Sirvi Kuupäev , alustades "2014-10-28" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Chronic hepatitis C: predictors of treatment response in Estonian patients
(2014-10-28) Brjalin, Vadim
C-hepatiidi viirusest (HCV) põhjustatud krooniline hepatiit on suur tervishoiuprobleem, sest haigestunud võib olla ligikaudu 2.3% maailma rahvastikust. Eestis on C-hepatiidi viirusega nakatunud hinnanguliselt vähemalt 1% rahvastikust. C-hepatiidi viirus kuulub Flaviviridae sugukonda ja Hepacivirus’e perekonda. Sellel viirusel on seitse genotüüpi ja üle 60 alltüübi. Eestis on enam levinud 1b genotüüp, millele järgneb 3a genotüüp. Alfa-peginterferoon ja ribaviriin on aastaid olnud kroonilise C-hepatiidi standardravi. Viirusvastase ravi eesmärk on C hepatiidi viiruse kadumine verest ehk C-hepatiidi viiruse RNA (HCV RNA) puudumine veres. Viirusvastase ravi tõhususe kriteerium on püsiv viirusvastus – HCV RNA on negatiivne 24 nädalat pärast ravi. Viirusvastase ravi tõhusust mõjutavad mitu patsiendist olenevat ja ka mitu C-hepatiidi viirusest tulenevat tegurit. HCV genoomi muutlikkus võib samuti mõjutada viirusvastase ravi tõhusust. Käesoleva uurimistöö eesmärk oli uurida varem viirusvastast ravi mittesaanud (nn ravinaiivsetel) kroonilise C-hepatiidiga patsientidel peremeesorganismist ja C hepatiidi viirusest tulenevaid tegureid, sealhulgas HCV NS5A valgu muutlikkust, et prognoosida alfa-peginterferooni ning ribaviriiniga ravimise tõhusust. Uurimistöö näitas et viiruse genotüüp ja vanus alla 40 aasta olid viirusvastase ravi tõhususe olulised prognoosivad tegurid. Kroonilise C hepatiidi 1b genotüübiga patsiendid allusid ravile halvemini kui 3a genotüübiga patsiendid. Vanus alla 40 aasta, maksafibroosi puudumine või kerge kuni mõõdukas fibroos, aktiivse maksapõletiku puudumine või kerge aktiivsus, referentsväärtuses trombotsüütide arv ja gammaglutamüüli transferaasi väärtus ning viirusekoguse vähenemine 4. ja 12. ravinädalal olid kroonilise C-hepatiidi 1b genotüübiga ravinaiivsetel patsientidel ravivastuse kindlad kriteeriumid. Aminohapete polümorfismi uuringus puudus seos nii HCV terve NS5A valgu kui ka NS5A valgu eri piirkondade mutatsioonide arvu ning ravivastuse (püsiv viirusvastus, non-response või relapse) vahel. Leiti korrelatsioon ravivastuse (püsiv viirusvastus, non- response või relapse) ja NS5A valgu varem mittekirjeldatud spetsiifiliste aminohapete asenduste vahel. Fülogeneetilisel analüüsil selgus 11 uut aminohapete asendust terves NS5A valgus, millele tuginedes võib prognoosida ravi tõhusust Eesti kroonilise C- hepatiidi 1b genotüübiga ravinaiivsetel patsientidel.
Objektiivsuse teema Wilhelm Dilthey vaimuteadustefilosoofias
(2014-10-28) Tool, Andrus
Wilhelm Dilthey (1833-1911) on üks esimestest ja mõjukamatest teoreetikutest, kes seadis endale ülesandeks tuua välja see eripära, mis iseloomustab teadmise vorme ja kujunemise viise humanitaarteadustes, mis olid tema eluajal alles välja kujunemas ja võitlesid selle eest, et leida tunnustamist akadeemilise maailma legitiimse osana. Objektiivsuse teema all tema vaimuteadustefilosoofias on silmas peetud suhteid mõistete objektiivsus ja juhtimine vahel. Väitekirja eesmärgiks on kõigepealt eristada need erinevad tähendusaspektid, milles Dilthey kasutab mõistet objektiivsus, nagu ka eksplitseerida seda, milliseid tähendusi võimaldab tema õpetuse kontekst omistada mõistele juhtimine. Teiseks rekonstrueerida probleemid ja kontekstid, milles need tähendused tema mõttearenduses esile kerkivad. Kolmandaks esitada ja kriitiliselt hinnata lahendusi, mida ta leidis probleemidele, mida ta objektiivsuse-teemaga seoses püstitas. Neljandaks tuua välja vaimuteaduste objektiivsuse ja ühiskonna juhtimise vahelise seose käsitusi, mis on tema kontseptsiooni raames mõeldavad, kuid mida ta ise ei ole eksplitseerinud. Uurimistöö viis järeldusele, et Dilthey arutlustesse objektiivsuse teema üle on kätketud mitmeid erinevaid tähendusi, milles ta kasutab mõisteid (objektiivne) reaalsus, tunnetuse objektiivsus ja ühiskonna juhtimine. Täheldasin nelja erinevat konstellatsiooni, mis ajalooliselt üksteist välja vahetades neist tähendustest moodustuvad. Kaks esimest neist toetusid tema veendumuse kohaselt ebarahuldavatele kontseptsioonidele selle kohta, milles seisneb objektiivsus nii ontoloogilises kui ka epistemoloogilises mõttes. Neile vastukaaluks andis ta kõne all olevatele mõistetele uue tähenduse ning kujundas välja uue käsitluse seostest nende tähenduste vahel. Seejuures on tema käsitluse rõhuasetused aja jooksul nihkunud, nii et võib rääkida kahest erinevast tema poolt loodud kontseptsioonist, mis toetuvad nende tähenduste seosele. Dilthey mõttearendused viivad järeldusele, mida kaasajal võiks formuleerida selliselt, et absoluutselt kehtiv tunnetus on võimalik vaid „jumala silma” vaatekohalt. Kui siduda teaduslik objektiivsus sedalaadi üldkehtivusega, siis tuleks tunnistada, et objektiivne vaimuteaduslik tunnetus pole võimalik. Selleks, et õigustatult väita, et objektiivsuse taotlemine on vaimuteadusliku tunnetuse mõttekaks sihiks, oleks tal tulnud püüeldavas objektiivsuse ideaalis asendada absoluutse kehtivuse nõue nõrgema, nimelt formaalse ja relatiivse üldkehtivuse nõudega. Püüdsin näidata, et kohati ta seda teebki, kuid ta ei ole selles mitte alati järjekindel olnud, ning et vaimuteadusliku teadmise objektiivsuse niisugune käsitus annaks hea aluse Dilthey ühele põhilisele seisukohale, mille sisu ta ise aga lähemalt avanud ei ole – nimelt, et vaimuteadusliku teadmise üldkehtivusest sõltub see, kuivõrd saavad need teadused teoks teha oma missiooni olla vahendiks, mille abil on võimalik ühiskonda mõjutada või koguni juhtida.