Sirvi Kuupäev , alustades "2013-08-13" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Governmentality and cultural participation in Estonian public knowledge institutions
(2013-08-13) Lepik, Krista
Doktoritöös on analüüsitud Eesti muuseumides ja raamatukogudes külastajatega seonduvaid võimusuhteid. Aluseks on võetud teoreetiline eeldus, et võim ja valitsemiskunst ei kuulu ainult poliitikute mängumaa, vaid ulatuvad väga erinevatesse ühiskonnakihtidesse ning valdkondadesse. Töö eesmärgiks oli uurida valitsemiskunsti võtteid, mille kaudu külastajatele lähenetakse, ning seda, missuguseid kultuuriosaluse võimalusi (ehk siis võimalusi kultuuri tarbida või luua) muuseumides ja raamatukogudes nendest võtetest tulenevalt külastajatele pakutakse. Uurimistulemusteni jõudmiseks rakendati erinevaid kvalitatiivseid meetodeid, mis järgivad kvalitatiivse uurimisviisi põhimõtteid – küsimus oli seega valitsemiskunsti võtete ja kultuuriosaluse võimaluste pakkumise tuvastamises, mitte aga nende mõõtmises. Tööks kasutatud materjal on kogutud kahest Eesti mõjukamast avalikust teadmusasutusest: Tartu Ülikooli Raamatukogust ja Eesti Rahva Muuseumist. Nende asutuste külastajate ja töötajate intervjuudest ning tagasisidedest, aga ka strateegilistest dokumentidest ilmnesid valitsemiskunsti strateegiatena külastajate distsiplineerimine, nende kategoriseerimine, eristamine teistest külastajatest ning (külastajate ideede) inkorporeerimine. Valitsemiskunsti toetavad olulisel määral kõnetamisviisid – näiteks kas külastajat kutsutakse „kliendiks“, „sõbraks“ või pöörataksegi talle tähelepanu kõikehõlmavat „külastaja“ mõistet kasutades. Samas tuleb rõhutada, et nimetatud kõnetamisviisid moodustavad nö jäämäe tipu – ülejäänud „jäämägi“ koosneb enesestmõistetavateks muutunud praktikatest („harimine“, „teenindamine“ jne), mis muuseumi või raamatukogu külastust vormivad. Nende praktikate abil luuakse ka külastajale võimalusi kultuuriosaluseks: näiteks näituste külastamist või omapoolse kultuurilise panustamise läbi. Tasakaalu leidmine enesestmõistetavate ja uute võimaluste (kohati ka pealesurutud) proovimise vahel on aga oluline põhimõte, mida doktoritöös lõpuks rõhutatakse.
Creation of structural defects under superhigh-dense irradiation of wide-gap metal oxides
(2013-08-13) Šugai, Anna
Ebapiisav kiirituspüsivus piirab oluliselt muudelt omadustelt sobilike laia keelupiluga materjalide kasutamist kiireis stsintillatsioondetektoreis, meditsiini- ja turvasüsteemide selektiivseis dosimeetreis, laser- ja optilistes materjalides, luminestsentslampide ja kuvarite spektraaltransformaatoreis jne. Väitekirja eesmärgiks oli eksperimentaalselt tuvastada üle 99,9% oma energiast ionisatsioonikadudeks kulutavate ning silindrilistes ioontrekkides ülikõrget ergastustihedust (> 20 keV/nm) tekitavate kiirete raskete ioonide (~2 GeV, 197Au, 238U) põhjustatud kiirituskahjustuste – Frenkeli defektide, nende ühendite ja 3D defektide – tekke ja termilise lagunemise eripära metallioksiidides. Kasutades spektroskoopilisi ning termoaktivatsioonilisi meetodeid, viidi temperatuurivahemikus 6-1425 K läbi puutumatu ning kiiritatud -Al2O3, Lu3Al5O12 ning Gd2SiO5 monokristallide võrdlev uuring. Erilist tähelepanuga jälgiti raskete luminestseeruvate lisandioonide mõju kiirgusliku defektitekke efektiivsusele. Näidati, et Frenkeli defektid tekivad ioontrekkide perifeerias relakseerumata juhtivuselektronide ja valentsaukude rekombineerumisel. Komplekssetes metallioksiidides ioontrekkide kattumist põhjustava kiirituse tingimustes jälgiti põhiaine ioonide osalusega 3D defektide teket. Vastavalt teooriale põhjustab nende temperatuuriliselt stabiilsete ning kristallide purunemisele viivate 3D defektide teket ülehelikiiruseliste diskreetsete solitonide kollaps. Kuumadel elektron-auk rekombinatsioonidel toimuvate Frenkeli defektide teket saab vähendada Franck-Hertzi efekti tahkise analoogi abil nõrgalt (lisanditsentrid on isoleeritud) tseeriumiga legeeritud metallioksiidides. Kuid kiirituspüsivus kahaneb kompleksoksiidides, mis sisaldavad raskete lisandioonide paare, kusjuures vähemalt üks lisandioon asendab kerge põhiaine iooni. Sellised paartsentrid põhjustavad masside tasakaalutust, tugevat lokaalset anharmonismi ning võivad olla diskreetsete solitonide kollapseerumise kohaks.
Stiiliajaloolise ja marksistliku käsitluse konflikt Voldemar Vaga kunstiajalookirjutuses 20. sajandi II poolel
(2013-08-13) Nõmmela, Mari
20. sajandil püsis Eesti kunstiteaduse ees marksistlikus paradigmas lahendamist nõudev küsimus: kuidas kirjutada ajalugu? Pärast II maailmasõda asuti koos Eesti ajalooga marksistlikult ümber kirjutama rahvuslikku kunstiajalugu. Eesti kunstiajalookirjutus kujunes 1918–1940 skandinaavia ajaloolaste juhtimisel. Uurimistöös tugineti varasemale baltisaksa ajalootundmisele, mis nõudis allikakriitilist lähenemist ning kunstimälestiste inventeerimisele muinsuskaitsealases töös. Saksa, vene, hiljem ka prantsuse jt materjalide kasutamisega kaasnesid tõlkimise- ja esitusviisiprobleemid. Eesti kunsti asuti käsitlema stiiliajalooliselt euroopaliku kunsti kontekstis. Nõukogude Liidu anneksiooniga alanud sovetiseerimisprotsess tõi kaasa rahvusliku kultuuri katkestuse. Nõukogude kultuurimudelis teenis ajalookirjutus poliitilist eesmärki ja uus ajalookäsitlus tähendas minevikuhinnangut poliitiliste revolutsioonidega sotsiaalse ajaloo taustal. Marksistlikuks nimetatud ajaloopilt pidi vastama Nõukogude historiograafias kinnistunud seisukohtadele. Üleliidulise parteipoliitika poolt suunatud Eesti ajaloo ümberhindamise ja -kirjutamiseprotsessi mõjutasid olupoliitika, kultuuripoliitilised nihked, tsensuur jm. Marksistlike tõdede järgimine sai kohustuslikuks ka Tartu Riikliku Ülikooli kunstiajaloo professorile Voldemar Vagale, kes enne sõda oli töötanud ülikooli kunstiajaloo kabinetis. Varasematel aastatel enam uurijana kui ajalootõlgendajana tuntud V. Vaga oli seni järginud kunstiajaloo kirjutamisel stiiliajaloolist käsitlust. Uurimistöö jätkamine sundkohanemise tingimustes sõjajärgse marksistliku ajalookirjutusega eeldas stiiliajaloolise ja marksistliku ajalookäsitluse probleemi lahendamist. Professor Voldemar Vaga kaasati ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi uurimistegevuse kaudu Hans Kruusi poolt juhitud Eesti ajaloo kirjutamisse. Küsimus kunstiajaloolase akadeemilise uurimistöö metodoloogilistest puudujääkidest peegeldab eesti kunstiajalookirjutuse sundkohanemist marksismi-leninismiga. Voldemar Vaga jäi seotuks kahe ajaloouurimise keskusega – ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudiga ja ENSV Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedriga kuni 1980. aastate lõpuni. Tema nõukogude perioodi uurimistööde põhjal on võimalik jälgida marksistliku käsitluse juurdumist. Professor V. Vagal tuli teha kompromisse erinevatel poliitilistel ajajärkudel nii ametialaselt kui ajalookirjutuses. Pärast Stalini isikukultuse aastate repressioone oli Voldemar Vaga tajunud sovetiseerimise kaugeleulatuvaid tagajärgi ja püüdnud jätkata ideoloogilise surve tingimustes rahvusliku alatooniga konservatiivset kunstiajalookirjutust, pidades olulisemaks lünkade täitmist eesti kunsti ajaloos. Tema kunstiajalooline „tõde“ jäi 1960.–1980. aastatel erialaspetsiifiliselt suletud stiiliajalooliseks tõeks ja marksistliku käsitlusega formaalselt seotuks.