo lahknes oluliselt erinevates infoallikates. Vastsündinud said haiglas olles ravimitega 123 erinevat abiainet. Kolmandik neist abiainetest klassifitseerus vastsündinutele potentsiaalselt toksiliseks. Ravitud vastsündinutest 97% said ravimite koostises vähemalt ühe potentsiaalselt toksilise abiaine ja 88% said vähemalt ühe teadaolevalt toksilise abiaine. Kasutatud ravimitest 68% sisaldasid vähemalt ühte potentsiaalselt toksilist ning 31% teadaolevalt toksilist abiainet. Järeldused. Eesti lastele ja vastsündinutele määratakse suurel hulgal ravimeid, millel pole neil kasutamiseks ametlikku kasutamisnäidustust. Võrreldes vanemate lastega on OL retseptide osakaal suurem alla 2-a lastel. Kuna paljude selliste ametlikult lastele mittenäidustatud ravimite kohta on olemas piisavalt kliinilist informatsiooni lastel kasutamise kohta, oleks vajalik vaid nende ravimite ravimiomaduste kokkuvõtete värskendamine. Kui ravimit ei soovitata lastel kasutada, siis tuleb selle põhjus ravimiomaduste kokkuvõttes välja tuua, et teavitada ravimi tarvitajaid ja määrajaid ebaefektiivsest toimest või ravimi kasutamisega seotud võimalikest ohtudest lastel Veerand ravimitest, mida vastsündinutele haiglas manustati, ei olnud Eestis registreeritud. See näitab vastsündinute ravimiseks vajalike ravimite kohaliku ja ka Euroopa tsentraalse müügiloa puudumist ning vajadust ametliku sekkumise järele. Eesti lastele määratakse antibiootikume sagedamini ning kasutatakse ka laiema toimespektriga ravimeid kui Rootsi lastele. See viitab Rootsis toimivale riiklikule strateegiale sarnase tegevuse vajalikkusele Eestis, et ennetada antibiootikumide väärkasutust. Kolmandik hospitaliseeritud vastsündinutele ravimitega manustatud abiainetest klassifitseeriti vastsündinutele potentsiaalselt ohtlikeks, kuid neist vaid kaheksat on varem vastsündinutele ohtlikuks liigitatud. Praktiliselt kõik ravimeid saanud vastsündinud said uuringuperioodil ravimeid, mis sisaldasid vähemalt ühte neile potentsiaalselt ohtlikku abiainet. Kuna avaldatud informatsioon abiainete kohta on vähene, on äärmiselt oluline ravimites olevate abiainete põhjalik toksikoloogiline hindamine lähtuvalt nende potentsiaalsest toksilisusest vastsündinutele. Abiainetest tulenevad potentsiaalsed ohud vastsündinutele ning ka abiainete kvantitatiivsed kogused ravimis tuleb teha apteekritele ja vastsündinuid ravivatele arstidele kättesaadavaks, et oleks võimalik valida vastsündinule sobivaimaid ja ohutumaid ravimeid.