Sirvi Kuupäev , alustades "2016-06" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 14 14

Copy number variation analysis detects novel candidate genes involved in follicular growth and oocyte maturation in a cohort of premature ovarian failure cases
(2016-06) Tšuiko, O.; Nõukas, M.; Žilina, O.; Hensen, K.; Tapanainen, J.; Mägi, R.; Kals, M.; Kivistik, PA.; Haller-Kikkatalo, K.; Salumets, A.; Kurg, A.
STUDY QUESTION Can spontaneous premature ovarian failure (POF) patients derived from population-based biobanks reveal the association between copy number variations (CNVs) and POF? SUMMARY ANSWER CNVs can hamper the functional capacity of ovaries by disrupting key genes and pathways essential for proper ovarian function. WHAT IS KNOWN ALREADY POF is defined as the cessation of ovarian function before the age of 40 years. POF is a major reason for female infertility, although its cause remains largely unknown. STUDY DESIGN, SIZE, DURATION The current retrospective CNV study included 301 spontaneous POF patients and 3188 control individuals registered between 2003 and 2014 at Estonian Genome Center at the University of Tartu (EGCUT) biobank. PARTICIPANTS/MATERIALS, SETTING, METHODS DNA samples from 301 spontaneous POF patients were genotyped by Illumina HumanCoreExome (258 samples) and HumanOmniExpress (43 samples) BeadChip arrays. Genotype and phenotype information was drawn from the EGCUT for the 3188 control population samples, previously genotyped with HumanCNV370 and HumanOmniExpress BeadChip arrays. All identified CNVs were subjected to functional enrichment studies for highlighting the POF pathogenesis. Real-time quantitative PCR was used to validate a subset of CNVs. Whole-exome sequencing was performed on six patients carrying hemizygous deletions that encompass genes essential for meiosis or folliculogenesis. MAIN RESULTS AND THE ROLE OF CHANCE Eleven novel microdeletions and microduplications that encompass genes relevant to POF were identified. For example, FMN2 (1q43) and SGOL2 (2q33.1) are essential for meiotic progression, while TBP (6q27), SCARB1 (12q24.31), BNC1 (15q25) and ARFGAP3 (22q13.2) are involved in follicular growth and oocyte maturation. The importance of recently discovered hemizygous microdeletions of meiotic genes SYCE1 (10q26.3) and CPEB1 (15q25.2) in POF patients was also corroborated. LIMITATIONS, REASONS FOR CAUTION This is a descriptive analysis and no functional studies were performed. Anamnestic data obtained from population-based biobank lacked clinical, biological (hormone levels) or ultrasonographical data, and spontaneous POF was predicted retrospectively by excluding known extraovarian causes for premature menopause. WIDER IMPLICATIONS OF THE FINDINGS The present study, with high number of spontaneous POF cases, provides novel data on associations between the genomic aberrations and premature menopause of ovarian cause and demonstrates that population-based biobanks are powerful source of biological samples and clinical data to reveal novel genetic lesions associated with human reproductive health and disease, including POF. STUDY FUNDING/COMPETING INTEREST This study was supported by the Estonian Ministry of Education and Research (IUT20-43, IUT20-60, IUT34-16, SF0180027s10 and 9205), Enterprise Estonia (EU30020 and EU48695), Eureka's EUROSTARS programme (NOTED, EU41564), grants from European Union's FP7 Marie Curie Industry-Academia Partnerships and Pathways (IAPP, SARM, |EU324509) and Horizon 2020 innovation programme (WIDENLIFE, 692065), Academy of Finland and the Sigrid Juselius Foundation.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 6
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-06) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Ida(ilma)rindel mõnda aega muutusteta
(Maaleht, 2016-06-02) Kallis, A.
F0 declination in spontaneous Estonian: Implications for pitch-related preplanning in speech production
(2016-06-03) Asu, Eva Liina; Lippus. Pärtel; Salveste, Nele; Sahkai, Heete
Behavioural and genetic comparison of B6 and 129Sv mouse lines focusing on the anxiety profile and the expression of Lsamp gene
(2016-06-05) Heinla, Indrek; Vasar, Eero, juhendaja; Philips, Mari-Anne, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Kaasaegne neuroteadus vajab hiiri nii baasteaduses haiguste ja häirete mudeldamiseks kui ravimiarenduse valdkonnas ohutuse testimisel, enne kui ravimikandidaati tohib hakata inimeste peal katsetama. Tänapäevased näriliste mudelid püüdlevad etoloogilisema lähenemise poole. Loomade elutingimused ja ka katsed peavad toimuma võimalikult loomuomases keskkonnas. Surve selliseks lähenemiseks kasvab nii teadlaste kogukonnast, kes tahavad, et nende tulemused oleksid võimalikult valiidsed ja kõrge translatsioonilise väärtusega, kui ka seadusloome tasandilt (direktiiv 2010/63/EU), mis tuleb vastu heaoluühiskonna eeldustele loomade heaolu kohta. See, kuidas närilisi laborites kasvatatakse ja milliseid käitumiskatseid nendega tehakse, mõjutab katsetest saadud tulemusi. Käesolev doktoritöö hindab erinevates keskkonnatingimustes, see tähendab individuaalselt, tavapuuris või rikastatud keskkonnas üles kasvamise mõju klassikalistele hiireliinidele B6 ja 129Sv. Lisaks keskendub töö eelmainitud taustaliinidesse loodud Lsamp-puudulikkusega hiire iseloomustamisele. B6 hiired kasutavad varasemalt teadaolevalt keskkonnas toime tulemiseks ja kohanemiseks aktiivset toimetulekustrateegiat; samades tingimustes käituvad 129 liini hiired alalhoidlikult ja passiivselt. Tuvastasime uuringutega, et rikastatud keskkonnas elamine mõjub aktiivsetele B6 loomadele paremini kui ärevatele 129Sv liini hiirtele. Farmakoloogilised ja käitumiskatsete andmed viitavad, et 129Sv hiirte monoamiinsüsteem on rikastatud keskkonnas üle stimuleeritud, mis tingib ebaadekvaatse kohanemisreaktsiooni. Lsamp geen juhib närvisüsteemi kujunemisel neuronite ühenduste kujunemist. Mutatsioone selles geenis seostatakse ärevus- ja meeleoluhäiretega. Lsamp-puudulikkusega hiirtel, kellel see geen on välja lülitatud, esineb kõrvalekaldeid sotsiaalses käitumises ning uudses ja ärevas olukorras kohanemisel. Lsamp geenil on kaks promootorit: 1a ja 1b. Käesolevas töös näitasime esmakordselt nende erinevaid ekspressioonimustreid hiire ajus. 1b on transkriptsiooniliselt aktiivne sensoorsetes juhteteedes alates tuumadest ajutüves ja taalamuses kuni primaarsete sensoorsete aladeni ajukoores. 1a promootor ekspresseerub klassikalistes limbilistes struktuurides nagu hippokampus ja hüpotaalamus. Lsamp promootorite ekspressiooni tasemed hippokampuses käitumiskatsete järgselt viitavad, et koos Bdnfiga mängib lsamp olulist rolli aju plastilisuses ja kohanemiskäitumise reguleerimisel. Nii geneetiline taust kui kasvukeskkond mõjutavad Lsamp geeni ekspressiooni. Käesolevas töös näitame, et rikastatud keskkond suurendab Lsamp 1b transkripti ekspressiooni taset B6 hiirte hippokampuses; sama tendents ilmneb ka teise uuritud 129Sv liini juures ja mõlemal liinil 1a promootori puhul. Ka liinide vahel esineb märkimisväärseid erinevusi. Ärevate 129Sv loomade ajus on Lsamp 1a transkripti ekspressioon hippokampuses oluliselt kõrgem (hoolimata kasvukeskkonnast) kui B6 hiirtel. Samas Lsamp 1b transkript ekspresseerub kõrgemal tasemel B6 liini taalamuses ja ajukoores, mis võiks aidata seletada liinidevahelisi erinevusi füüsilises aktiivsuses, ruumilises mälus ja peenmotoorikas. Edasistes uuringutes tuleb vaadelda Lsampi ekspressiooni muutumist erinevates ajapunktides. Viimaste põlvkondade jooksul on läänemaailmas inimeste kasvukeskkond dramaatiliselt muutunud. Teisel viisil, kuid samaväärselt muutub ka laborinäriliste kasvukeskkond. Lisaks ebamugavustele, mis selliste muutustega kaasnevad, saab seda vaadelda kui võimalust avastamaks uusi fenotüüpe, mis varem ei saanud avalduda. Geenide ja keskkonna vahelised interaktsioonid väärivad süvitsi edasi uurimist nii transgeensetes loommudelites kui ühiskonnas laiemalt.
Characterization of cell-penetrating peptide/nucleic acid nanocomplexes and their cell-entry mechanisms
(2016-06-09) Margus, Helerin; Pooga, Margus, juhendaja; Padari, Kärt, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Kõrge spetsiiflisuse ja madala kõrvalmõjude tekkeriski tõttu peetakse nukleiinhappeid väga suure ravipotentsiaaliga molekulideks. Bioloogilise aktiivsuse saavutamiseks on vajalik nukleiinhapete sisenemine rakkudesse ning jõudmine sihtkohta kas rakutuumas või tsütoplasmas. Suure molekulmassi ja negatiivse laengu tõttu pole aga nukleiinhapped võimelised ise rakke ümbritsevat plasmamembraani läbima. Seetõttu on arendatud mitmesuguseid meetodeid, mille abil nukleiinhappeid efektiivsemalt rakkudesse suunata, ning üheks neist on rakku sisenevate peptiidide (RSP; i.k. cell-penetrating peptide, CPP) kasutamine. RSP-d on lühikesed, enamasti katioonsed ja/või amfipaatsed aminohappelised järjestused, mis on võimelised läbima plasmamembraani ning transportima rakkudesse erinevaid bioaktiivseid molekule. Selleks, et RSPd saaksid nukleiinhappeid rakkudesse transportida, on vajalik peptiidse vektori sidumine lastmolekuliga. Lihtsaim võimalus on RSP siduda lastmolekuliga kompleksi moodustamise teel, millega saadakse RSP/nukleiinhappe nanopartiklid, mida hoiavad koos laengulised ja hüdrofoobsed interaktsioonid. RSP/nukleiinhappe nanokompleksid sisenevad rakkudesse efektiivselt ning tagavad kõrge lastmolekuli bioaktiivsuse, samas ei ole antud süsteem veel jõudnud kliiniliste katsete või kasutuseni. Üheks põhjuseks siinjuures on tekkivate nanokomplekside omaduste (nt suurus, kuju, laeng) komplitseeritud kirjeldamine. Teine probleem, mis takistab mittekovalentse strateegia rakendamist, on vähene arusaam nanokomplekside rakku sisenemise mehhanismidest ja rakusisesest suunamisest. Nii RSP/nukleiinhappe komplekside omaduste selgitamine kui nende rakku sisenemise mehhanismide ja rakusisese suunamise mõistmine on aga äärmiselt vajalikud, et parendada transportpeptiidide omadusi ja tagada lastmolekulide võimalikult kõrge aktiivsus nende kasutuselevõtuks biomeditsiinis, vältides sealjuures soovimatuid kõrvalmõjusid. Antud töös kirjeldasime hiljuti väljatöötatud PepFect ja NickFect tüüpi peptiidide ja nukleiinhapete vaheliste nanokomplekside suurust, kuju ja laengut. Lisaks sellele identifitseerisime uuritud RSP/nukleiinhappe komplekside peamised rakku sisenemise mehhanismid ning analüüsisime rakku viidud nukleiinhappe paiknemist ja selle muutumist ajas.
Acting is everything: the European Union and the process of becoming a peacebuilder
(2016-06-16) Poopuu, Birgit; Mälksoo, Maria, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Asjaolu, et Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames korraldatud rahumissioone on valdavalt uuritud ühe rakursi alt, lähtudes aritmeetilise tehte loogikast, on tinginud võrdlemisi kitsa fookuse, eeskätt tõhusust ja võimeid silmas pidades, vaadelduna ÜJKP seisukohalt. Seetõttu on ka rahumissioonide sisu ja eesmärgid omandanud käibetõe staatuse ning debatt nende üle on jäänud minimaalseks. Selles doktoriväitekirjas seatakse uurimise keskmesse rahumissioonide sisu ja eesmärkide problemaatika. Ma ei väida, et ELi rahuoperatsioone saab panna võrduma kindla valemiga, vaid pigem uurin ELi kui rahuehitaja identiteeti, st kuidas EL aktiivselt räägib ja teeb ehk aktiivselt loob tähendusi oma rahuoperatsioonidest. Käsitledes ELi rahuoperatsioone kui diskursiivseid tähendusekandjaid, vaadeldakse rääkimise ja tegemise dünaamikat, mis võimaldab ELi ÜJKPd vaadelda kui protsessi, mis on liikumises. Selline lähenemine lubab mul jälgida, kuidas EL mõtestab oma rolli rahuehitajana ja mis on need „lahendused”, mida ta konfliktidele vastuseks pakub. Toetudes kriitilistele teooriatele (versus traditsioonilisemad käsitlused), avaneb mulle mitmeid tehnikaid, et võtta luubi alla rahuoperatsioonide produktid (nt julgeolek, õigusriik). Ma vaatlen identiteeti dialoogi mõiste kaudu, mis tähendab, et ELi ÜJKP identiteet kujuneb dialoogis mitmete teiste toimijatega/arusaamadega. See omakorda joonib alla identiteedi sügavalt relatsioonilise ja kontekstuaalse mõõtme. Poststrukturalistlik lähenemine lubab uurida võimusuhteid, mis avalduvad ELi koostööpartneri(te) valikul ÜJKP elluviimisel ja seetõttu ka ELi rahuehitaja identiteedi dialoogilises kujunemises. Lisaks juba tutvustatud mõistetele toetub minu väitekiri õiglase rahu mõistele, mis annab kindla tähenduste raami ELi arusaamast rahu mõtestamisel. ÜJKP identiteedi analüüs keskendub kolmele ELi seisukohalt märgilisele rahuoperatsioonile, millest kaks kätkevad endas teatavat lähenemist julgeolekule (Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Bosnia ja Hertsegoviinas) ning üks lähtub konkreetsest õigusriigi käsitusest (Kosovos). Oma analüüsis võtan kasutusele mitmesuguseid poststruktrualistliku diskursuse analüüsi võtteid, mis võimaldavad ELi rahu ehitamisel uurida pakutavate lahenduste (nt julgeolek ja õigusriik) tähendusi. Analüüs näitab, et peamine väärtus, millele ELi ÜJKP diskursus keskendub, on tegutsemise olulisus. Nimelt peab EL tegutsemist kui sellist rahumissiooni edu pandiks, pööramata tähelepanu missiooni sisule või selle tulemitele.
Galaxy modelling: dynamical methods and applications
(2016-06-20) Kipper, Rain; Tempel, Elmo, juhendaja; Tenjes, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Käesoleva doktoritöö eesmärk on välja töötada meetod, millega on võimalik modelleerida ga-laktikate dünaamikat, võttes arvesse võimalikke efekte, mis mõjutavad mudel- ja vaatlusandmete võrdlemist. Dünaamiline modelleerimine võimaldab uurida, kuidas on mass jaotunud galaktikates. Üks levinud meetodeid on Jeansi võrrandite kasutamine, millest leitakse vastavalt tihedusjaotusele tähtede liik-umine. Klassikalisel juhul ei ole see ühene ülesanne – liikumine ja tihedusjaotus on kõdunud. Teine probleem on, et Jeansi võrrandites on rohkem muutujaid kui võrrandeid, mistõttu süsteem ilma li-saeeldusteta ei lahendu. Doktoritöö näitab, et kasutades mitteklassikalist suurust – kolmandat liiku-misintegraali –, on võimalik Jeansi võrrandid lahendada ning saada süsteemile lahend. Doktoritöös uuriti erinevaid protsesse, mis mõjutavad galaktikate dünaamilist modelleerimist. Mudeli sisend (tihedusjaotus) peab olema täpne – uurimise tulemusena leiti, et fotomeetriliste andmete põhjal saadav stellaarne jaotus on pädev, kuid sellest leitud täheketta paksuse kasutamisel peab olema ettevaatlik. Mudeli väljundit mõjutavad kõigi punktide arvesse võtmine piki vaatejoont ning atmosfääri ja spektrograafi põhjustatud konvolutsioon. Viimased on eriti olulised kaugete ga-laktikate vaatluste korral. Koostatud kinemaatiline mudel võimaldas veel uurida üht huvitavat efekti, mille on tekitanud tolm. Kuna tolm varjab enda taga olevat valgust, siis galaktikate meiepoolsemad piirkonnad domineerivad heledustes, ja seega ka kinemaatikas. Taoline “nihe” põhjustab kinemaatiliste parameetrite ebatäpsusi kuni 20% ulatuses.
Fungal targets and tools for forest conservation
(2016-06-20) Runnel, Kadri; Lõhmus, Asko, juhendaja; Põldmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Mets on seentele oluline elupaik – ning seened täidavad metsaökosüsteemis olulisi funktsioone. Valdav osa metsi on tänapäeval inimmõju tõttu vaesunud, näiteks on neis mitmekordselt vähenenud kõdupuidu ja põlispuude hulk. Niisuguseid «jäänukstruktuure» asustavad aga mitmed metsaseened; neid seeni minu doktoritöö käsitleski. Põhifookus oli metsas lagundajatena olulistel torikseentel, kuid uurisin ka puukoorel ja paljandunud puidul elavaid lihheniseerunud seeni. Peale selle, et mitmed neist seentest on ohustatud ja kaitse all, kasutatakse neid looduskaitses ka indikaatoritena teiste metsaväärtuste tuvastamisel. Töö põhieesmärgiks oli hinnata erinevate kasutatavate metsakaitse ja –majandusmeetodite olulisust seeneliikide kaitsel. Torikseente uurimisel olid põhimeetodiks viljakehadel põhinevad liigi-inventuurid. Leidsin, et puistu mastaabis on see adekvaatne meetod, sest ehkki puiduproovidest määratud DNA põhjal võivad konkreetses puutüves mütseelina elavad seened viljakehana tuvastamata jääda, on suur tõenäolisus leida sama liigi viljakeha mõnelt teiselt puutüvelt läheduses. Võrreldes torikseente levikumustreid põlismetsades, küpsetes majandusmetsades ja raiesmikel leidsin, et erinevalt Fennoskandiast, kus majandusmetsad on ulatuslikult vaesunud, ei olene Eestis enamik liike otseselt põlismetsadest. Seega lähtuvad liigi elupaigaseosed ja indikaatorväärtus piirkonna metsamaastiku üldseisundist. Üksikute liikide koondumine põlismetsa oli põhiliselt tingitud spetsiifilisest substraadivajadusest (nt suured lamakuused). Selgus ka, et liigi elupaigaseoste mõistmist võivad segada «krüptilised liigid»: sarnase välimuse taha peituvad erineva ökoloogiaga liigid, mida tuleks seente puhul tuvastada molekulaarselt. Rohkete indikaatorliikide asemel tuleks seetõttu lähtuda pigem vähestest hästi uuritud suunisliikidest. Doktoritöö näitas, et enamik kõdupuitu ja põlispuid asustavaid seeni (sh mitmed põlismetsaseoseliseks peetud liigid) saavad elada ka majandusmetsades, kui need on piisavalt vanad, seal leidub erinevaid puuliike ning piisavalt erinevaid jäänukstruktuure, sh nii erinevate puuliikide tüügas- ja lamapuid kui põlispuid. Seetõttu leidub metsamajanduse ning seente elurikkuse edukaks kombineerimiseks mitmeid võimalusi.
Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus
(2016-06-21) Esse, Liisi; Rahi-Tamm, Aigi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs, mis on antud doktoritöö uurimisülesanne. Tuginedes eesti sõdurite kirjadele, päevikutele ja mälestustele ning veteranide organisatsioonide materjalidele, analüüsib väitekiri Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, selle eripäraseid ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponente. Töö käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Analüüsides eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumaid komponente (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegureid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgset tähendust, astub töö diskussiooni maailmasõja alase lokaalse ja rahvusvahelise historiograafiaga ning juhib tähelepanu vajadusele Vene armees teeninud väikerahvaste kogemuse problemaatikat, aga ka erinevaid “pika” Esimese maailmasõja aspekte idarindel kompleksselt analüüsida.
Depression in Parkinson’s disease: prevalence, pharmacological treatment, and association with brainstem raphe echogenicity
(2016-06-28) Randver, René; Toomsoo, Toomas; Bachmann, Talis
The application of principles of European insurance contract law to policyholders of the Baltic States: A measure for the protection of policyholders
(2016-06-29) Luik, Olavi-Jüri; Kõve, Villu, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
EL üheks eesmärgiks on toimiv ühtne siseturg. Samas ühine turg baseerub suuresti lepinguõigusel. EL ühtse kindlustusturu puhul eeldati, et turu liberaliseerimine võimaldab kindlustusandjatel enda kindlustusportfelli jagada rahvusvaheliselt laiemalt, mis toob kaasa madalamad kulud ja seega ka madalamad hinnad ning kohalikud kindlustusandjad teevad enda tooted kõigile Euroopa Liidu tarbijatele kättesaadavaks ning suuremal turul saab spetsiaalseid eritooteid efektiivsemalt turustada (Hess, Thomas, Trauth, Thomas, Towards A Single European Insurance Market, International Journal of Business, 3 (1), 1998, 89-102.). Praktika näitab käesoleval hetkel, et piireülese kindlustusteenuse pakkumine on tarbijatele probleemne, kuna EL-s on 28 erinevat lepinguõigust ja see teeb piiriülese tegevuse keeruliseks ja kalliks. Seega omab kindlustuslepinguliste tsiviilõiguslike suhete harmoniseerimine olulist tähtsust, et tagada reaalselt EL ühtse kindlustusturu toimima hakkamine. Ilma harmonsieerimiseta ei saa ühtne EL kindlustusturg hakata reaalselt ja sisuliselt toimima kuna tarbijatel on keeruline erinevaid õigussüsteeme endale selgeks teha ja kindlustusandjatel puudub majanduslik mõttekus väiksemate turgude jaoks enda tooteid piireülelt pakkuda. Väitekirjas analüüsitakse PEICL-it, kui optional instrumenti, mille eesmärk on kindlustuslepinguõiguse ühtlustamine EL-is, küsimuses, et kas kindlustusvõtjat kaitstakse liiga radikaalselt, uurides PEICL erisusi võrreldes Eesti võlaõigusseaduse kindlustuslepingu regulatsiooniga, Läti kindlustuslepingu seadusega, Leedu tsiviilkoodeksiga ja Leedu kindlustusseadusega. Autor piirab PEICL-i analüüsi Eesti, Läti ja Leedu kindlustuslepinguõigusega a) lepingueelsete suhetega teavitamiskohustuse kontekstis, b) lepinguliste suhetega seoses kindlustusmakse tasumisega, c) kindlustusjuhtumi eelsete suhetega kindlustusriski muutumise ja ohutusnõuete täitmise kontekstis, d) kindlustusjuhtumi järgsete õigussuhetega. Töö eesmärgiks on leida vastus järgmisele põhimõttelisele küsimusele: „Milline on mõistlik standard, milles seadus peab kaitsma kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole huve? Kas PEICL-is on kindlustusvõtja huvide kaitse laialdasem kui Eesti, Läti või Leedu kindlustuslepinguõiguses? Kui jah, kas see on põhjendatud?“
Genetic diversity and evolution of Pulmonaria angustifolia L. and Myosotis laxa sensu lato (Boraginaceae)
(2016-06-29) Kook, Ene; Pihu, Silvia, juhendaja; Reier, Ülle, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Taimeliikide püsimine looduses sõltub nende võimest kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega, kohastumise aluseks aga on liigi geneetiline mitmekesisus. Teadmised geneetilise mitmekesisuse kohta võimaldavad välja selgitada liike mõjutavaid tegureid ning hinnata haruldaste liikide väljasuremise riski. Käesolevas doktoritöös uurisin geneetilist mitmekesisust kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnas: sinisel kopsurohul (Pulmonaria angustifolia) ning muru-lõosilmal (Myosotis laxa s. lato). Sinine kopsurohi on areaali põhjapiiril, Eestis ja Lätis väheneva arvukusega ohustatud liik. Võrdlusmaterjalina kasutasin samas piirkonnas kasvava hariliku kopsurohu (Pulmonaria obscura Dumort.) ning sinise kopsurohu areaali keskosast (Poolast) pärit taimi. Selgus, et kõik uuritud sinise kopsurohu isendid sisaldasid hariliku kopsurohu DNA järjestusi. Sinise kopsurohu arvukuse vähenemine Eesti populatsioonides võib seega olla lokaalse hübridiseerumise tagajärg, kuid ei saa välistada, et liik tervikuna ongi hübriidne. Muru-lõosilm on morfoloogiliselt väga varieeruv liik, mille harvaesinevat teadmata päritoluga rannikuvormi on kirjeldatud ka kui balti lõosilma (Myosotis baltica Sam.). Kuigi osa muru-lõosilma rannikuvormi taimi olid morfoloogiliselt ülejäänud taimedest erinevad, geneetilist erinevust rannikuvormi ja ülejäänud taimede vahel ei olnud. Muru-lõosilma geneetiline varieeruvus populatsioonides oli positiivses korrelatsioonis populatsioone ümbritseva maastiku struktuuriga, mis näitab suunatud geenivoolu maastikul. Geenivool vee abil leviva muru-lõosilma populatsioonide vahel on tõenäoliselt suunatud kaugemalt maismaalt rannikule ega ei võimalda rannikupopulatsioonide geneetilist eristumist. Morfoloogiliste tunnuste varieeruvus muru-lõosilma populatsioonides ei olnud korrelatsioonis maastiku struktuuri ega keskkonnatingimustega. Seega ei ole rannikuvormi eristumise põhjuseks geneetiline kohastumine ega morfoloogiline plastilisus, vaid tõenäoliselt keskkonnast sõltuv taimede elutsükli epigeneetiline regulatsioon. Käesolev töö tõestab esmakordselt geneetiliste andmete põhjal sinise ja hariliku kopsurohu hübridiseerumise looduses ning toob välja, et muru- lõosilma rannikuvorm ei ole geneetiliselt eristunud takson.
Восприятие Ф. И. Тютчева и А. А. Фета в русской литературной критике 1870-х – 1900-х гг.
(2016-06-29) Sarycheva, Kristina; Pild, Lea, juhendaja; Leibov, Roman, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Töö eesmärgiks on vene poeetide A. Feti ja F. Tjuttševi 1870.–1900. aastate kirjanduskriitilise kanonisatsiooniprotsessi uurimine. See ajaperiood on tähelepanuväärne seetõttu, et 1870.–1880. aastatel on täheldatav huvi tõus kahe poeedi loomingu vastu, mis on tingitud mitmetest ajaloolis-kultuurilistest põhjustest. Olulisim neist on vene sümbolismi kujunemine ja areng aastatel 1890.–1900. Just tänu sümbolismile kinnistub Feti ja Tjuttševi lüürika lõplikult vene kirjanduskaanonis. Väitekiri koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk оn pühendatud Tjuttševi kirjandusliku maine kujunemisele tema surma- järgses kirjanduskriitikas (1870.–1890. aastad). Tähelepanu keskmes on siin kaks olulist teost, mis mõjutasid Tjuttševi loomingu edasist vastuvõttu: I. Aksakovi kirjutatud biograafia “Fjodor Ivanovitš Tjuttšev” (1874) ja Vl. Solovjovi artikkel “F. I. Tjuttševi luule” (1895). Tjuttševi kirjanduslik maine võis muutuda Aksakovi koostatud biograafia mõjul. Tegelikkuses aga toimus muutus tänu Vl. Solovjovi artiklitele, millele on pühendatud eraldi alapeatükk. Filosoof pakkus neis välja mitte ainult oma nägemuse Tjuttševist, vaid mõtestas ümber ka Aksakovi ideed. Teine peatükk uurib Feti luule retseptsiooni ning luuletaja kirjandusliku maine kujunemist 1880.–1890. aastate kirjanduskriitikas. Peatükis räägitakse “Õhtuste tulede” kriitikast ja selle suhestumisest Feti enda esteetilise positsiooniga. 1880. a-tel sai tema looming erinevate koolkondade kriitikute tähelepanuobjektiks. Ühelt poolt heideti talle ette ühetaolisust, arengu puudumist, ühiskondlikest teemadest hoidumist (nt sellised perioodilised väljaanded nagu «Отечественныe записки», «Дело», «Русская мысль», «Вестник Европы»). Teisalt hindasid need kriitikud, kes jagasid Feti esteetilisi vaateid (N. Strahhov, A. Goleništšev-Kutuzov, V. Burenin), positiivselt just teemade ja poeetilise meetodi muutumatust. Kolmandas peatükis analüüsitakse Tjuttševi ja Feti loomingu kajastamist “vanemate” sümbolistide kriitikas “uue kunsti” kontseptsiooni vormumise kontekstis. Näidatakse, et konstrueerides vene luule ajalugu, vaatlesid “vanemad” sümbolistid Merežkovski, Brjussov, Volõnski, Konevskoi seda kui ettevalmistavat etappi “uue kunsti” tekkimisel. Eriti ilmekad on selles osas Brjussovi värsiteoreetilised uurimused, mida ta viis läbi Tjutševi luule materjalil. “Vanemad” sümbolistid püüdsid tõlgendada Tjuttševi ja Feti poeetilist keelt sümbolismi keelena. Just nemad valmistasid ette Tjuttševi ja Feti vastuvõtu noorsümbolistide poolt. Neljandas peatükis on uurimisobjektiks noorsümbolistide kriitiline proosa, mis eksisteeris 1900ndatel paralleelselt “vanema” sümbolismi kriitikaga ja oli osaliselt selle järeltulija, kuid arendas teistlaadi kirjanduskriitilist meetodit. Tjuttševi ja Feti looming ehitub siin noorsümbolistide müstilisteurgilistesse müütidesse. Peatükis näidatakse, mil moel Tjuttševi ja Feti vastuvõtt ning hinnang mõjutasid A. Bloki, Andrei Belõi ja Vjatš. Ivanovi kriitilise proosa keelt. Tjuttševi ja Feti luule oli aktuaalne kogu vene sümbolismi jaoks. “Vanemad” sümbolistid tegid Tjuttševist ja Fetist sümbolistlikud poeedid, kelle luulekeel ja üksikud tsitaadid võeti üle, mõtestati ümber ja arendati edasi juba “uues kunstis”. Noorsümbolistid võtavad omakorda üle selle retseptsiooni ja kirjeldavad oma artiklites retrospektiivselt vene luule ajalugu, sümbolismi teket ning Tjuttševi ja Feti rolli selles kirjandussuunas.