Sirvi Kuupäev , alustades "2016-06-29" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

The application of principles of European insurance contract law to policyholders of the Baltic States: A measure for the protection of policyholders
(2016-06-29) Luik, Olavi-Jüri; Kõve, Villu, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
EL üheks eesmärgiks on toimiv ühtne siseturg. Samas ühine turg baseerub suuresti lepinguõigusel. EL ühtse kindlustusturu puhul eeldati, et turu liberaliseerimine võimaldab kindlustusandjatel enda kindlustusportfelli jagada rahvusvaheliselt laiemalt, mis toob kaasa madalamad kulud ja seega ka madalamad hinnad ning kohalikud kindlustusandjad teevad enda tooted kõigile Euroopa Liidu tarbijatele kättesaadavaks ning suuremal turul saab spetsiaalseid eritooteid efektiivsemalt turustada (Hess, Thomas, Trauth, Thomas, Towards A Single European Insurance Market, International Journal of Business, 3 (1), 1998, 89-102.). Praktika näitab käesoleval hetkel, et piireülese kindlustusteenuse pakkumine on tarbijatele probleemne, kuna EL-s on 28 erinevat lepinguõigust ja see teeb piiriülese tegevuse keeruliseks ja kalliks. Seega omab kindlustuslepinguliste tsiviilõiguslike suhete harmoniseerimine olulist tähtsust, et tagada reaalselt EL ühtse kindlustusturu toimima hakkamine. Ilma harmonsieerimiseta ei saa ühtne EL kindlustusturg hakata reaalselt ja sisuliselt toimima kuna tarbijatel on keeruline erinevaid õigussüsteeme endale selgeks teha ja kindlustusandjatel puudub majanduslik mõttekus väiksemate turgude jaoks enda tooteid piireülelt pakkuda. Väitekirjas analüüsitakse PEICL-it, kui optional instrumenti, mille eesmärk on kindlustuslepinguõiguse ühtlustamine EL-is, küsimuses, et kas kindlustusvõtjat kaitstakse liiga radikaalselt, uurides PEICL erisusi võrreldes Eesti võlaõigusseaduse kindlustuslepingu regulatsiooniga, Läti kindlustuslepingu seadusega, Leedu tsiviilkoodeksiga ja Leedu kindlustusseadusega. Autor piirab PEICL-i analüüsi Eesti, Läti ja Leedu kindlustuslepinguõigusega a) lepingueelsete suhetega teavitamiskohustuse kontekstis, b) lepinguliste suhetega seoses kindlustusmakse tasumisega, c) kindlustusjuhtumi eelsete suhetega kindlustusriski muutumise ja ohutusnõuete täitmise kontekstis, d) kindlustusjuhtumi järgsete õigussuhetega. Töö eesmärgiks on leida vastus järgmisele põhimõttelisele küsimusele: „Milline on mõistlik standard, milles seadus peab kaitsma kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole huve? Kas PEICL-is on kindlustusvõtja huvide kaitse laialdasem kui Eesti, Läti või Leedu kindlustuslepinguõiguses? Kui jah, kas see on põhjendatud?“
Genetic diversity and evolution of Pulmonaria angustifolia L. and Myosotis laxa sensu lato (Boraginaceae)
(2016-06-29) Kook, Ene; Pihu, Silvia, juhendaja; Reier, Ülle, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Taimeliikide püsimine looduses sõltub nende võimest kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega, kohastumise aluseks aga on liigi geneetiline mitmekesisus. Teadmised geneetilise mitmekesisuse kohta võimaldavad välja selgitada liike mõjutavaid tegureid ning hinnata haruldaste liikide väljasuremise riski. Käesolevas doktoritöös uurisin geneetilist mitmekesisust kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnas: sinisel kopsurohul (Pulmonaria angustifolia) ning muru-lõosilmal (Myosotis laxa s. lato). Sinine kopsurohi on areaali põhjapiiril, Eestis ja Lätis väheneva arvukusega ohustatud liik. Võrdlusmaterjalina kasutasin samas piirkonnas kasvava hariliku kopsurohu (Pulmonaria obscura Dumort.) ning sinise kopsurohu areaali keskosast (Poolast) pärit taimi. Selgus, et kõik uuritud sinise kopsurohu isendid sisaldasid hariliku kopsurohu DNA järjestusi. Sinise kopsurohu arvukuse vähenemine Eesti populatsioonides võib seega olla lokaalse hübridiseerumise tagajärg, kuid ei saa välistada, et liik tervikuna ongi hübriidne. Muru-lõosilm on morfoloogiliselt väga varieeruv liik, mille harvaesinevat teadmata päritoluga rannikuvormi on kirjeldatud ka kui balti lõosilma (Myosotis baltica Sam.). Kuigi osa muru-lõosilma rannikuvormi taimi olid morfoloogiliselt ülejäänud taimedest erinevad, geneetilist erinevust rannikuvormi ja ülejäänud taimede vahel ei olnud. Muru-lõosilma geneetiline varieeruvus populatsioonides oli positiivses korrelatsioonis populatsioone ümbritseva maastiku struktuuriga, mis näitab suunatud geenivoolu maastikul. Geenivool vee abil leviva muru-lõosilma populatsioonide vahel on tõenäoliselt suunatud kaugemalt maismaalt rannikule ega ei võimalda rannikupopulatsioonide geneetilist eristumist. Morfoloogiliste tunnuste varieeruvus muru-lõosilma populatsioonides ei olnud korrelatsioonis maastiku struktuuri ega keskkonnatingimustega. Seega ei ole rannikuvormi eristumise põhjuseks geneetiline kohastumine ega morfoloogiline plastilisus, vaid tõenäoliselt keskkonnast sõltuv taimede elutsükli epigeneetiline regulatsioon. Käesolev töö tõestab esmakordselt geneetiliste andmete põhjal sinise ja hariliku kopsurohu hübridiseerumise looduses ning toob välja, et muru- lõosilma rannikuvorm ei ole geneetiliselt eristunud takson.
Восприятие Ф. И. Тютчева и А. А. Фета в русской литературной критике 1870-х – 1900-х гг.
(2016-06-29) Sarycheva, Kristina; Pild, Lea, juhendaja; Leibov, Roman, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Töö eesmärgiks on vene poeetide A. Feti ja F. Tjuttševi 1870.–1900. aastate kirjanduskriitilise kanonisatsiooniprotsessi uurimine. See ajaperiood on tähelepanuväärne seetõttu, et 1870.–1880. aastatel on täheldatav huvi tõus kahe poeedi loomingu vastu, mis on tingitud mitmetest ajaloolis-kultuurilistest põhjustest. Olulisim neist on vene sümbolismi kujunemine ja areng aastatel 1890.–1900. Just tänu sümbolismile kinnistub Feti ja Tjuttševi lüürika lõplikult vene kirjanduskaanonis. Väitekiri koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk оn pühendatud Tjuttševi kirjandusliku maine kujunemisele tema surma- järgses kirjanduskriitikas (1870.–1890. aastad). Tähelepanu keskmes on siin kaks olulist teost, mis mõjutasid Tjuttševi loomingu edasist vastuvõttu: I. Aksakovi kirjutatud biograafia “Fjodor Ivanovitš Tjuttšev” (1874) ja Vl. Solovjovi artikkel “F. I. Tjuttševi luule” (1895). Tjuttševi kirjanduslik maine võis muutuda Aksakovi koostatud biograafia mõjul. Tegelikkuses aga toimus muutus tänu Vl. Solovjovi artiklitele, millele on pühendatud eraldi alapeatükk. Filosoof pakkus neis välja mitte ainult oma nägemuse Tjuttševist, vaid mõtestas ümber ka Aksakovi ideed. Teine peatükk uurib Feti luule retseptsiooni ning luuletaja kirjandusliku maine kujunemist 1880.–1890. aastate kirjanduskriitikas. Peatükis räägitakse “Õhtuste tulede” kriitikast ja selle suhestumisest Feti enda esteetilise positsiooniga. 1880. a-tel sai tema looming erinevate koolkondade kriitikute tähelepanuobjektiks. Ühelt poolt heideti talle ette ühetaolisust, arengu puudumist, ühiskondlikest teemadest hoidumist (nt sellised perioodilised väljaanded nagu «Отечественныe записки», «Дело», «Русская мысль», «Вестник Европы»). Teisalt hindasid need kriitikud, kes jagasid Feti esteetilisi vaateid (N. Strahhov, A. Goleništšev-Kutuzov, V. Burenin), positiivselt just teemade ja poeetilise meetodi muutumatust. Kolmandas peatükis analüüsitakse Tjuttševi ja Feti loomingu kajastamist “vanemate” sümbolistide kriitikas “uue kunsti” kontseptsiooni vormumise kontekstis. Näidatakse, et konstrueerides vene luule ajalugu, vaatlesid “vanemad” sümbolistid Merežkovski, Brjussov, Volõnski, Konevskoi seda kui ettevalmistavat etappi “uue kunsti” tekkimisel. Eriti ilmekad on selles osas Brjussovi värsiteoreetilised uurimused, mida ta viis läbi Tjutševi luule materjalil. “Vanemad” sümbolistid püüdsid tõlgendada Tjuttševi ja Feti poeetilist keelt sümbolismi keelena. Just nemad valmistasid ette Tjuttševi ja Feti vastuvõtu noorsümbolistide poolt. Neljandas peatükis on uurimisobjektiks noorsümbolistide kriitiline proosa, mis eksisteeris 1900ndatel paralleelselt “vanema” sümbolismi kriitikaga ja oli osaliselt selle järeltulija, kuid arendas teistlaadi kirjanduskriitilist meetodit. Tjuttševi ja Feti looming ehitub siin noorsümbolistide müstilisteurgilistesse müütidesse. Peatükis näidatakse, mil moel Tjuttševi ja Feti vastuvõtt ning hinnang mõjutasid A. Bloki, Andrei Belõi ja Vjatš. Ivanovi kriitilise proosa keelt. Tjuttševi ja Feti luule oli aktuaalne kogu vene sümbolismi jaoks. “Vanemad” sümbolistid tegid Tjuttševist ja Fetist sümbolistlikud poeedid, kelle luulekeel ja üksikud tsitaadid võeti üle, mõtestati ümber ja arendati edasi juba “uues kunstis”. Noorsümbolistid võtavad omakorda üle selle retseptsiooni ja kirjeldavad oma artiklites retrospektiivselt vene luule ajalugu, sümbolismi teket ning Tjuttševi ja Feti rolli selles kirjandussuunas.