Sirvi Kuupäev , alustades "2016-10-14" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Grey wolf (Canis lupus) populations in Estonia and Europe: genetic diversity, population structure and -processes, and hybridization between wolves and dogs
(2016-10-14) Hindrikson, Maris; Saarma, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ajal, mil mitmete hundipopulatsioonide levila on Euroopas suurenemas, on teadmised hundi populatsioonigeneetikast vajalikud liigi jaoks oluliste kaitse- ja majandamisotsuste tegemiseks ja seda nii kohalike populatsioonide kui ka üleeuroopalisel tasandil. Käesoleva töö peamisteks eesmärkideks oli uurida Eesti ja Läti hundipopulatsioonide struktuuri ja –protsesse, hübridiseerumist koertega ning laiemalt kogu Euroopa huntide ruumilis-geneetilise mitmekesisuse mustreid ja trende. Kasutades nii emaliini, isaliini kui ka biparentaalseid geneetilisi markereid kombineerivat analüüsi, tuvastasime Eestis (esmakordselt) ja Lätis hundi ja koera hübriidid, sealjuures kaks hübriidi Lätist esindasid väga haruldast, Euroopas esmakordselt tuvastatud hübridiseerimisjuhtumit - emase koera ja isase hundi vahel. Eestit ja Lätit hõlmav hundipopulatsiooni geneetilisel analüüsil leiti neli geneetiliselt eristuvat rühma ning uudne DResD analüüs tuvastas populatsioonis migratsioonikoridori ning liikumisbarjääre ja kontakttsoone eri geneetiliste rühmade vahel. Suuremat osa Euroopa hundipopulatsioonidest hõlmav meta-analüüs tuvastas olulise ruumilise mitmekesisuse trendi – huntide madalaim geneetiline mitmekesisus esines Euroopa edelaosas ja kõrgeim kirdeosas. Tulemustes selgunud ruumilise autokorrelatsiooni vahemik 650-850 km näitab, et konkreetse hundipopulatsiooni geneetilist mitmekesisust võivad mõjutada hundipopulatsioonid, mis asuvad kuni 850 km kaugusel. Enamik Euroopa hundipopulatsioonidest on silmitsi sarnaste, inimese poolt otseselt või kaudselt seotud ohtudega: küttimine (sealhulgas salaküttimine), inimeste madal sallivus hundi suhtes, konfliktid kariloomade murdmise tõttu, elupaikade hävimine ning võimalik hübridiseerumine koertega. Selleks, et hunt säiliks Euroopas pikka aega ja soodsas seisundis, on vaja suurendada Euroopa hundipopulatsioonide üldist arvukust ja soodustada loomade levikut ja populatsioonide-siseseid ja -vahelisi seoseid. Hundi teaduspõhiseks kaitsmiseks ja majandamiseks nii piirkondlikel kui ka üleeuroopalisel skaalal, on hundipopulatsioone vaja hallata kui bioloogilisi üksusi, mis nõuab kõiki Euroopa hundipopulatsioone hõlmavaid täiendavaid geneetilisi analüüse, et teha kindlaks populatsioonide täpne arv, ruumiline jaotus, geenisiirde ulatused ning hübridiseerumise sageduse koertega.
Patsiendikindlustuse seadus: välditavate ravitüsistuste ja ohujuhtumite süsteemi analüüs ja ettepanekud
(2016-10-14) Murruste, Marko; Tartu Ülikooli Kliinikum. Kirurgiakliinik
Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted
(2016-10-14) Melts, Brita; Kurvet-Käosaar, Leena, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri keskendub kirjandusliku omailma kui eripärase nähtuse analüüsile ja biosemiootikast laenatud ning kirjandusteadusele kohandatud termini ’omailm’ selgitamisele, milles vilksamisi on tuginetud ka kultuuri- ja kirjandusgeograafilistele arusaamadele. Kirjanduslikku omailma võib defineerida tegelikust geograafilisest maastikust tõukuva, kuid dokumentaalset ümbruskonnakujutust subjektiivsete tõlgenduste ja väljamõeldisega põimiva mudelmaailmana, mille keskmeks on autobiograafiline (mina)tegelane. Väitekiri ei uuri niisiis mitte igasuguseid fiktiivseid maailmu, vaid kirjanduslik omailm kätkeb spetsiifilist reaalse ja väljamõeldud geograafia vaheala, mida esitatatakse küll ilukirjanduslikes teostes, ent milles ei kao side päris maastike ja kohalooliste faktidega – ning olulisim on see, et selle keskmeks olevat (mina)tegelast kujutatakse autoriga varjamatult samu biograafilisi üksikasju jagava subjektina. Nii nagu biosemiootiline omailm tähendab sihipärast ja valikuliselt moodustatud isendikeskset keskkonnakuvandit, mis ei kattu üksüheselt füüsilise tegelikkusega, kujutab ka kirjanduslik omailm kirjaniku meelte, tahete ja valikute alusel reaalsest paikkonnast loodud subjektiivset kuvandit, füüsilise ruumi ümbervermimist puhtisiklikuks mentaalseks sopikeseks, millele on sageli antud ka fiktiivne toponüüm. Kirjandusliku omailma ulatuse, tunnused ja elemendidki määrab autor oma eelistuste alusel, enamasti on selle olulisimateks komponentideks reaalselt olemasolevad ning autorile tähenduslikud kohad, millegi poolest eripärased inimesed, erinevad looduslikud elemendid, hooned, dokumentaalsed (ajaloo)sündmused, ent teoseks saanud keskkonnatõlgendustesse lülituvad ka unelused, kujutlused, faktidest võõritavad paisutused/tihendused, sihipäraselt maastikega seostatud emotsioonid, mälestused jne. Töö põhiosas on analüüsitud peamiselt nelja kirjandusliku omailma juhtumit: Karl Ristikivi Arkaadiat, Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi ja Lauri Pilteri Airootsit.