Sirvi Kuupäev , alustades "2015-07-09" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 6 6

Anion receptors: synthesis and accurate binding measurements
(2015-07-09) Kadam, Sandip Ashokrao
Käesoleva doktoritöö teemaks on erinevate anioone siduvate molekulaarretseptorite süntees ning uudse kõrge täpsusega NMR-põhise mõõtemetoodika väljatöötamine seondumistasakaalude uurimiseks. Sünteesitud retseptorid kasutavad sidumistsentritena uurea, tiouurea, karbasooli, indooli ja indolokarbasooli fragmente ning nende kombinatsioone. Suhtelise seondumisaktiivsuse mõõtmine absoluutse asemel annab võimaluse saada kõrge usaldusväärsusega tulemusi, kuna paljud määramatuse allikad – näiteks ioonpaardumine ja homokonjugatsioon – taanduvad välja. Meetodit rakendati 38 sünteetilise retseptori ja nelja karboksülaataniooni – laktaat, bensoaat, atsetaat, trimetüülatsetaat – vahelise seondumise uurimisele 0.5% H2O lisandiga DMSO-d6 keskkonnas. Saadi suurepärase kooskõlalisusega (0.01 log ühikut) skaalad. Saadud tulemused näitavad, et seondumisaktiivsuse olulisim anioonipoolne mõjutaja on aniooni aluselisus. Seondumisafiinsus kasvab aniooni aluselisuse kasvuga: laktaat < bensoaat < atsetaat  trimetüülatsetaat. Siiski, mitmetel juhtudel esineb seondumisjärjekorra muutuseid, iseäranis atsetaadi ja trimetüülatsetaadi korral. Loodud NMR-põhise seondumisafiinsuse mõõtemeetodi rakendatavus ja eelised leidsid kinnitust: puudub vajadus mõõta aniooni või retseptori kontsentratsiooni, kõrge täpsus ja usaldusväärsus, võimalus detekteerida retseptori deprotoneerumist, võimalus mõõta kuni kuus retseptorit samas lahuses.
Synthesis and characterization of new micro-mesoporous carbide derived carbon materials for high energy and power density electrical double layer capacitors
(2015-07-09) Tallo, Indrek
Viimaste aastate geopoliitiliste kriiside taga on tihti võitlus piiratud energiaressursside üle. See on oluline, kuid kindlasti mitte ainus põhjus, miks on järjest rohkem hakatud rääkima energiajulgeolekust ning moodsate tehnoloogiate kasutuselevõtust selle saavutamiseks. Need moodsad tehnoloogiad põhinevad suuresti päikesest ja tuulest elektrienergia tootmisele, mida omakorda on vaja kombineerida erinevate energiasalvestusseadmetega. Paraku on vajalike energiamuundurite ning suure erimahtuvuse ja erivõimsusega energiasalvestite konstrueerimine ilma konkurentsivõimeliste ja efektiivsete superkondensaatoriteta äärmiselt keeruline. Kommertsiaalsed superkondensaatorid on viimasel aastakümnel teinud suure arenguhüppe ning nende kasutamine kasvab kiiresti. Siiski ei ole superkondensaatorite hinna ja kvaliteedi suhe piisavalt hea, et rakendada neid massiliselt elektrivõrkudes taastuvenergeetika efektiivsemaks muutmise nimel. Kuigi väga suure soovi korral saaks kogu maailm juba täna minna üle taastuvale ning mittereostavale energeetikale, oleks selle hind kõrge ning inimesed pole valmis seda investeeringut tegema. Superkondensaatorite hinna ja kvaliteedi suhte parandamiseks on võimalik kas muuta tootmist odavamaks või oluliselt parandada seadmete elektrokeemilisi omadusi ning tõsta nende kvaliteeti. Üheks olulisimaks komponendiks superkondensaatoris on poorne kõrge eripinnaga elektrood, mille füüsikaline morfoloogia ja omadused määravad suuresti ka lõppprodukti karakteristikud nagu võimsus, mahtuvus ja eluiga. Selle tõttu on uute ning superkondensaatorites paremini käituvate elektroodimaterjalide väljatöötamine äärmiselt oluline. Tartu Ülikooli keemia instituudis on viimastel aastatel intensiivselt uuritud eriliste omadustega mikropoorse süsinikmaterjali sünteesi karbiididest ning selle kasutamist superkondensaatorite elektroodina. Me oleme võimelised üsna lihtsate meetoditega sünteesima väga unikaalsete füüsikaliste ja keemiliste omadustega süsinikmaterjale. Käesoleva doktoritöö raames valmistati uudseid süsinikmaterjale erinevatest karbiididest kõrgtemperatuurse halogeenimise meetodil. Esialgu teostati materjalidele erinevad füüsikalised mõõtmised mille käigus saadi parem arusaam nende morfoloogiast, kristallilisusest ja keerukast poorsest struktuurist. Seejärel valmistati süsinikmaterjalidest superkondensaatori elektroodid ning teostati põhjalikud elektrokeemilised mõõtmised ja analüüs. Töö käigus saadud tulemuste põhjalikumal analüüsil leiti mitmeid selgepiirilisi korrelatsioone, kuidas materjalide erinevad füüsikalised karakteristikud mõjutavad superkondensaatori elektrokeemilisi omadusi. Selle tulemusel leiti, millised sünteesitud materjalid sobivad superkondensaatori elektroodideks paremini ning milliseid füüsikalisi parameetreid peaks eriti silmas pidama, kui otsida uusi hea hinna ja kvaliteedi suhtega materjale superkondensaatorite elektroodide valmistamiseks.
Metsnugise (Martes Martes L.) telemeetrilised uuringud
(Tartu Ülikool, 2015-07-09) Dräbtsinski, Andrus; Valdmann, Harri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
Electrochemical reduction of oxygen on nanostructured palladium and gold catalysts
(2015-07-09) Erikson, Heiki
Doktoritöö eesmärgiks oli uurida hapniku elektrokeemilist redutseerumist erinevatel nanostruktuursetel pallaadiumil ja kullal põhinevatel katalüsaatoritel. See on oluline protsess, mis leiab rakendust madalatemperatuurilistes kütuseelementides. Parim katalüsaator hapniku elektrokeemiliseks redutseerimiseks on plaatina, kuid eelkõige selle kõrge hinna tõttu on vaja leida alternatiivseid katalüsaatorimaterjale. Pallaadium on odavam kui Pt, kuid sarnaste omaduste tõttu võiks sobida see plaatina asemele. Selles töös uuriti nii vaakumaurustatud, elektrokeemiliselt sadestatud kui ka keemiliselt sadestatud Pd ja Au katalüsaatorite elektrokatalüütilisi omadusi. Uuritud materjalide omadusi iseloomustati kasutades nii pinna analüüsimeetodeid (skaneeriv elektronmikroskoopia, läbistuselektronmikroskoopia, aatomjõumikroskoopia, röntgendifraktsioon, röntgenfotoelektronspektroskoopia, energiadispersiivne röntgenspektroskoopia) kui ka elektrokeemilisi meetodeid (tsükliline voltammeetia, pöörleva ketaselektroodi meetod). Elektrokeemilised mõõtmised viidi läbi nii väävelhappe kui ka kaaliumhüdroksiidi lahuses. Uuritud katalüsaatorid olid aluselises keskkonnas märgatavalt aktiivsemad kui happelises. Leeliselises keskkonnas toimus pallaadiumil põhinevatel katalüsaatoritel hapniku neljaelektroniline redutseerumine, mis on ka eelistatud reaktsioonitee madalatemperatuurilistes kütuseelementides. Kullal põhinevatel katalüsaatoritel kulges aluselises keskkonnas O2 redutseerumise protsess peamiselt peroksiidi tekkeni, mis madalamatel potentsiaalidel osaliselt edasi redutseerus. Happelises keskkonnas kulges hapniku redutseerumine peamiselt kaheelektronilisena. Pallaadiumil põhinevatel katalüsaatoritel sõltus produkt rohkem Pd struktuurist, nimelt nanokuupide korral oli üleminevate elektronide arv ligikaudu neli, mis on sobivam kütuseelemendi seisukohalt. Katalüsaatorite iseloomustamiseks leiti ka eriaktiivsused, mis olid kuubikujulistel nanoosakestel kõrgemad, kui võrdluseks kasutatud materjalidel, mis omakorda viitab nende võimalikule rakendamisele madalatemperatuurilistes kütuseelementides. Kõigil uuritud nanostruktuursetel katalüsaatoritel oli hapniku redutseerumisreaktsiooni mehhanism sarnane sellele, mis leiab aset vastavate kompaktsete metallelektroodide puhul.
Unelmate suve pakub Vilsandi
(Maaleht, 2015-07-09) Kallis, A.
Development and application of the biosensor assay for measurements of cyclic adenosine monophosphate in studies of G protein-coupled receptor signaling
(2015-07-09) Mazina, Olga
Maailma rahvastik on pidevas kasvus ning vananemises ning sellest on tingitud mõnd haigust või sündroomi põdevate patsientide üha suurenev hulk. Enamik haigustest on põhjustatud häiretest organismi metabolismi või rakkude signaaliülekande regulatsioonis. G valguga seotud retseptorid (GPCR) moodustavad suure rakkudevahelist suhtlust reguleeriva valkude perekonna. Keemilise signaaliülekande moduleerimine on levinud ravistrateegia, mida kinnitab ka tõsiasi, et ligi kolmandik kõigist tänapäeva retseptiravimitest on suunatud just GPCR-tele. Ravimid ehk bioaktiivsed ühendid on seega tänapäeva maailma asendamatu osa. Uute sünteetiliste ühendite otsinguil on väga olulisteks uute molekulide testimine ning saadud katsetulemuste võrdlus struktuurselt sarnaste või kehaomaste signaalimolekulide omadustega. See aitab iseloomustada ühendite erinevaid omadusi ning annab väärtuslikku informatsiooni uute ühendite disainiks. Käesolevas doktoritöös arendati välja katsesüsteem erinevate bioloogiliselt aktiivsete molekulide iseloomustamiseks elusates rakkudes. Selleks kasutati fluorestsentsil põhinevat biosensorit. Biosensori kasutamiseks on vajalik selle olemasolu uuritavas objektis (rakud toodavad sensorvalku ise, lähtudes neisse eelnevalt viidud sensori geenijärjestusest). Saavutamaks biosensori ühtlast taset erinevates uuritavates rakkudes kasutati käesolevas töös putukaviiruseid. Inimesele ohutud viirused transpordivad sensorit kodeeriva geenijärjestuse uuritavasse rakku, kus sellest sünteesitakse uus valk, tundlik biosensor. Süsteem võimaldas kasutatava viiruse kogusega reguleerida biosensori taset, mille tulemuseks oli ühtlane ja hea korratavusega valkude tootmine ning usaldusväärne katsesüsteem. Töö käigus demonstreeriti biosensori rakendatavust mitmetes erinevates rakkudes väga erinevate retseptorite aktivatsiooni uurimiseks. Tänu katsesüsteemi tundlikkusele sobib see näiteks ka kehaomaste hormoonide kontsentratsiooni määramiseks erinevates proovides, mis on olulise tähtsusega nii meditsiini kui ka uute tehnoloogiate arendamise seisukohalt. Töö tulemusena on loodud tööriist, mille abil on võimalik määrata erinevate struktuursete omadustega ühendite bioloogilist aktiivsust vastavate retseptorite aktivatsiooni kaudu.