Sirvi Kuupäev , alustades "2015-09-30" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

High volume haemodiafiltration in treatment of severe sepsis – impact on pharmacokinetics of antibiotics and inflammatory response
(2015-09-30) Tamme, Kadri
Sepsis – organismi ülepiiriline reaktsioon infektsioonile - ja selle kõige raskemad vormid, raske sepsis ja septiline šokk, on oluline tervishoiuprobleem. Sepsise ravi võtmeküsimusteks on õige antibakteriaalne ravi, kiire infektsioonikolde kontroll ja ülepiirilise põletikureaktsiooni pidurdamine. Põletikureaktsiooni pidurdamiseks on kasutatud mediaatorite kehavälist eemaldamist teatud tüüpi neeruasendusravi - suuremahulise hemodiafiltratsiooni (HVHDF) abil. Kuigi potentsiaalselt efektiivne põletikureaktsiooni ravis, võib HVHDF organismist eemaldada liigselt antibiootikume, muutes ebaefektiivseks infektsiooni ravi. Käesoleva töö eesmärgiks oli kirjeldada kahe antibiootikumi, doripeneemi ja piperatsilliin/tasobaktaami käitumist HVHDF-i ajal, et leida vajalikud annused, ning kirjeldada selle meetodi toimet patsiendi vereringele ja põletikumediaatorite kontsentratsioonile vereseerumis. Selleks koguti raskes sepsises ja septilises šokis ägeda neerupuudulikkusega patsientidelt 12 vereproovi ühe annuse doripeneemi ja piperatsilliin/tasobaktaami manustamise järgselt ja määrati nende ravimite kontsentratsioonid. Enne ja pärast 10-tunnist HVHDF-i registreeriti patsientide vereringe näitajad ja määrati põletikumediaatorite kontsentratsioonid vereseerumis. Leidsime suured patsientidevahelised erinevused ravimikontsentratsioonides ühesuguse annuse manustamise järgselt. Nii doripeneemi kui piperatsilliin/tasobaktaami keskmine eemaldumine organismist HVHDF-i ajal oli umbes kaks korda aeglasem kui tervetel vabatahtlikel. Raskes sepsises ja septilises šokis ägeda neerupuudulikkusega patsientide raviks HVHDF-i ajal sobivad normaalse neerufunktsiooniga patsientidele soovitatud annused. Suurte patsientidevaheliste erinevuste tõttu on täpsemaks annustamiseks vajalik ravimi kontsentratsioonide jälgimine ravi ajal. Patsientide vereringe paranes HVHDF-i ajal, vereringe paranemine ei olnud tingitud põletikumediaatorite kontsentratsiooni vähenemisest.
Pharmacological and behavioral characterization of the monoaminergic and GABA-ergic systems of Wfs1-deficient mice
(2015-09-30) Visnapuu, Tanel
Meeleolu- ja ärevushäired on laialt levinud väga rasked psühhiaatrilised haigused. Mõnedes inimese geenides esinevate mutatsioonide puhul ilmneb neid häireid oluliselt sagedamini. Üheks selliseks geeniks on WFS1 geen. WFS1 geeni homosügootsed mutatsioonid põhjustavad Wolframi sündroomi (WS), mis on üliharuldane ja väga raske kuluga haigus. Kuigi WS-i iseloomustavad paljud eri sümptomid nagu diabeet, nägemisnärvi kärbumine ja kurtus, on intrigeeriv, et WS-i patsientidel esineb lisaks oluliselt tihemini depressiooni, ärevust ja psühhoose. Lisaks, ka WFS1 heterosügootsetel isikutel on leitud palju suurem risk sattuda haiglasse raske depressiooniga. Nagu inimeses on WFS1 geen, on ka hiires selle analoogina Wfs1 geen. Tulenevalt sellest, et WFS1 geeni mutatsioonid on tihedalt seotud raskete vaimsete häirete tekkega, otsustasime uurida selle geeni puudulikkusest tulenevaid käitumuslikke ja kesknärvisüsteemi muutusi hiiremudelis, millel eelnevalt tekitasime vastavad mutatsioonid Wfs1 geeni. Eesmärk oli vaadata, kas nende mutanthiirte käitumine spetsiaalsetes katseseadmetes peegeldab vaimsete häirete tunnusjooni, mis võimaldaks seda loommudelit kasutada ärevus- ja depressiooniravimite siirdemeditsiinilistes uuringutes näiteks WS-i puhul. Lisaks soovisime teada, millised biokeemilised muutused toimuvad peamistes psühhiaatriliste haigustega seotud virgatsainesüsteemides (dopamiin, serotoniin, noradrenaliin ja GABA) hiire ajus. Esiteks ilmnes, et dopamiini süsteem oli neil hiirtel oluliselt pidurdatud mitmes aspektis. Teiseks ilmnes, et nendel hiirtel on häirunud serotoniini talitlus ja need hiired on tundlikumad laialt levinud serotonergilistele ja noradrenergilistele antidepressantidele (paroksetiin ja imipramiin) depressiooni-laadset seisundit peegeldavates testides. Samas ei tõuse Wfs1-puudulike hiirte serotoniini tasemed ajus vastusena ärevust tekitavale keskkonnale (nt ereda valgusega avaral väljal); pigem isegi langevad. Seevastu mutatsioonita hiirtel serotoniini tasemed tõusevad, mis on üldiselt tavapärane. Kolmandaks leidsime nii käitumuslikke kui geneetilisi muutusi GABA süsteemis, mis võib näidata ärevuse tekkes oluliste mehhanismide kõrvalekaldeid tulenevalt Wfs1 geeni puudulikkusest.