Sirvi Kuupäev , alustades "2014-09-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Psychological and physiological implications of time perception
(2014-09-12) Tamm, Maria
Inimese aju on aja kulgemise hindamisel üldiselt väga täpne ning seetõttu eeldatakse, et meil on olemas bioloogilist päritolu kellalaadne mehhanism. Olenemata sellest on ajataju sarnaselt teistele psühholoogilistele töötlusprotsessidele tundlik erinevate ärritajate suhtes ning seetõttu võib ajahinnangutes ilmneda ka ebatäpsust. Sisemise kella mudeli järgi saab eristada taktiseadjat, mis „tiksub“ teatud kiirusel ning edastab impulsse, mis seejärel kokku kogutakse ning on aluseks kogetud kestusele. Sisemise kella töö sõltub organismi erutusseisundist ja aktivatsiooni tasemest. Varasemad tööd on näidanud, et organismi temperatuuri tõusuga kaasneb enamasti ka ajamulje muutumine viisil, kus subjektiivset aega tajutakse mööduvat kiiremini võrreldes väliste sündmustega. Seda nähtust seletatakse taktiseadja kiirema tööga, mille tulemusena koguneb subjektiivse ajamulje aluseks olevate impulsside hulk kiiremini. Samas ei ole füsioloogilised muutused kehas ainsaks põhjuseks, miks subjektiivne ajamulje ei vasta reaalsusele. Üsna mõistlik on eeldada, et ekstreermses keskkonnas treenides kaasnevad lisaks kehalisele koormusele ka muutused psüühilises seisundis. Käesolev doktoritöö näitas, et lisaks füsioloogilistele muutuste ilmnemisele taolistes tingimustes on oluline roll ka emotsionaalsel seisundil subjektiivse ajamulje kujunemisel - tajutud väsimustunne vahendab kehatemperatuuri muutuse mõju ajahinnangutele. Seetõttu on erutusseisundi kaudu sisemise kella töö ja ajataju muutlikkuse seletamine psüühilise seisundi korral ebapiisav, kuna emotsionaalset informatsiooni avastab ja töötleb tähelepanu eelisjärjekorras. On tõenäoline, et emotsionaalselt laetud ärritaja tõmbab kiiremini tähelepanu ning seeläbi tõstab ka organismi erutust, mis omakorda avaldab mõju subjektiivse ajamulje kujunemisele. Sellest tulenevalt koondub tähelepanu ajaliselt infolt eemale, taktiseadja poolt tekitatud impulsid lähevad kaduma ja kestust hinnatakse lühemaks. Lisaks näib ajataju olevat üks impulsiivset käitumist kirjeldavatest omadustest ning on tõenäoline, et impulsiivsetel indiviididel on kiirem kognitiivne tempo kui ka ebaefektiivne tunnetuslik töötlus. Kokkuvõttes saab öelda, et ajataju alusmehhanismide uurimisel tasub rakendada afektiivse tähelepanu lähenemist ning pigem vaadelda organismi aktivatsiooni ja tähelepanu töötlusega seonduvat teineteisest sõltuvalt.