Sirvi Kuupäev , alustades "2013-11-21" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Fotograafid: Elage pea pilvedes
(Maaleht, 2013-11-21) Kallis, A.
Problems of critical analysis of communication of environmental issues and risks
(2013-11-21) Kiisel, Maie
Doktoritöös “Keskkonnaprobleemide ja –riskide kommunikatsiooni kriitilise analüüsi probleeme” võtan ma vaatluse alla kommunikatsiooni rolli keskkonnaprobleemide lahendamisel. Kui üldjuhul peetakse kommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmist ja osalust keskseks keskkonnaprobleemide leevendamise ja lahenduste otsimise vahendiks, siis käesolevas töös vaatlen ma inimsuhtlust kriitilise pilguga. Tuginedes Jürgen Habermase, Anthony Giddensi, ja eriti Niklas Luhmanni töödele, toon ma välja, et kommunikatsioon on oma olemuselt puudulik, võimaldades küll lühiperspektiivis jõuda argielu kontekstis kahtlemata aktsepteeritavate lahendusteni, kuid pikas perspektiivis kasvatades tingimusi, mis lahenduste saavutamist üha raskendavad. See on nö inkrementaliseerumise protsess, mille leevendamisele ma oma töös lahendusi otsin. Olgu ka öeldud, et lahendused inkrementaliseerumisele ei peitu positivistlikus paradigmas – töö ei rõhuta vajadust kommunikatsiooni järele, vaid pigem hoiatab liigse kommunikatsiooni eest. Samas rõhutan ma, et ka kommunikatsioonivajadusi ning –võimalusi vähendades kaasame ühiskonda probleeme, lihtsalt teistsuguseid, seehulgas selliseid, mis pole argiarusaamas tunnustatud ega heakskiidetud. Ma analüüsisin keskkonnaküsimuste ja –riskide kommunikatsiooni Eesti näitel, haarates oma vaatega perioodi nõukaaja lõpust tänase päevani. Uurisin, mil määral erinevat tüüpi ühiskonnad (Nõukogude ja Euroopa Liit), mille osa Eesti on olnud, on kujundanud keskkonnaküsimuste lahendamise viise ning millistest ajaloolistest kogemustest võib leida teoreetilisi lahendusi inkrementaliseerimise vähendamiseks. Selleks vaatlen ma osalusprotsesse, poliitikate kujunemist, meediadebatti, inimeste käitumispraktikaid ning tõlgendusi erinevatele keskkonna- ja tehnoloogilistele riskidele. Lisaks mõtisklen selle üle, milline osa keskkonnakommunikatsioonist jääb mulle kui uurijale ja minu uuritavatele subjektidele nähtamatuks, kuid ometigi suunavaks.
Kausaalsuhete adverbiaallaused eesti keeles
(2013-11-21) Plado, Helen
Väitekiri käsitleb eesti keele kõrvallauseid, mis käituvad pealauses määrusena. Keskendutakse määruslausetele, milles väljendatud sündmus/olukord on pealausega väljendatud sündmuse/olukorraga põhjuse-tagajärjeseoses. Siiani eesti keele grammatikates esitatud põhjuse-tagajärjesuhetega määruslausetele (põhjus-, tingimus-, möönd-, otstarbe- ja tagajärjelause) lisatakse töös mööndtingimuslaused. Kirjeldatakse eri määruslausetüüpe ja vaadatakse nende seoseid teiste osalausetega. Kuigi keskendutakse tänapäevakeelele, jälgitakse ka määrussidendite ajaloolist kujunemist. Töö põhineb TÜ eesti kirjakeele korpusel. Uurimuse teoreetiliseks taustaks on funktsionaaltüpoloogia. Selgub, et määruslaused on tugevalt seotud teiste määruslausetega. Sidesõnaga kui vormistatakse nii aja- kui ka tingimuslauset (vrd Kui ma laps olin, tahtsin õpetajaks saada ja Kui homme tuleb ilus ilm, läheme ujuma). Näidatakse, et tingimuslausega on enamasti tegu juhul, kui lause sisu mõistetakse hüpoteetilisena, kui lause ei ole minevikuline ja kui pea- ja kõrvallause sündmuse/olukorra vahel esineb põhjuse-tagajärjeseos. Sidendite kaudu on määruslaused seotud ka ajalooliselt. Aega väljendav sidesõna kuna (Ta pani kirja lauale, kuna ise toast välja läks) kujunes valdavalt 20. sajandi jooksul põhjust väljendavaks (Ta pani kirja lauale, kuna oli selle läbi lugenud) hoolimata keelekorralduse rangest suhtumisest põhjusliku kuna kasutamise vastu. Sidesõna kuigi on kujunenud möönvaks sidesõnaks mööndtingimusliku vaheetapi kaudu. Otstarbe- ja tingimuslause puhul tõuseb oluliseks öeldisverbi vorm. Otstarbelause öeldiseks võib olla da-infinitiivne või tingivas kõneviisis verbivorm. Esimesel juhul on otstarbelause pealausest referentsiaalselt sõltuv ning teisel juhul sõltumatu (vrd Mari tõuseb püsti, et akent avada ja Mari tõuseb püsti, et ma pääseksin akent avama). Tingimuslause öeldisverb võib olla kindlas ja tingivas kõneviisis või da-infinitiivi vormis. Tingimuslause puhul sõltub verbivormi valik peamiselt sellest, kui tõenäoliseks peetakse lausega väljendatud sündmust/olukorda. Siiski ei esine üksühest vastavust verbivormi ja lause hüpoteetilisuse astme vahel, ka kindlas kõneviisis või da-infinitiivis öeldisega tingimuslause võib edasi anda kõrgemat hüpoteetilisuse astet. Väitekiri täiendab oluliselt seniseid teadmisi kausaalsuhete määruslausete kohta ning võimaldab paremini mõista teatud määruslause seoseid teiste osalausetega.