Sirvi Kuupäev , alustades "2015-02-27" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Kollektiivlepingu roll ja regulatsioon nüüdisaegsetes töösuhetes
(2015-02-27) Pärnits, Kadi
Uurimus keskendub kollektiivlepingu rolli väljaselgitamisele Eestis ja mujal Euroopa riikides. Samuti sellele, kas ja milliseid täiendusi on vaja teha Eesti seadustes, et suurendada töösuhete turvalisust, tagades samaaegselt regulatsiooni paindlikkuse. Uurimisülesande lahendamisel lähtus autor ka kollektiivlepingute edendamise vajaduse aspektist, kuna kollektiivlepingutega on kaetud Eestis üksnes 32,7% töötajatest. Analüüs näitas, et Eesti kollektiivlepingu roll on erinev osade töös võrreldud uute EL liikmesriikide ja riikide omast, kus sotsiaaldialoog on rohkem arenenud. Nimelt on Eesti kollektiivlepingu rolliks seaduslike tööalaste tagatiste täiendamine, paindlikkuse võimaldamine kollektiivlepingute abil ei ole Eesti kollektiivlepingutele üldiselt omane. Väitekirjas asub autor seisukohale, et kollektiivlepingu roll nüüdisaegsetes töösuhetes peab lisaks turvalisuse suurendamisele olema ka töösuhete paindlikkuse tagamine. See avaldub eeskätt kollektiivlepingu ja seaduse muutunud vahekorras: seaduse üldiselt sõnastatud põhimõtete täpsustamises ja defineerimises vastavalt konkreetsele volitusnormile, töötingimuste reguleerimises võrreldes seadusega teisiti, sh ka töötajate kahjuks( derogatsioonid). Samuti avaldub see kollektiivlepingus kokkulepitud teemades, sh ka seni juhtkonna pädevuses olevate majandust ja tööhõivet puudutavate küsimuste kokkuleppimises. Mittetüüpilistel töötegijatel peab olema võimalik kollektiivlepinguid sõlmida. Lepingu õiguslik regulatsioon peab nimetatud kollektiivlepingu rolli realiseerumist võimaldama ja toetama. Autor on seisukohal, et suurendada töösuhete turvalisust, tagades samaaegselt regulatsiooni paindlikkuse on vajalik julgemini kasutada seaduse ja kollektiivlepingute kombinatsiooni. Andes eeskätt keerulisemates küsimustes kindlapiirilisemalt kaalutlusõiguse üksikult töötajalt töötajate tasandile. Samuti tuleb nüüdisajastada nii lepingu mõiste, kohaldamise kui kollektiivlepingu kehtivuse regulatsioon. Lahendada tuleb poolte esinduslikkuse küsimus, täpsustada töötajate esindajate õigusi derogatiivsete kokkulepete tegemisel ning sätestada majanduslikult sõltuvate töötegijate õigused kollektiivlepingute sõlmimiseks. Samuti tuleb avardada laiendatavate teemade ringi. Oluline on Eesti detsentraliseeritud kollektiivlepingute süsteemis harutasandi rolli suurendamine. Riikidel, kes on võtnud samuti suuna detsentraliseerimisele, on eeskätt töös väljatoodud detsentraliseerituse erinevaid aspekte võimalik uute regulatsioonide loomisel arvesse võtta.