Sirvi Kuupäev , alustades "2015-11-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Mild traumatic brain injury in childhood: pre-injury social-emotional behavior, social-emotional and cognitive outcome and implications for attention rehabilitation
(2015-11-16) Kaldoja, Mari-Liis; Kolk, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Ajutrauma on üks sagedasemaid laste invaliiduse põhjuseid. Eestis on laste ajutraumade esinemissagedus väga kõrge (369: 100,000) ning üle 80% ajutraumadest moodustavad kerged ajutraumad. Enamik ajutrauma läbiteinud lastest paranevad hästi. Osadel lastel kujunevad aga traumajärgselt välja erinevad sotsiaal-emotsionaalsed ja/või kognitiivsed häired. Need häired ei pruugi ilmneda kohe pärast ajutraumat vaid võivad süveneda aja jooksul – “laps kasvab oma puudesse”. Sotsiaal-emotsionaalsed ja kognitiivsed häired on sagedased pärast mõõdukat ja rasket ajutraumat. Kas ka kergel ajutraumal on negatiivne mõju lapse sotsiaal-emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule on teadlaste hulgas siiani veel vaidlusküsimuseks. Sellest tulenevalt oli käesoleva doktoritöö eesmärgiks uurida lapseea kerge ajutraumaga seotud sotsiaal-emotsionaalseid ja kognitiivseid muutusi. Erilist tähelepanu pöörati kerge ajutrauma eelsele sotsiaal-emotsionaalsele käitumisele ja sotsiaal-emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule pärast ajutraumat. Lisaks tutvustatakse arvutipõhise tähelepanufunktsioonide rehabilitatsiooniprogrammi ForamenRehab kasutamistulemusi ajukahjustusega lastel. Läbiviidud uuringute tulemustest selgus, et kerge ajutraumaga lastel esineb juba enne traumat tervetest eakaaslastest rohkem enesekontrolli ja iseseisvusega seotud probleeme. Ajutraumast võiksid rohkem ohustatud olla 12 kuu vanused afektiivsete probleemidega beebid, 30 kuu vanused enesekontrolli ja suhtlemisraskustega väikelapsed ning liiga iseseisvad 5-aastased lapsed. Õnnetuste ja kukkumiste suhtes tasuks tavapärasest tähelepanelikum ja valvsam olla ka puuduliku enesekontrolli ning liiga iseseisvate väikeste poiste ja eakaaslastest kehvemate adaptiivsete võimetega väikeste tüdrukute vanematel. Veel selgus meie uuringutest, et isegi kerge ajutrauma võib avaldada negatiivset mõju üldisele sotsiaal-emotsionaalsele arengule – traumajärgselt halvenes meie uuringus osalenud väikelaste sotsiaalse suhtlemise võime oluliselt. Samuti selgus, et kerge ajutrauma järgselt esines poistel võrreldes tüdrukutega rohkem erinevaid sotsiaal-emotsionaalseid probleeme. Ajutrauma järgselt kujunevad paljudel lastel välja ka erinevad kognitiivsed häired. Kohe pärast ajutraumat esines rohkem kui pooltel meie uuringus osalenud lastest visuaalse mälu häireid ning ühel kolmandikul lastest oli raskusi visuaalruumilise planeerimisega ja/või visuaalse info töötlemise kiirusega. Nimetatud kognitiivsed häired olid diagnoositavad ka kaks aastat pärast ajutraumat. Püsivate kognitiivsete häiretega lapsed vajavad spetsiifilist kognitiivset rehabilitatsiooni. Tähelepanu arendamisel on oluline osa ajukahjustustega laste üldise toimetuleku parandamisel. Kuue nädala pikkune terapeudi juhendamisel läbiviidud sekkumine arvutipõhise ForamenRehab tähelepanu mooduliga on sobivaks meetodiks kerge ajutraumaga laste tähelepanu arendamisel
Towards understanding the neurovirulence of Semliki Forest virus
(2015-11-16) Saul, Sirle; Merits, Andres, juhendaja; Žusinaite, Eva, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Semliki Forest viirus (SFV) on positiivse polaarsusega RNA genoomiga viirus, mis kuulub alfaviiruste perekonda sugukonnas Togaviridae. Alfaviiruste seas leidub mitmeid inimese ja loomade patogeene, mille poolt põhjustatavad haigused varieeruvad külmetuse sarnaste sümptomitega tõvest aastaid kestva artriidi või fataalse entsefaliidini. SFV-d on laialdaselt kasutatud nii alusuuringutes kui ka mudelobjektina viirusliku entsefaliidiga kaasneva patogeneesi uurimisel. Kõige põhjalikumalt uuritud SFV tüvedeks on A7(74), SFV4 ja L10. A7(74) on avirulentne tüvi, mis põhjustab täiskasvanud hiires asümptomaatilist infektsiooni. SFV4 ja L10 on aga virulentsed tüved, sest otse ajju või kõrge doosiga kõhuõõnde süstituna põhjustavad nad hiirtel surmaga lõppevat entsefaliiti. Madalama viiruse koguse kasutamise korral ei jõua SFV4 ajju ning nakatatud katseloomad jäävad ellu. Käesolev uurimistöö näitas, et SFV4 ja L10 vahelised erinevused hiires on tingitud viiruse ümbrisevalgu (E2) aminohappejääkide laengutest. Positiivse laenguga lüsiinijäägid E2 valgus soodustavad küll viiruse seondumist koekultuuri rakkudele, kuid põhjustavad in vivo tingimustes SFV4 virionide efektiivse seostumise raku pinnaretseptori heparaansulfaadiga, mis vähendab viiruse taset veres ja selle kaudu võimekust ajju siseneda. Me näitasime, et erinevused A7(74) ja L10 neurovirulentsuses on tingitud erinevustest viiruse mittestruktuurse liitvalgu proteolüütilise lõikamise kiiruses ning mittestruktuurse valgu 3 (nsP3) järjestuses. P123 liitvalgu 1/2 lõikamisjärjestuse aeglane protsessimine või L10 nsP3 valgu olemasolu suurendavad SFV replikaasi võimet indutseerida interferooni tootmist, korreleerudes viiruse võimega levida hiire ajus, mis viitab seosele SFV neurovirulentsuse ja immunopatoloogia vahel. Viiruse ja peremehe vahel esinevate keeruliste interaktsioonide veel täpsemaks uurimiseks arendasime välja uue lähenemise, mis võimaldas tuvastada SFV replikatsioonikompleksidega seonduvaid rakulisi valke. Käesoleva uurimistöö käigus saadud tulemused aitavad ühelt poolt paremini mõista SFV neurovirulentsust, lisaks sellele on mudelviiruse uurimisel kasutatud meetode ja avastatud seaduspärasusi võimalik rakendada ka inimesele ohtlike alfaviiruste uurimiseks.