Sirvi Kuupäev , alustades "2015-08-04" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Studies on inducible alphavirus-based antitumour strategy mediated by site-specific delivery with activatable cell-penetrating peptides
(2015-08-04) Pärn, Kalle
Kasvajate ravi on tänaseni osutunud suureks väljakutseks nii arstidele, kes tegelevad otsese raviga, kui ka teadlastele, kes erinevaid terapeutilisi lähenemisi välja töötavad. Kirurgiline sekkumine on enimrakendatud lähenemine vähiravis, mida tihtipeale kombineeritakse nii kiirituse kui ka kemoteraapiaga, kuid kahjuks näeme siiani suurt hulka patsiente, kellel tekib kasvaja mõne aja pärast uuesti. Siinkohal tuleb hakata mõtlema uudsetele lahendustele – äkki ei piisa ainult sellest, et toimetada sobiv ravimolekul kasvajasse ja lasta seal mõjuda, kas on olemas ka mõni teine lähenemine? Uurimustöös pakuti välja seni proovimata uudne lahendus kemoteraapiasüsteemi loomiseks, mis koosneb kahest erinevast osast. Palju on räägitud erinevate geenijärjestuste transpordist haigetesse kudedesse, eesmärgiga neid ravida, kuid palju vähem kõlapinda on saanud geneetiliselt modifitseeritud viiruste kasutamine sarnaseks eesmärgiks. Kuna tegemist on ikkagi kasvajarakkudega, ei ole neid praeguste tehnoloogiate juures enam võimalik tagasi normaalseteks rakkudeks muuta, seega ei ole ka nende ellu jäämine väga oluline. Siinkohal tulevadki mängu viirused, mille heaks näiteks on alfaviiruste hulka kuuluv Semliki Forest viirus. Sellise viiruse kasvajarakku sisestamine võimaldaks saavutada kaks eesmärki korraga: esiteks oleks viiruse genoomi sisestatud järjestuselt võimalik toota terapeutilise efektiga valke, teiseks võimaldab viiruse omadus oma peremeesrakk hävitada, efektiivselt võidelda kasvajarakkudega. Samas ei ole kõik nii lihtne, nagu esmapilgul tundub, kuna viirustel on tihtipeale omadus hakata oma peremeesorganismis paljunema, mille tagajärjeks on nakatumine. Selle piiramiseks on välja mõeldud kontrollsüsteem, mis moodustab ka ravimehhanismi esimese poole, mille puhul sisestatakse viirustesse defektsed intronid, mis võimaldavad neil paljuneda ainult sellistes rakkudes, mis sisaldavad aktiveerivat molekuli, mis neid siis läbi defekti blokeerimise sisse lülitab. Antud süsteemi täielikult toimimiseks on vaja ka teist poolt, ehk siis efektiivset meetodit nii eelpool mainitud viiruse kui ka selle aktivaatori transpordiks soovitud rakkudesse, mis antud kontekstis on kasvajarakud. Selle saavutamiseks modifitseeriti ühte rakku sisenevat peptiidi (klass efektiivseid ja võrdlemisi ohutuid transpordimolekule), milleks oli PepFect14. Kuna antud molekul oli eelnevalt demonstreerinud suutlikkust transportida erinevaid lastmolekule erinevatesse kudedesse, eelistatuna kopsu, siis tuli esmalt leida moodus aktiivsuse maha surumiseks. Selleks kasutati molekuli, PEG, mis käitub nagu kaitsekilp, takistades peptiidil erinevate rakkudega kontakti astumast. Siinkohal võib tekkida küsimus, et kuidas molekuli varjestamine aitab kaasa kasvajarakkudesse jõudmisele, kas nimetatud molekul ei blokeeri kõiki funktsioone ära? Lahenduseks on „kilbi“ kinnitamine läbi sellise vahelüli, mis lagundatakse spetsiifiliste kasvajarakkude keskkonnas avalduvate ensüümide poolt, muutes eelnevalt uinunud olekus süsteemi aktiivseks ainult kasvajakoes, võimaldades kompleksidel (transportiv peptiid ning selle lastiks olev viiruse järjestus või siis aktiveeriv molekul) seeläbi valikuliselt kasvajarakkudesse siseneda. Kokkuvõttes võimaldab antud strateegia tappa kasvajakudesid kontrollitava viirusega, mis samas toodab ravimolekule, mis, sõltuvalt täpsest funktsioonist, kas stimuleerivad immuunsüsteemi või toimivad mõnda muud rada pidi. Kindlustamaks, et viirus ja selle aktiveerimiseks vaja minev molekul jõuaksid just kasvajatesse ja mitte kuhugile mujale, on nende transpordiks rakendatud kasvajate poolt aktiveeritav peptiidil põhinev geenitranspordisüsteem.
Petrography and the rare earth element composition of apatite in 2 Ga Onega and Pechenga basins, Russia: the environmental settings for phosphogenesis
(2015-08-04) Joosu, Lauri
Fosfor on bioevolutsiooniliselt võtmetähtsusega element, millel on oluline roll nii elu geneetilises koodis, kui ka organismide ainevahetuses. Tänapäeval toimub fosfogenees (fosfori eemaldamine veekogudest) ja kaasaegsete fosforiitide moodustumine peamiselt mandrilavade äärealadel kus ookeanisüvikutest tõusvad toiteaineterikkad hoovused toidavad pinnakihtide kõrget primaarproduktsiooni. Tüüpiliselt kujunevad fosfaatsete mineraalide (apatiidi) kristalliseerumiseks piisavad fosfaadi kontsentratsioonid settesisestel anoksilise (sulfiidse) – aeroobse keskkonna redokspiiridel, kus fosfori kuhjumist kontrollivad settes elavad ja primaarset orgaanilist ainet lagundavad mikroorganismid. Esimesed fosforirikkad settekivimid moodustusid Paleoproterosoikumis, ligikaudu kaks miljardit aastat tagasi. Seejuures on tähelepanuväärne, et sarnase vanusega fosforiite on leitud paljudest kohtadest üle maakera ning seetõttu võib arvata, et nende väljasettimise põhjustas mingi globaalne sündmus. Doktoritöös uuriti ühtesid maailma vanimaid fosforiite, mis pärinevad kahest erinevast settebasseinist Loode Venemaal. Töö eesmärgiks oli selgitada keskkonnatingimused nende fosforiitide moodustuse ajal ning võrrelda neid tänapäevaste fosfogeneesi keskkondadega. Põhitähelepanu keskendus settelises apatiidis leiduvate haruldaste muldmetallide (lantanoidide) jaotumise ning sisalduste selgitamisele, mis võimaldavad interpreteerida apatiidi tekkekeskkonna redokstingimusi. Uuringute tulemusena selgus, et mõlemas settebasseinis toimus fosfogenees merepõhja settekolonni ülemises osas, kus valitsesid redokstingimused, mis on sarnased kaasaegse fosfogeneesi keskkondadele. See näitab, et tõenäoliselt kontrollisid apatiidi väljasettimist Paleoproterosoikumis ja kontrollivad ka kaasaegsetes setendites sarnased bioloogilised-füüsikalis/keemilised protsessid. Arvatavasti märgib apatiidi väljasettimise algust geoloogilises ajas spetsiifilise anoksilise (sulfiidse) – aeroobse redokspiiri moodustumine sette ülemises mõne cm paksuses osas, mis sai võimalikuks alles peale vaba hapniku ilmumist Maa atmosfääris ligikaudu 2,3 miljardit aastat tagasi.
In situ Scanning Tunnelling Microscopy studies of the interfacial structure between Bi(111) electrode and a room temperature ionic liquid
(2015-08-04) Anderson, Erik
Viimastel aastatel on uuesti populaarsust kogunud ioonsed vedelikud kui vesilahustele alternatiivsed elektrolüüdid. Neid rakendatakse näiteks elektrilise kaksikkihi kondensaatorite korral. On teada, et vesilahustes on elektrokeemilised protsessid sageli limiteeritud ja kasulikkude protsesside suunamiseks tuleb kasutada suuri ülepingeid. Ioonse vedeliku keskkonnas on seevastu võimalik opereerida madalama energiakuluga, näiteks väärismetallide ja nende segude sadestamine. Lisaks on ioonsed vedelikud väga heade lahusti omadustega ja nende keskkonnas võimalik sünteesida uusi aineid. Tänaseni puudub üks-ühene arusaam elektrood | ioonne vedelik piirpinna ehitusest ja seal toimuvatest protsessidest elektrokeemilise polarisatsiooni tingimustes. Skaneeriva tunnelmikroskoopia (STM) ja aatomjõumikroskoopia (AFM) mõõtmistest on teada, et Bi(111) elektroodid on vesilahustes ja mitte-vesilahustes ajaliselt väga stabiilsed negatiivse potentsiaali tingimustes. Atomaarselt sileda pinna tõttu Bi(111) elektroodid heaks alternatiiviks kullast või süsinikust elektroodidele. Lisaks on teada, et ioonse vedeliku keskkonnas on võimalik uurida neid potentsiaale ja seega protsesse, mis vesikeskkonnas samadel elektroodidel tihti ei ole võimalik. Käesoleva doktoritöö põhiteemaks on Bi(111) ja ioonse vedeliku vahelise piirpinna uuringud in situ STM meetodil. Katseks valiti kolm ioonset vedelikku: 1-etüül-3-metüülimidazolium tetrafluoroboraat (EMImBF4), 1-etüül-4-metüülpüridinium tetrafluoro-boraat ja EMImBF4 + 1% 1-etüül-3-metüülimidazolium iodiidi segu. Doktoritöös kasutati lisaks kahte võrdlevat meetodit: tsükliline voltamperomeetria ja elektrokeemiline impedantsspektroskoopia. Töö käigus näidati, et Bi(111) elektrood on atomaarselt siledate platoodega ka ioonse vedeliku tingimustes. Kõigi kolme ioonse vedeliku tingimustes saadi Bi(111) aatomlahutused ja mõõdeti ajalised sõltuvused potentsiaali tsükleerimise tingimustel. Ioonsete vedelikkude segu korral saavutati kõrglahutuslikud in situ STM pildid, kus visualiseeriti adsorbeerunud jodiidi ioonide paiknemine Bi(111) pinnal. Käesoleva doktoritöö raames uuriti lisaks teralise struktuuriga tahkeoksiidse kütuseelemendi elektroodide pinda AFM meetodiga. Spetsiaalse tarkvara abil arvutati kütuseelemendi katoodide, anoodide ja elektrolüüdi pindade karedused. Lisaks täiendati magistritöös alustatud terade suuruse modelleerimise meetodit, et hinnata terade suurust ja suuruste jaotust uuritud pindadel. Välja töötatud terade suuruse modelleerimise meetodit rakendati Bi(111) | ioonse vedeliku segu piirpinnal adsorbeerunud ioonide visualiseerimiseks. Sama meetodit kasutati ka Bi(111) elektroodi pinna muutuste modelleerimiseks potentsiaalide alas, kus toimub Bi(111) elektroodi anisotroopne lahustumine ja sadenemine ioonse vedeliku keskkonna tingimustes.