Sirvi Kuupäev , alustades "2013-10-01" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
- Tulemused lehekülje kohta
- Sorteerimisvalikud
listelement.badge.dso-type Kirje , Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2013 nr 9(Tartu : Tartu Ülikool, 2013-10) Merisalu, Merilyn, toimetajalistelement.badge.dso-type Kirje , NickFects – novel cell-penetrating peptides. Design and uptake mechanism(2013-10-01) Arukuusk, PiretVajadus uute ja spetsiifilisemate ravimite järgi, kui hetkel kasutatavad madalmolekulaarsed ravimid, kasvab pidevalt. Nukleiinhapped ja nende analoogid omavad väga suurt potentsiaali paljude raskete haiguste raviks. Oma füsiko-keemilistest omadustest tingituna ei ole nukleiinhapete molekulid võimelised iseseisvalt rakku sisenema ja vajavad terapeutilise toimekohani jõudmiseks transportvektorite abi. Viirustel põhinevad vektorid on väga efektiivsed, kuid nende kasutamisel võivad ilmneda mitmed kõrvaltoimed nagu immunoloogiline reakstioon või transporditava DNA insertsioon valesse genoomi piirkonda. Sellest tulenevalt keskendutakse üha enam mitteviiruslike vektorite arendamisele. Rakku sisenevad peptiidid (RSPd) on üks grupp mitteviiruslikke vektoreid, mida on laialdaselt kasutatud nukleiinhapete rakku viimiseks nii in vitro kui ka in vivo tingimustes. RSPd on lühikesed, 5–30 aminohappe jäägist koosnevad katioonsed ja/või amfipaatsed peptiidid, mis on võimelised sisenema rakku ja transportima sinna ka endaga seotud lastmolekuli. Lastmolekuli sidumiseks on peamiselt kaks moodust: kovalentne, kus lastmolekul seotakse RSPga kovalentse sideme kaudu ja mitte-kovalentne, kus kasutatakse elektrostaatilisi ja hüdrofoobseid interaktsioone. Antud töös kasutati mitte-kovalentset sidumise strateegiat, kus lastmolekulidest ja RSPdest moodustati nanopartiklid. Kuigi mitte-kovalentne sidumisstrateegia on palju lihtsam ja odavam kui kovalentne strateegia, on selle peamiseks puuduseks moodustunud nanopartiklite iseloomustamise keerukus. Seetõttu pöörati antud töös erilist tähelepanu RSP-nukleiinhapete komplekside omadustele. Moodustunud kompleksid sisenevad rakku enamasti endotsütoosi teel, millest tulenevalton suur tõenäosus jääda kinni endotsütootilistesse vesiikulitesse. See omakorda vähendab oluliselt lastmolekulide bioloogilist aktiivsust, sest lastmolekulide sihtmärgid asuvad kas rakutuumas või tsütoplasmas. RSPde kui transportvektorite kasutamisel on väga oluline tagada RSP/lastmolekuli komplekside vabanemine endotsütootilistest vesiikulitest ning lastmolekuli jõudmine oma sihtmärgini rakus. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks oli disainida uued efektiivsed peptiidsed vektorid, NickFectid (NF), erinevate nukleiinhapete transpordiks rakku. Uute vektorite disainil lähtuti stearüleeritud TP10 peptiidist. Disaini eesmärgiks oli parandada peptiidse vektori võimet moodustada komplekse lastmolekuliga, suurendada komplekside sisenemist rakkudesse ja vabanemist endostütootilistest vesiikulitest. Esimeses töös kirjeldame NF1 ja NF2. Disanil aluseks võetud peptiidi järjestusse lisame fosforüülrühma ja hüdrofoobsuse muutmiseks asendame isoleutsiin treoniiniga. Nimetatud modifikatsioonid parandavad olulisest RSP võimet transportida rakkudesse splaissingut-korrigeerivaid oligonukleotiide. Teises töös modifitseerime TP10 koostisosi, mastoparaani ja galaniini fraktsioone siduvat ühenduslüli ning disainime „kõvera“ peptiid NF51. Saadud peptiid transpordib rakkudesse nii plasmiidset DNAd, splaissingut-korrigeerivaid oligonukleotiide kui ka väikseid interfeeruvaid RNAsid. Lisaks näitame, et NF51 on kasutatav transfetsiooni reagendina valkude tootmises, antud juhul kasutades QMCF tehnoloogiat. Kolmandas töös uurime kahe erineva RSP, NF1 ja NF51 omadusi. Näitame, et kuigi käesolevad peptiidid omavad erinevat keemilist struktuuri on nende võime transportida rakku plasmiidset DNAd sarnane. Võrdleme nende peptiidide ja plasmiidse DNA komplekside omadusi, interaktsiooni rakupinnaga, rakku sisenemiseks kasutatavaid endotsütoosi radasid ning rakusisest liikumist. Kokkuvõttes on antud töös disainitud peptiidid, NickFectid, on vähe toksilised, sobivad nukleiinhapete transpordiks ja omavad head perspektiivi nii geeniteraapias kui valkude tootmises.