Sirvi Kuupäev , alustades "2013-07-01" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Novel organic and inorganic ionogels: preparation and characterization
(2013-07-01) Põhako-Esko, Kaija
Ioonsed vedelikud ehk ümbritseval temperatuuril vedelad soolad on pälvinud tähelepanu mitmesugustes rakendustes tänu oma unikaalsetele füüsiko-keemilistele omadustele, nagu madal aururõhk, keemiline ja termiline stabiilsus, küllaltki hea elektrijuhtivus ning mitmekülgsed solvateerivad omadused. Teatud rakendustes ei ole vedelikud voolavusest tingitud lekkimisohu tõttu siiski sobivad ning seega on vaja leida võimalusi, kuidas siduda ioonseid vedelikke tahkesse faasi nii, et nende omadused säiliksid. Ionogeelid on hübriidmaterjalid, milles ioonne vedelik on seotud kolmedimensionaalse tahke võrgustikuga ehk geeliga. Käesolevas doktoritöös töötati välja kaks uudset ionogeeli, mis geeli ja ioonse vedeliku interaktsioonide ning geeli omaduste tõttu liigituvad orgaaniliseks ja anorgaaniliseks keemiliseks ionogeeliks. Polümeerid on levinud maatriks orgaaniliste ionogeelide valmistamiseks. Käesolevas doktoritöös töötati välja läbipaistev, painduv ja elektrit juhtiv orgaaniline ionogeel, mis koosneb metakrülaat-tüüpi polümeriseeritud ioonsest vedelikust ja traditsioonilisest ioonsest vedelikust, 1-etüül-3-metüülimidasoolium tetrafluoroboraadist ([EMIM][BF4]). Väljatöödatud uudsete hübriidmaterjalide juhtivus sõltub lisatud [EMIM][BF4] sisaldusest ning on kuni suurusjärgu võrra kõrgem võrreldes polümeriseeritud ioonsete vedelikega (juhtivuse kasv 10-5 S cm-1-lt 10-4 S cm-1-le). Teine käesolevas töös välja pakutud uudne hübriidmaterjal on hüdrasiinium-ioonsel vedelikul baseeruv anorgaaniline ionogeel. Töötati välja sünteesimeetod hüdrasinosilaanide valmistamiseks. Analoogilisi aminosilaane on laialdaselt kasutatud mitmesuguste funktsionaalsete pinnakatete valmistamisel ja biomolekulide immobiliseerimisel. Sarnaselt aminosilaanidele, võimaldab hüdrasinorühma kvaterneerimine valmistada ioonseid vedelikke ja sool-geel prostessil vastavaid ionogeele. Hüdrasinosilaanidel ja hüdrasiinium ioonsetel vedelikel on võrreldes aminosilaanide ja ammooniumsooladega mitmeid struktuurist tulenevaid eeliseid, mille rakendusvõimalused vajavad täiendavat uurimist.
Normativity of scientific laws
(2013-07-01) Mets, Ave
Tavaliselt peetakse teadusseadusi ehk nö. loodusseadusi kirjeldavateks, looduses toimivaid korrapärasusi esitavaiks, vastandades neid õigusnormidele, mida peetakse eksplitsiitselt normatiivseiks, ühiskondlikku korda ettekirjutavaks. Selles töös kaitsen seisukohta, et (matemaatilised) loodusseadused on normatiivsed sarnaselt nagu õigusnormidki: nad kirjutavad ette tegevusi või tegevuste lõpptulemusi, asjade seise. Ma eristan kolme erinevat viisi, neist igaühel kaks tasandit, kuidas loodusseadused on normatiivsed. Esiteks, kontseptuaalne normatiivsus tähendab ettekirjutusi, kuidas tuleb maailmast mõelda või kõnelda. Üldisemal tasandil tähendab see analüütilisust ja selgust maailma ja tema omaduste käsitamisel, konkreetsemal tasandil eriteaduslikke mõisteid ja kujutlusi, mis kanduvad tavamõtlemisse nt. üldhariduse kaudu. Teiseks, episteemiline normatiivsus tähendab (täppis)teaduse eeskuju kindla teadmise saavutamisel. Teoreetilisel tasandil tähendab see matemaatilisust, praktilisel tasandil eksperimentaalset tegevust laboris, mille kaudu matemaatika ühitatakse materiaalse maailmaga. Kolmandaks, praktiline normatiivsus tähendab viise, kuidas laborivälise maailmaga tuleks ümber käia. Kitsamal tasandil tähendab see seadmete jm eriteaduste teadmistel põhinevate tehiste kujundamist ja tootmist, laiemal tasandil maailma ümberkujundamist vastavalt teaduslikule maailmapildile. Ma oletan, et matemaatika ja eriti matemaatiliselt väljendatava korrapära normatiivsus tuleneb inimese vajadusest kindlustunde järele, mida ta püüab saavutada looduse ümberkujundamisega korrapäraseks selliselt, et tal oleks võimalikult hea kontroll maailmas toimuva üle. Matemaatika, matemaatilised seadused ja neil põhinev tehnoloogia võimaldavad maailma kujundamise tulemusi arvuliselt ette näha ning vähendada juhuslikkust ja sellest tulenevat ebakindlust ja määramatust.
Spatiotemporal characterization of diffractive and non-diffractive light pulses
(2013-07-01) Piksarv, Peeter
Ülilühikesed laseriimpulsid on väärtuslikud optilised tööriistad, nad on ühed lühimad sündmused, mida inimene suudab tekitada. Mitmel pool, kus neid kasutatakse – materjalide töötlemisel, andmesides, kirurgias, litograafias, mikro-osakestega manipuleerimisel, spektroskoopias, mittelineaarses optikas, jne – läheb vaja valgusimpulsse, mille intensiivsuse maksimum on fokusseeritud võimalikult väiksesse aja- ja ruumipiirkonda. Seda aga takistavad paratamatult nii difraktsioon kui ka dispersioon, mille mõju on seda tugevam, mida lühemad on impulsid. Tekitamaks sedavõrd lühikesi impulsse, mis koosnevad vaid mõnest üksikust valguse elektrivälja võnkest, on vaja, et nende valgusimpulsside spekter laiuks üle oktaavi nähtava valguse piirkonnas ja seetõttu on väga tundlikud dispersioonile. Eksisteerivad aga teatud lainevõrrandi lahendid, mille maksimum levib justkui difraktsioonist ja/või dispersioonist puutumatult. Neid lainepakette nimetataks mittedifrageeruvateks või lokaliseeritud laineteks. Lisaks tavapäraselt pikemale fookuse teravussügavusele on nendel valguskuulidel ka muid kasulikke ja mõneti intrigeerivaid omadusi. Nii võib impulsside maksimum levida valguse kiirusest erineva kiirusega – nii sub- kui ka superluminaalselt – või hoopiski kiirenduda vaakumis, ilma et talle mõjuks mõni jõud, või isetaastuda pärast takistusi. Käesolevas doktoritöös on uuritud erinevate ülilaiaribaliste mittedifrageeruvate lainete tekitamist ja levi nii teoreetiliselt kui ka eksperimentaalselt. Impulsslaineväljade mõõtmiseks on kasutatud ja täiustatud ruumilis-spektraalsel interferomeetrial põhinevat SEA TADPOLE mõõteseadet, mis võimaldab mõõta erinevaid lainevälju kujundavate optiliste süsteemide impulsskostet väga kõrge ajalise ja ruumilise lahutusega. Töös on käsitletud superluminaalselt levivaid Bessel-X impulsse, superluminaalseid kiirenduvaid kui ka aeglustuvaid Besseli impulsse, subluminaalseid Besseli lainepakette, difraktsiooni äärelaine impulsse ja kiirenduvaid Airy impulsse.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2013 nr 7
(Tartu : Tartu Ülikool, 2013-07) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Study of semi-specific BOD biosensors for biosensor-array
(2013-07-01) Raud, Merlin
Reovee reostuse taset määratakse selle biokeemilise hapnikutarbe alusel (BHT). BHT iseloomustab hapniku hulka, mis on vajalik proovis leiduva orgaanilise aine biokeemiliseks lagundamiseks. Kuigi BHT analüüs ei ole spetsiifiline ühelegi saasteainele, on see siiski väga oluline üldine indikaator aine potentsiaalsest keskkonnaohtlikkusest pinnavetele. Paraku kulub analüüsi tulemuste saamiseks 5 või 7 päeva ning seetõttu on reoveepuhastusseadmete juhtimine selliseid teste kasutades väga keeruline. Antud probleemi lahendamiseks koostati lihtsad ja usaldusväärsed pool-spetsiifilised BHT biosensorid, mis võimaldasid tulemuse saada vähem, kui 30 minutiga. Antud biosensoritega oli võimalik hinnata BHT-d, mis oli põhjustatud raskesti lagundatavatest ühenditest, mille suhtes nad olid pool-spetsiifilised. Samas kui universaalne biosensor ja biosensorid, mis on pool-spetsiifilised mõnele teisele raskesti lagundatavale ühendile, ei määranud seda ja alahindasid proovi BHT7 umbkaudu selle raskesti lagundatava ühendi poolt tekitatud BHT väärtuses, 10-25%. Kuigi biosensorid alahindasid enamike reaalsete tööstuslike reoveeproovide BHT7, võimaldasid pool-spetsiifilised biosensorid siiski saada täpsemaid tulemusi kui universaalne biosensor, mis alahindas proovi BHT7 suuremas ulatuses. Seega on pool-spetsiifilised biosensorid sobivamad BHT mõõtmiseks tööstuslikes reovetes, kui universaalne biosensor, kuid ainult juhul, kui on olemas eelinfo proovi koostise ja päritolu kohta, mis võimaldab valida sobiva pool-spetsiifilise biosensori. Antud probleem lahendati erinevate pool-spetsiifiliste biosensorite ühendamisega sensor-riviks – „bioelektrooniliseks keeleks“. Selle sensor-rivi signaali analüüsiks rakendati mitmemõõtmelise andmete analüüsi meetodeid. Antud meetodite rakendamisel võimaldas PCA eristada proove nende koostise ja BHT7 väärtuse alusel ning PLS võimaldas märgatavalt paremini hinnata proovide BHT7 väärtusi kõigis proovides.