Sirvi Kuupäev , alustades "2013-09-18" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Prevalence of exfoliation syndrome in Estonia and its clinical significance
(2013-09-18) Kaljurand, Kuldar
Eksfoliatsiooni sündroomi (EXS) esinemine on ülemaailmne, esineb küllalt suur erinevus eri piirkondade vahel. EXS on east sõltuv krooniline haigusseisund, mida iseloomustab fibrillaarse ekstratsellulaarse materjali produktsioon ja progresseeruv kuhjumine silmamuna eesmises segmendis. Tegemist on histoloogiliselt kahepoolse aga kliiniliselt sageli ühepoolselt väljendunud protsessiga. Silma vaatlusel on nähtav silma eesmises segmendis miniatuurset kõõma meenutav materjal, mis tüüpiliselt sadeneb läätse eesmisele pinnale, pupillaaräärisele ja eeskambri nurka. Eksfoliatiivset materjali on leitud ka väljaspool silmamuna: tagumistel tsiliaararterites ja voorteks-veenides aga ka vistseraalsete organite sidekoes. Tõusnud silma siserõhk on sage tüsistus EXS-i esinemisel. EXS-patsientidel on mitmekordne risk haigestuda okulaarsesse hüpertensiooni ja glaukoomi. Avatud eeskambri nurgaga glaukoomi koosesinemisel EXS-ga on tegu eksfoliatiivse glaukoomiga. Samuti on täheldatud katarakti sagedasemat esinemist EXS-patsientidel. Tõusnud või kõikuval silma siserõhul võib olla oluline roll katarakti moodustumisele. EXS-positiivsetel on leitud sarvkesta endoteeli rakkude tihedus olema madalam võrrelduna EXS-negatiivsetega. Sedastatud muutused rakkude heksagonaalsuses ning tõusnud rakkude suuruse variatsiooni koefitsient (CV) on predispositsiooniks endoteelirakkude kahjustusele katarakti kirurgias. Käesoleva teadustöö eesmärgid: - EXS-i esinemine Eesti populatsioonis, - esinemine katarakti lõikuseks saabunutel, - katarakti lõikuse, fakoemuslifikatsiooni, mõju sarvkesta endoteelile. Eksfoliatsiooni sündroomi esinemissagedus Eestis Populatsiooni-põhine, läbilõike uuring viidi läbi juhusliku valimi alusel, (Eesti Rahvastikuregister) Tartu linna elanike hulgas. Uuritavad olid viiskümmend aastat või vanemad. Eksfoliatsiooni sündroomi esinemine katarakti operatsiooniks saabunuil Prospektiivne uuring viidi läbi 305 katarakti lõikuseks saabunud eelselektsioonita patsiendi hulgas. Eksfoliatsiooni sündroom kui riskifaktor sarvkesta endoteeli kahjustuseks katarakti kirurgias Prospektiivne, kohort-uuring milles osales 37 EXS-positiivset ja kontrollgrupis 37 EXS-negatiivset patsienti viidi läbi Tartu Ülikooli Silmakliinikus katarakti operatsiooniks saabunuil. Tulemused: EXS-i levimus Eestis on 25,5% viiskümmend aastat ja vanematel isikutel. Kahepoolne haaratus sedastati 33,3%-l EXS-positiivsetest. EXS-i esinemissagedus tõusis eaga oluliselt. Puudus sugudevaheline erinevus EXS-i esinemisel. EXS-positiivsetel oli oluliselt kõrgem silma siserõhk. Glaukoom diagnoositi 16,5%-l uuringus osalejatest ning glaukoom oli oluliselt sagedamini EXS-positiivsetel, vastavalt 35,7% ja 11,3%. Regressiooni analüüsil andis EXS, east sõltumata, 1,5-kordse riski katarakti tekkeks. Katarakti operatsiooniks saabunuil esines EXS opereeritavas või kaassilmas 35,4%-l juhtudest. Kahepoolne haaratus esines 47,2%-l patsientidest. EXS-positiivsetel kõrgem silma siserõhk võrreldes EXS-negatiivsetega, mis säilis ka müdriaasi järgselt. Opereeritavates silmades esines kaashaigusena glaukoom 14,8%-l juhtudest ja neist 54,4%-l oli tegu eksfoliatiivse glaukoomiga. Katarakti lõikuseks saabunuil ei olnud olulisi erinevusi lõikuseelses sarvkesta endoteeli rakutiheduses kahe uuringugrupi vahel. Esimesel postoperatiivsel päeval oli kahe grupi vahel oluline erinevus paratsentraalse endoteliaalse rakutiheduse muutuses. Tsentraalses osas olid gruppidevahelised muutused ühtlasemad. Esimesel postoperatiivsel päeval oli sedastatav oluline CV tõus, mis viitas varasele postoperatiivsele mõjutusele ja sarvkesta endoteeli ajutisele heterogeensusele, ning taandus lõikuseelsele tasemele ühe kuu möödudes. Esimesel lõikusjärgsel päeval olid tõusnud sarvkesta paksus ning CV mõlemas grupis oluliste gruppidevaheliste erinevusteta. Ühe kuu möödudes oli rakutiheduse langus väljendunum EXS-positiivsetel kuid mitte statistiliselt oluliselt. Kompensatoorselt, endoteeli rakkude vähenemisele, oli tõusnud endoteeli rakkude pindala, mitte oluliste gruppidevaheliste muutustega. Silma siserõhk oli taandunud lõikuseelsele tasemele mõlemas grupis. Regressiooni analüüsil ei omanud ei lõikuse eelne ega vahetu lõikuse järgne (24h) IOP rolli sarvkesta endoteeli rakkude muutuses. Olulist toimet endoteeli rakkudele omas phacoemulsifikatsiooni (phaco) jõud ja seda mõlemas grupis ilma olulise erinevuseta eri gruppide vahel. Samuti omas olulist toimet sarvkesta endoteeli rakkude kahjustusele summaarne phaco: (phaco-jõud korrutatud phaco-ajaga). EXS eraldiseisvana või koos phaco-jõuga ei omanud regressiooni analüüsil olulist toimet sarvkesta endoteelile, küll aga koos summaarse phaco’ga (r2=0,27, p= 0,05).
Animal model of Wolfram Syndrome in mice: behavioural, biochemical and psychopharmacological characterization
(2013-09-18) Plaas, Mario
Wolframi sündroom (WS), mida kirjeldasid esmakordselt Saksa arstid Wolfram ja Wagener 1938.a, on haruldane autosomaalne retsessiivne neurodegeneratiivne häire, mida iseloomustavad varajases lapseeas algav suhkurtõbi, progresseeruv nägemisnärvi atroofia, magediabeet ja kurtus. Wolframi sünroomi põhjustavad mutatsioonid Wolframiin 1 (WFS1) geenis. Wolframiin 1 geeni on seotud hirmu ja ärevusega hiirtel ja rottidel ja inimestel on tema polümorfismid on seotud suurenenud meeleoluhäirete riskidega nagu bipolaarseste häirete psühhootilise vormi, skisofreenia, suitsidaarne käitumine ning depressioon. Käesoleval ajal ei ole veel päris selge, mis moodi WFS1 geeni puudulikkus põhjustab neuropsühhiaatriliste kõrvalekallete ilmnemist. Kuid võttes arvesse WS puhul esinevad psühhiaatrilised sümptomid ning ka Wfs1 geeni ja valgu lokalisatsiooni ajus, võib arvata, et ühetedeks põhjustajateks võivad olla kõrvalekalded GABA- ja dopamiinergilise süsteemi talitluses. Käesoleva doktoritöö keskseks eesmärgiks oli WS hiire mudeli loomine. Selleks valmistati mutantne hiireliin kustutades Wfs1 geenist 8nda eksoni, kuna WS patsientidel enamik mutatsioone asub just selles eksonis. Selline lähenemisviis aitas luua WS sarnase seisundi, et uurida sündroomi poolt esilekutsutud patoloogilisi muutusi. Katseloomade iseloomustamiseks kasutati käitumuslikke, biokeemilisi ja psühhofarmakoloogilisi uurimismeetodeid. Selgus, et Wfs1 mutantsetel hiirtel ei olnud nähtavaid sensoorseid häireid, kuid nad reageerisid rohkem stressi esilekutsuvates keskkondades (testides). Samuti suurenes neil tunduvalt enam, võrreldes metsik-tüüpi hiirtega, korikosterooni tase ringlevas veres peale füsioloogilise lahuse akuutset süstimist ning nad ei suuda kontrollida oma veresuhkru taset glükoosi tolerantsi testis. Wfs1 puudulikkusega hiirtel oli suurenenud tundlikkus GABAA retseptorite agonisti diasepaami ärevusvastase toime suhtes. Diasepaam kõrvaldas ka Wfs1 puudulikksuega hiirtele iseloomulikud häälitsemised stressogeenses situatsioonis. Neil oli vähenenud Gabra1 ja Gabra2 geenide eskpressioon oimusagaras ja otsmikukoores ehk ajustruktuurides, mis on seotud negatiivsete emotsioonide regulatsiooniga. See ekspressiooni langus on ilmselt seotud Wfs1 puudulikkusega hiirtel esineva ülitundlikkusega diasepaami ärevusvastase toime suhtes. Sarnane Gabra1 ja Gabra2 geeniekspressiooni langus esines metsik-tüüpi hiirtel peale nende eksponeerimist pluss puuris (ärevuse mudel), mis viitab, et on olemas seos GABAA retseptorite alatüüpide ekspressiooni languse ja ärevuse vahel. Lisaks kõigele muule esinesid nendel hiirtel kõrvalekalded dopamiinergilise süsteemi funktsioonis. Nende tundlikkus amfetamiini, kaudse dopamiini agonisti, motoorikat stimuleeriva toime suhtes oli vähenenud ning amfetamiini manustamine ei põhjustanud neil dopamiini ringkäiku muutusi dorsaalses ja ventraalses striatumis võrreldes metsiktüüpi pesakonnakaaslastega. Apomorfiinist tingitud motoorika stimulatsioon oli mõnevõrra tugevam mutantsetel hiirtel, kuid apomorfiin põhjustas kõikidel genotüüpidel ühesugust dopamiini ringkäiku vähenemist, mille alusel võib väita, et Wfs1 geeni puudulikkus ei mõjusta dopamiini metabolismi dopamiini retseptorite vahendusel. Seda kinni¬tavad ka geeni ekspressiooni tulemused, kus dopamiini retseptori (Drd2) ekspressioon oli ühesugune kõikide genotüüpide ventraalses striatumis. Siiski oli nii emastel kui ka isastel Wfs1 puudulikusega hiirtel vähenenud dopamiini transporteri geeni ekspressioon keskajus. See leid koos amfetamiini käitu-muslike ja biokeemiliste toimete vähenemisega viitab dopamiinergilise süsteemi funktsiooni olulisele häirumisele Wfs1 puudulikkusega hiirtel. Põhinedes glükoosi metabolismi uuringute tulemustele ja nende sarnasusele WS on selge, et Wfs1 geeni kaheksanda eksoni puudulikkusega hiir on valiidseks mudeliks WS südnroomile ja ka teistele WFS1 geenimutatsioonidest tingitud häiretele. Sellepärast võib käesolevas uuringus leitud muutusi dopamiini- ja GABA-ergilise süsteemi aktiivsuses Wfs1 puudulikkusega hiirtel laiendada WS patsientidele, et mõista nendel esinevaid Neuropsühhiaatrilisi Sümptomeid.