Sirvi Kuupäev , alustades "2014-12-10" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Genetics of adaptive traits and gender-specific demographic processes in South Asian populations
(2014-12-10) Basu Mallick, Chandana
Oma kuulsas, enam kui 140 aasta eest avaldatud raamatus “Inimese põlvnemine”, pööras suur Briti loodusteadlane Charles Darwin olulist tähelepanu inimpopulatsioonide varieerumisele. Ta põhjendas veenvalt, et vaatamata märkimisväärsele fenotüüpsele ja kultuurilisele mitmekesisusele on inimkonda õige ette kujutada ühtse rassina, kes jagab kusagil sügavas minevikus ühist päritolu suurte inimahvidega. Lisaks juhtis ta tähelepanu asjaolule, et oluline osa sellest mitmekesisusest on seletatav loodusliku valikuga ning rõhutas populatsioonide segunemise võimalikku tähtsust. Darwini mõtted omasid ulatuslikku mõju nii teaduses kui laiemalt, kuid alles viimase paarikümne aasta jooksul, seoses uute uurimismeetodite kasutuselevõtmisega, oleme me hakanud mõistma fenotüüpse varieeruvuse geneetilist tausta. Populatsioonigeneetika on tänu andmekogumise ja analüüsi meetodite täiustumisele muutunud kiiresti arenevaks uurimissuunaks. Samas on see alles arengu algfaasis, sest põhjuslikud seletused nõuavad geneetika ja genoomika sünteesi ja evolutsioonilist argumentatsiooni koos süvateadmistega inimese füsioloogiast, biokeemiast ja arengubioloogiast, mis on sageli põimunud meie kui liigi sotsiaalse ja kultuurilise arenguga laiemas tähenduses. Lõuna-Aasia keeleline, sotsiaalne ja fenotüübiline vahelduvus pakub võimaluse uurida erinevaid evolutsioonilisi hüpoteese detailiderikkas mudelsüsteemis eesmärgiga rekonstrueerida sündmusi, mis on kujundanud meid selliseks, nagu me oleme tänapäeval. Käesolevas doktoritöös on Lõuna-Aasia populatsioonid mudeliks kahe laiema eesmärgi täitmisel. Esmalt, leida geneetilised tegurid kahele inimesele kui liigile olulisele kohastumusele - nahavärvile ja laktaasi aktiivsuse elukestvale püsimisele (LAEP), võimele seedida piimasuhkrut ka täiskasvanuna. Teiseks, rekonstrueerida Lõuna- ja Kagu-Aasias elavate austroaasia keeli rääkivate rahvaste demograafiline ajalugu. Ekspeditsioonil Indiasse mõõtsime kohalike elanike nahapigmentatsiooni. Leidsime, et India elanike nahavärv varieerub suures ulatuses ning selle eest vastutab olulisel määral SLC24A5 geen. Uurisime selle lookuse erinevate alleelide tänast esinemissagedust mõjutanud loodusliku valiku mustreid, fülogeneetilisi suhted ja varieeruvust inimpopulatsioonides üle maailma. Leidsime, et Lääne-Euraasia ja Lõuna-Aasia elanikel on ühine heleda nahavärviga seotud SLC24A5 geeni variant, mis on ühtlasi evolutsiooniliselt samatekkeline. Laktaasi geeni LCT võimendusjärjestuse piirkonna uuring andis põhjaliku ülevaate LAEP`i põhjustest Lõuna-Aasias. Naha värvi ja LAEP’i põhjustavate kandidaat-SNPde (rs1426654 ja -13910T) fülogeograafiline uuring näitas, et nende tunnuste evolutsioonis on olulised loodusliku valiku ja demograafia ühismõjud. Töö teise eesmärgi saavutamiseks kasutasime erinevaid andmestikke - üle kogu genoomi jaotunud autosoomseid SNPsid, ema- ja isaliine. Just autosoomsete SNPde analüüs tõi esmakordselt tõendeid kahesuunalisest geenivoolust Bengali lahe kallastel. Väidame, et tänapäeva India austroaasia keeli, vähemalt munda keeli, kõnelevad rahvad pärinevad Kagu-Aasia väljarännetest ja hilisemast segunemisest India elanikega. Töö tulemused toovad esile tänapäeva Lõuna-Aasia populatsioonide geneetilist struktuuri mõjutanud demograafilised protsessid ja on oluliselt parandanud uuritud kohastumuste üldist mõistmist.
Consideration of non-adiabaticity of the Pseudo-Jahn-Teller effect: contribution of phonons
(2014-12-10) Vaikjärv, Taavi
Kvantmehaanika on andnud meile arusaama väikeste asjade maailmast. Samas on mitmeid probleeme, mida pole siiamaani veel täpselt suudetud lahendada. Üks selliseid on tahkises paikneva dimeeri probleem, mida kirjeldab pseudo-Jahn-Telleri efekt. Dimeer on molekul, millel on kaks omavahel ühenduses olevat struktuurselt sarnast koostisosa. Pseudo-Jahn-Telleri efekt väidab, et sellise molekuli puhul on elektroni kaks (energeetiliselt lähedast) seisundit omavahel seotud aatomituumade liikumise kaudu. Tahkes kehas on aga väga palju erinevaid aatomivõre võnkumisi ehk tuumade liikumisi, mistõttu selle süsteemi kirjeldamine täpselt on väga keeruline. Antud doktoritöö eesmärgiks oli leida kvantmehaaniline kvantitatiivne mudel, mis kirjeldaks mainitud süsteeme. Töö lähenemise ideeks oli taandada kõikide võre võnkumiste mõju elektronseisundite segunemisele mõjuks ühe võnkumisega ning võtta ülejäänud võnkumiste mõju efekte arvesse ligikaudselt. Tähtis oli ka süsteemi iseloomustavate võrrandite ümber kirjutamine kujul, kus nad muutusid lihtsalt numbriliselt lahendatavateks. Süsteemi iseloomustati kahel viisil. Esiteks leiti dimeeride arvuslikud optilised spektrid. Tulemused näitavad, et võre võnkumiste mõju peab olema selgelt nähtav spektrijoontele lisanduva ribaspektri – võnketiiva – näol. Osutub, et iga spektrijoonega kaasnev võnketiib on erineva kujuga, mis näitab, et erinevad võre võnkumised sidestuvad elektroni olekutega erinevalt. Teiseks saavutuseks on dimeeri ergastatud olekus mitteradiatiivse energia relaksatsiooni leidmine. See tähendab, et ergastatud olekus süsteem ei kiirga valgust vaid annab energiat ära tekitades võre võnkumisi. Nagu eespool mainitud on iga energianivoo interaktsioon võre võnkumistega erinev, mis tähendab, et süsteem ei kaota energiat ühtlase kiirusega. See aga tähendab, et elektronkatte jaotus üleminekul ergastatud seisundi madalaimale energiatasemele omab pikema- ja lühemaaegseid jaotuseid, mis aga omakorda mängib olulist rolli näiteks fotokeemiliste protsesside kulgemises.