Sirvi Kuupäev , alustades "2016-09-28" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Elastic plastic analysis and optimization of axisymmetric plates
(2016-09-28) Polikarpus, Julia; Lellep, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Insenerimehaanikast on teada, et konstruktsioonielementide (talade, plaatide, koorikute) projekteerimisel on materjali kokkuhoiuks mõistlik arvestada lisaks elastsetele deformatsioonidele ka plastseid. Elastse deformatsiooni korral taastub keha esialgne kuju pärast koormuse eemaldamist, plastse deformatsiooni korral mitte. Antud töös vaadeldakse nn sandwich-tüüpi ümar- ja rõngasplaate, millele mõjub telgsümmeetriline ristkoormus. Ümarplaat on ringsilindriline keha, mille kõrgus on teiste mõõtmetega võrreldes väike. Sandwich-tüüpi plaadiks nimetatakse ideaalset kahekihilist plaati, mille kandva kihi paksus h on kihtidevahelise kaugusega H võrreldes väike. Kogu plaat on elastne, kui talle rakendatakse väikseid koormusi. Koormuse suurendamisel tekib plaadis üks või mitu plastset piirkonda. Doktoritöös uuritakse erinevate kinnitusviisidega tükati konstantse paksusega elastseid-plastseid ümar- ja rõngasplaate tükati lineaarsete voolavustingimuste korral. Elastse-plastse konstantse paksusega välisservast vabalt toetatud rõngasplaadi paindeülesaande lahendamiseks leitakse erinevate koormuste korral analüütiliselt ja numbriliselt plaadi läbipainded ning radiaal- ja tangentsiaalsuunalised paindemomendid. Selgub, et tükati konstantse paksusega elastse-plastse seest jäigalt kinnitatud ja välisservast täiesti vaba astmelise rõngasplaadi pingeseisundi saab jagada kolme erinevasse staadiumisse. Leitakse läbipainde ja paindemomentide avaldised vastavalt elastse, elastse-plastse ja täiesti plastse plaadi pingeseisundi korral. Numbriliselt lahendatakse ühe astmega elastsete homogeensest ja anisotroopsest materjalist ümarplaatide optimeerimisülesanded, kus etteantud plaadi ruumala korral arvutatakse optimaalsed kandvate kihtide paksused ning astme asukoht nii, et plaadi keskpunkti läbipaine oleks minimaalne. Samuti leitakse ringikujuliste lisatugede optimaalsed asukohad vabalt toetatud elastse ümarplaadi puhul nii, et plaadi läbipaine oleks minimaalne.
Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris
(2016-09-28) Pesti, Madli; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Doktoritöös “Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris” keskendutakse nüüdisaegsele poliitilisele teatrile ja selle loomise strateegiatele. Neist uuritakse kolme: rühmaloome, dokumentaalteatri ning rakendusteatri strateegiat. Vaadeldakse nende tähendust, kujunemist, funktsioone ja eesmärke poliitilise teatri loomisel. Analüüsitakse nii eesti kui lääne teatri lavastusi Saksamaalt, Šveitsist, Venemaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Norrast, Lätist ja Austraaliast 21. sajandi alguskümnenditel. Eesti nüüdisteater paigatatakse lääne teatri konteksti. Tegemist on võrdleva uurimusega, kus kõrvutatakse eesti ja lääne lavastusi ning tuuakse esile nende sarnasused ja erinevused. Töös arendatakse eestikeelset terminoloogiat: uuematele poliitilise teatri suundumustele pakutakse eestikeelseid vasteid. Doktoritöös uuritakse poliitilise teatri mõistet uuematest poliitika ja kunsti suhteid käsitlevatest teooriatest lähtudes. Tuuakse välja poliitilise teatri eri definitsioonid ning pakutakse võimalusi poliitilise teatri defineerimiseks, mis lähtub neljast kriteeriumist: temaatilisest, funktsionaalsest, ideoloogilisest ja esteetilisest. Küsimusest, mis on poliitiline teater, on olulisem küsimus, kuidas tehakse teatrit poliitiliselt. Ilmnes, et ei rühmaloome strateegia, dokumentaalteatri ega rakendusteatri praktikad pole Eestis eriti laialt levinud. Nende strateegiate kasutamine on lääne kultuuris enim levinud mitte-institutsionaalsetes teatrites ja vabatruppide töödes. Eestis võib strateegiate näiteid leida ka institutsionaalsetes teatrites (eriti dokumentaalsete elementide kasutamist), kuid rühmaloome strateegia ja eriti rakendusteater toimivad suurte institutsioonide välistes kooslustes. Tendentsina on aga selgelt näha nii rühmaloome kui dokumentaalteatri strateegia järjest levinum rakendamine Eesti teatrites. Üha rohkem lavastusi luuakse ilma eelnevalt valmis kirjutatud näidendita. Lavastuse loomiseks tuleb kokku mõttekaaslaste rühm, millel on edastada selge sõnum ühiskonda puudutavatel teemadel. Seega, uurimuses esitatud poliitilise teatri loomise strateegiad, mis on lääne teatrikultuuris üpris tavalised, levivad järjest enam ka Eestisse.
Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus
(2016-09-28) Hollo, Maarja; Kirss, Tiina Ann, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Doktoritöö „Romantiline subjekt, mälu ja trauma“ põhineb neljal aastail 2013–2014 avaldatud artiklil ning käsitleb eesti kirjaniku Bernard Kangro (1910–1994) üheksat eksiilis ilmunud romaani („Sinine värav“ 1957, „Jäälätted“ 1958, „Emajõgi“ 1961, „Tartu“ 1962, „Kivisild“ 1963, „Must raamat“ 1965, „Keeristuli“ 1969“, „Joonatan, kadunud veli“ 1971, „Puu saarel on alles“ 1973), käsikirja jäänud näidendit „Kohtumine vanas majas“ (1979) ja novelli „Kummitused“ (1987). Tööl on kolm eesmärki. Esiteks selgitatakse siin Kangro loomingu tähendust ja kohta eesti kirjandusloos ja kultuurimälus tänaselt, 21. sajandi vaateveerult, mil nii ajaloolaste ja kultuuriuurijate seas kui ka avalikes aruteludes on jätkuvalt aktuaalsed Teise maailmasõja mäletamisega seotud küsimused. Nende küsimustega tegeleb ka Kangro enamikus oma romaanidest ja näidendis „Kohtumine vanas majas“, keskendudes traumaatilise mineviku mäletamise tähendusele üksikisiku ja rahvuse vaatepunktist. Teiseks avab töö Kangro teoste analüüsi kaudu tema loomingu uurimise uusi väljavaateid. Töös osutatakse mitmetele edasistele uurimisküsimustele ja -teemadele, mis käesoleva töö küsimusepüstituse tõttu jäid põhjalikumalt avamata, kuid mis Kangro koguloomingu mõistmisel on olulised. Kolmandaks võetakse töös vaatluse alla see, kuidas Kangro oma eelmainitud teostes ühtaegu nii isiklikku kui ka rahvuse minevikku kujutab, kordab ja läbi töötab, lähtudes Carl Schmitti uurimuses „Poliitiline romantism“ ja Mihhail Bahtini uurimuses „Autor ja peategelane esteetilises tegevuses“ kasutatud mõistest ning traumateooria ja mälu-uuringute seisukohtadest. Kangro teoste põhjal uuritakse töös seda, millistel viisidel kehastub minevik olevikus, millised on ajaloolise trauma ja nostalgia seosed, kuidas toimub alla surutud mälestuste teadvusse toomine ning millist mõju avaldab see mäletajale, kes on jätkuvalt mineviku võimuses, millised on mäletamise ja unustamise seosed ning lõpuks – mida tähendab mäletamine kellegi nimel.