Sirvi Kuupäev , alustades "2016-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 18 18

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 10
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-11) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Random walks in the stringent response
(2016-11-02) Tankov, Stoyan; Tenson, Tanel, juhendaja; Hauryliuk, Vasili, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Poomisvastus on võtmetähtsusega adaptiivsete mehhanismide regulatsioonil, mis aitavad bakteritel ebasoodsaid keskkonnatingimusi üle elada. Soolekepikeses (Escherichia coli) on selles protsessis oluliseks ensüümiks RelA, mis vastusena aminohappenäljale sünteesib signaalmolekuli (p)ppGpp. See signaalmolekul mõjutab transkriptsiooni, translatsiooni ja rakkude jagunemist. Meie töötasime välja ühe molekuli jälgimise mikroskoopia metoodika, mis võimaldab mõõta molekulide difusiooni rakus. Kasutasime seda metoodikat erineva kiirusega liikuvate molekulide kirjeldamiseks. Rakus vabalt difundeeruva valgu näiteks oli fluorestseeruv valk mEos2. Hoopis teistsuguste omadustega valguks osutus mitokondri membraanivalk Tom40, mille liikumine on ühte asukohta piiratud. RelA puhul täheldasime nii vabu, kiirelt difundeeruvaid molekule kui ka ribosoomile seondunud ja seetõttu aeglaselt liikuvaid molekule. Kombineerides ühe molekuli jälgimise tulemusi biokeemiliste andmetega, pakume välja RelA valgu töötsükli mudeli. Kuhjuv (p)ppGpp põhjustab samuti RelA aktivatsiooni. Sellisel viisil tekib positiivse tagasisidestusega regulatsioonisüsteem ja signaalmolekuli kontsentratsioon tõuseb kiiresti.
Idatuul on meretuul ütleb Pöide vanasõna. Aga miks see nii on ?
(Maaleht, 2016-11-03) Kallis, A.
Communicating genomic research results to population-based biobank participants
(2016-11-04) Leitsalu, Liis; Metspalu, Andres, juhendaja; Ng, Pauline C., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Iga inimgenoomi järjestus sisaldab hinnanguliselt kümmet kuni viitkümmet tõenäoliselt patogeenset variatsiooni, millest kuni viis võivad olla kliiniliselt olulisused. Ülegenoomsete meetodite kasutamine teadustöös suurendab tõenäosust avastada nn juhuleide, mis on küll tavaliselt väljaspool konkreetse uuringu eesmärke, kuid siiski kliiniliselt olulised. Laialdane genoomiandmete genereerimine tekitab vajaduse juhiste järele, mis suunaks ja ühtlustaks juhuleidude käsitlust, vastates küsimustele - kuidas peaks ootamatult tuvastatud kliiniliselt olulise leiu puhul käituma, millistel juhtudel on uuritava isiku informeerimine õigustatud ja kuidas peaks kommunikatsioon toimuma. Seejuures tuleb arvestada teadustöö üldisi eesmärke, ressursse ning uuritavate huve ja õigusi. Tõenduspõhiste juhiste loomine eeldab avalikku arutelu, empiirilisi uuringuid huvirühmade suhtumise kaardistamiseks, samuti tagasiside meetodite analüüsi ning uuringuid juhuleidudest informeerimise mõjust osalejatele. Käesolev töö loob nende juhiste koostamise lähtealused. Töö tulemustest järeldub, et nii perearstide kui rahva seas on huvi geneetilise informatsiooni vastu. Senised juhised keskenduvad tagasiside andmisel eelkõige kliiniliselt olulistele ja sekkumistõhusatele leidudele. Perearstide hoiakud ja Geenivaramu uuritavate hinnangud geneetilise informatsiooni suhtes osutusid liberaalsemateks kui olemasolevad soovitused ja juhised. Käesolev töö lisab tõendeid, et uuritavad hindavad geneetilise informatsiooni juures lisaks kliinilistele kaalutlustele ka muid faktoreid. Töö käigus loodi meetod juhuleidude raporteerimiseks Geenivaramu doonoritele, mis on vastavuses Inimgeeniuuringute seaduse ja olemasolevate juhistega. Uuritavate vastukaja tagasiside osas oli positiivne isegi psühhiaatriliste sümptomitega seostatud ning piiratud sekkumistõhususega leidude puhul. Väljatöötatud meetod on kasutusel järgmistes Geenivaramu projektides, mis hõlmavad tagasiside andmist geenidoonoritele.
Characteristics of firm failure processes in an international context
(2016-11-08) Lukason, Oliver; Haldma, Toomas, juhendaja; Masso, Jaan, juhendaja; Laitinen, Erkki K., juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Ettevõtete ebaõnnestumise protsesse on uuritud kaua aega, muuhulgas seoses teema püsiva praktilise aktuaalsusega. Dissertatsiooni eesmärgiks on luua finants- ja mittefinantsnäitajaid kasutades uut teadmust ettevõtete ebaõnnestumise protsesside kohta. Ebaõnnestumise protsessina käsitletakse dissertatsioonis pankrotini viivat teekonda, mille puhul vaadeldakse nii küsimusi „miks“ (ebaõnnestumise põhjused) kui ka „kuidas“ (finantsnäitajate muutumine ebaõnnestumise protsessis). Teekonna all on töös mõeldud kas ettevõtte kogu eluiga või teatud aastaid enne pankroti väljakuulutamist. Töö põhineb neljal avaldatud teadusartiklil, mis tuginevad erinevate Euroopa riikide andmetele. Töö näitab, et väga noori ettevõtteid iseloomustavad kolme tüüpi ebaõnnestumise protsessid: akuutne, järk-järguline, krooniline. Vanematele ettevõtetele on omased ainult järk-järgulise ebaõnnestumise protsessid, milledele on iseloomulik lühi- ja pikaajalise maksevõime, rentaabluse ning efektiivsuse suhtarvude väärtuste halvenemine kuni pankroti väljakuulutamiseni. Erineva päritoluriigi ning erineva suurusega ettevõtteid iseloomustavad väga erinevad ebaõnnestumise protsessid. Ka ebaõnnestumise põhjused on riikide lõikes erinevad. Eesti ettevõtete ebaõnnestumist selgitab enim integreeritud teooria, st. ebaõnnestumine sise- ja väliskeskkonna põhjuste koosmõjus, kuid see ei kehti igas suuruses ja vanuses ettevõtete kohta. Näiteks ebaõnnestuvad vanad ettevõtted enim ainult väliskeskkonnast ning suured ettevõtted mõlema keskkonna koosmõjust tulenevate põhjuste tõttu. Töö tulemused annavad mõningaid praktilisi näpunäiteid, millised muutujad eri tüüpi ettevõtete korral võivad peatset pankrotistumist indikeerida.
Redox physiology of wild birds: validation and application of techniques for detecting oxidative stress
(2016-11-08) Meitern, Richard; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Hapnik on mürgine gaas, kuna võib kergesti moodustada erinevaid bioloogilisi struktuure kahjustavaid reaktiivseid radikaale. Selleks, et vältida hapniku toksilist mõju, on organismidel evolutsiooni käigus tekkinud suur hulk erinevaid antioksüdantseid kaitsemehhanisme. Oksüdatiivne stress ehk kehas kahjustusi põhjustav tasakaalu puudumine reaktiivsete hapnikuosakeste ja antioksüdantide hulga vahel, on arvatavasti olnud oluline organismide evolutsiooni kujundav jõud. Samas on oksüdatiivset stress raske mõõta, mistõttu on selle roll metsikute loomade igapäevaelu mõjutajana endiselt küsitav. Selle väitekirja eesmärgiks on täpsustada mõningate, ökoloogilistes uurimustes laia kasutust leidvate, oksüdatiivse stressi biomarkerite kasutatavust oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Kokkuvõtvalt selgub, et mitmed laia kasutust leidvad verest mõõdetavad oksüdatiivse stressi biomarkerid ei ole sobilikud oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Eriti kaheldav on d-ROMs testi sobilikus oksüdatiivse staatuse hindamiseks. Samas muutused erütrotsüütide glutatiooni kontsentratsioonis peegeldavad suurema tõenäosusega muutuseid oksüdatiivses seisundis. Peamiselt rõhutab see töö aga, et oksüdatiivset stressi ei saa mõõta kasutades vaid mõnda kude, ajahetke või biomarkerit. Seetõttu pole enne mõõtmistehnikate täiustumist võimalik usaldusväärselt hinnata oksüdatiivse stressi rolli isendite elukäikude mõjutajana.
Metabolomic profile of arterial stiffness and early biomarkers of renal damage in atherosclerosis
(2016-11-08) Paapstel, Kaido; Kals, Jaak, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Eha, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Ateroskleroos on krooniline põletikuline haigus, mis põhjustab arterite ahenemist ja/või sulgumist ning sellest tingituna eluohtlikku organite verevarustuse puudulikkust (nt. infarkt, insult, gangreen). Ateroskleroosi täpsem varajaste riskitegurite ja patofüsioloogiliste tekkemehhanismide tuvastamine on kriitilise tähtsusega, sest arterikahjustustest tingitud südame- ja veresoonkonna haigused on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, surmapõhjustena esikohal. Enamasti kaasub ateroskleroosiga ka arterite jäigenemine (s.o. arterite vähenenud võime laieneda vererõhu tõusu mõjul). Aordi suurenenud jäikus ennustab sõltumatult üld- ja kardiovaskulaarset suremust nii erinevates haigusgruppides kui ka üldrahvastikus. Kuna arterite jäigenemine ei ole isoleeritud patoloogiline protsess, vaid on seotud mitmete süsteemsete hemodünaamiliste ja biokeemiliste muutustega, võib just nende seoste detailsem tuvastamine ja analüüs viia sügavama arusaamani veresoonte funktsiooni languse põhjustest. Meie töö eesmärgiks oli tuvastada nii subkliinilise neerukahjustuse kui ka madalmolekulaarsete ühendite profiili (sh lipiidid, aminohapped, süsivesikud) potentsiaalsed seosed arterite jäikusega sümptomaatilise stabiilse südame isheemiatõve ja sümptomaatilise alajäsemete arterite ateroskleroosiga haigetel. Varasemalt on näidatud, et krooniline neerupuudulikkus on seotud arterite funktsiooni häirumisega. Antud töös leidsime, et suurenenud arterite jäikus on sõltumatult seotud uute varajase neerukahjustuse biomarkerite kõrgema tasemega ka nendel ateroskleroosiga haigetel, kellel kliiniliselt väljendunud neeruhaigus puudub. Seega võivad muutused arterite funktsioonis olla seotud neerukahjustusega juba enne kliiniliselt olulise neerufunktsiooni languse väljakujunemist. Samuti leidsime uudsed sõltumatud seosed lipiidide ainevahetuse ühendite (atsüülkarnitiinid, fosfatidüülkoliinid, lüsofosfatidüülkoliinid), aordi jäikuse, endoteeli düsfunktsiooni ning teatud hemodünaamiliste näitajate vahel. Tuvastatud arterite kahjustusega seotud madalmolekulaarsed ühendid võivad tulevikus klassikaliste lipiidide ainevahetuse markerite (üldkolesterool, kõrge ja madala tihedusega lipoproteiinid, triglütseriidid) kõrval rakendust leida uudsete südame- ja veresoonkonna haiguste indikaatoritena, riski täpsema hindamise vahenditena, aga miks mitte ka ravi sihtmärkidena.
Studies on the Role of Papillomavirus E2 Proteins in Virus DNA Replication
(2016-11-11) Kivipõld, Piia; Kurg, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Papilloomiviirused on selgroogsete seas laialt levinud väikesed, koespetsiifilised DNA viirused, mis nakatavad naha või limaskesta epiteelkoes asuvaid keratinotsüüte. Inimese papilloomiviiruse (HPV) suurim meditsiiniline tähtsus seisneb tema võimes põhjustada mitmeid pahaloomulisi kasvajaid, sealhulgas emakakaelavähki, mis on naiste seas esinemissageduselt teisel kohal rinnavähi järel ning kõrge suremusega. HPV-d jagunevad kõrge ja madala vähitekke riskiga viirusteks. Madala riskiga viirused (HPV11, HPV6 jt) põhjustavad healoomulisi vohandeid, näiteks soolatüükaid ja kondüloome, mis tervetel inimestel kaovad immuunsüsteemi toimel aasta või paari jooksul. Pahaloomulised kasvajad võivad aja jooksul areneda rakkudest, mis on nakatunud kõrge riski HPV-dega (HPV16, HPV18 jt). Praeguseks saadaolevad HPV-vastased vaktsiinid on küll efektiivsed uue nakkuse ärahoidmisel, kuid ei paku paraku kaitset kõigi kõrge riskiga HPV-de osas, samuti on nad kulukad ning halvasti kättesaadavad arengumaades, kus leiab aset 80% emakakaelavähist tingitud surmadest. Kuigi maailmas on miljoneid HPV-ga nakatunud inimesi, ei ole tänaseks veel välja töötatud spetsiifilist viirusvastast ravi. Seetõttu on HPV-alane uurimistöö endiselt päevakorral, et paremini mõista viiruse onkogeensust ja leida uusi viise nakkuse ärahoidmiseks ning olemasolevate ravivõtete täiendamiseks. Papilloomiviiruse E2 valk osaleb viiruse DNA replikatsiooni algatamisel koos viiruse peamise replikatsioonivalguga E1. Lisaks reguleerib E2 valk viiruse varajaste geenide avaldumist ning mängib olulist rolli viiruse genoomi episomaalsel säilimisel kinnitades rakkude jagunemise käigus viiruse genoomid raku kromosoomide külge. Samas ekspresseerib papilloomiviirus lisaks täispikale E2 valgule ka sama valgu lühikesi vorme, mille ülesandeks on reguleerida täispika E2 valgu funktsioone. Eelnevalt on meie grupp näidanud, et täispikast ja transaktivatsiooni domeeni mitteomavast lühikesest E2 valgust moodustunud E2 heterodimeerid on võimelised toetama viiruse varajaste geenide transkriptsiooni ja DNA replikatsiooni. Antud töö esimeses publikatsioonis uurisin detailsemalt E2 heterodimeeri paiknemist rakus ning selle rolli viiruse DNA replikatsioonil veise papilloomiviiruse tüüp 1 (BPV1) E2 näitel. Leidsin, et BPV1 E2 heterodimeer paikneb sarnaselt täispika E2 homodimeerile rakulise kromatiini fraktsioonis, mis on kooskõlas E2 heterodimeeri võimega toetada viiruse geenide transkriptsiooni ja DNA replikatsiooni. Lisaks näitasin, et BPV1 E2 heterodimeer on võimeline siduma viiruse E1 valgu replikatsiooni alguspunktile viiruse genoomis ning toetama viiruse DNA replikatsiooni initsiatsiooni. Samas ei suutnud E2 heterodimeer säilitada viiruse genoomi jagunevates rakkudes pikema aja jooksul. Käesoleva tööga seotud järgnevas publikatsioonis uurisin HPV18 ja HPV11 E2 heterodimeeride osalust viiruse DNA replikatsioonil ning leidsin, et sarnaselt BPV1 E2 heterodimeerile toetab ka HPV E2 heterodimeer viiruse DNA replikatsiooni initsiatsiooni, kuid pole võimeline tagama viiruse genoomi pikaajalist säilimist rakus. Seega on E2 heterodimeeri võime toetada viiruse genoomi replikatsiooni initsiatsiooni konserveerunud erinevate papilloomiviiruste seas ning täispika E2 homodimeeri ja E2 heterodimeeri vaheline dünaamika on oluline reguleerimaks viiruse DNA paljundamist ja säilumist viirusega nakatunud rakkudes. HPV E2 heterodimeer oli võimeline ka maha suruma viiruse varajaste geenide avaldumist samas ulatuses kui täispika E2 homodimeer. Lisaks leidsin, et HPV18 on võimeline kodeerima transaktivatsiooni domeeni mitteomavat E8^E2 valku, mille üheks rolliks on inhibeerida HPV18 genoomi replikatsiooni, käitudes seega sarnaselt teiste papilloomiviiruste seas tuvastatud E8^E2 valkudega. Käesoleva töö kolmandaks tahuks on papilloomiviiruse DNA replikatsiooni toimumiskoha uurimine rakus. Leidsin, et HPV replikatsioonikeskuste paiknemine raku tuumas kattub osaliselt tuumsete struktuuriüksuste ND10 asetusega. Nimelt paiknesid HPV18 ja HPV11 replikatsioonivalgud E1 ja E2 kas osaliselt koos või kõrvuti ND10 struktuursete valkudega PML ja DAXX, viidates sellele, et sarnaselt teistele raku tuumas replitseeruvatele DNA viirustele (herpesviirused, adenoviirused jt) algatab ka HPV oma replikatsioonitsükli ND10 läheduses. Kuigi ND10 mängib olulist rolli rakku sisenevate viiruste replikatsiooni inhibeerimisel, on mitmed viirused leidnud viise ND10 inhibeerivast toimest vabanemiseks, sealhulgas ND10 struktuuri lõhkumise või ND10 struktuursete valkude lagundamise läbi. Üks ND10 valkudest, mis inhibeerib mitmete ND10 läheduses paljunevate viiruste replikatsiooni, on DAXX valk. Oma töös leidsin, et DAXX valk moduleerib ka HPV18 ja HPV11 varajaste geenide avaldumist ja DNA replikatsiooni. Üllatuslikult ei omanud aga DAXX valk negatiivset toimet, vaid mõjutas positiivselt HPV geeniekspressiooni ja genoomi lühiajalist replikatsiooni uuritavates rakkudes. Kokkuvõtvalt uurisin töö käigus papilloomiviiruse peamise regulaatorvalgu E2 rolli viiruse DNA replikatsioonil ning viiruse replikatsiooni toimumiskohta rakus ja sellega seotud ühe rakulise faktori, DAXX valgu, mõju viiruse replikatsioonile.
Cytokine-specific autoantibodies in AIRE deficiency
(2016-11-14) Kärner, Jaanika; Peterson, Pärt, juhendaja; Kisand, Kai, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Autoimmuunhaiguste tekkepõhjuste uurimine on keerukas protsess, kuna need kujunevad enamasti mitmete geenide ja keskkonna koosmõjul. APECED (Autoimmune Polyendocrinopathy-Candidiasis-Ectodermal Dystrophy) sündroomi põhjuseks on aga mutatsioonid ainult ühes geenis – Autoimmuunsuse Regulaatoris (AIRE). AIRE osaleb omandatud immuunsüsteemi rakkude – T-rakkude - väljakoolitamises, kuna reguleerib immuunsüsteemi ühes keskses organis, tüümuses, koespetsiifiliste geenide avaldumist. See protsess on oluline, et eemaldada oma keha valke äratundvad T-rakud. APECED patsientidel on see süsteem aga puudulik ning viib mitmete organite kahjustusteni. APECED patsientidele on väga iseloomulikud ka (immuun)rakkude vaheliste suhtlusmolekulide – tsütokiinide – vastaste autoantikehade esinemine. Tüüp I interferoonide (IFN) vastased autoantikehad on abiks haiguse diagnoosimisel ning interleukiin (IL)-17A/F ja IL-22 spetsiifilised autoantikehad on otseselt seotud kroonilise seeninfektsiooni väljakujunemisega. Käesolevas doktoritöös määrati tsütokiini-spetsiifiliste autoantikehade peamine klass ja alaklassid. Need annavad olulist informatsiooni keskkonna ja immuunrakkude kohta, mis osalevad autoantikehade tekkimisel. Lisaks näidati, et patsientide autoantikehad tunnevad tsütokiinide juures eelistatult ära konformatsiooni ning et kõrges tiitris tüüp I IFNe neutraliseerivad autoantikehad kaitsevad esimest tüüpi diabeedi kujunemise eest. Samuti kirjeldati APECED patsientides uusi IL-6 spetsiifilisi autoantikehi. Esmakordselt näidati ka Aire-puudulikes hiirtes IL-17A/F ja IL-22 autoantikehade esinemist. Viimaseks kirjeldati AIRE ning koespetsiifiliste geenide ekspressiooni tümoomi koes, kuna tümoomiga patsientidel on teatud sarnasusi APECED sündroomiga. Kuna APECED on hea mudel autoimmuunhaiguste uurimiseks, siis aitavad saadud tulemused paremini mõista autoimmunsuse tekkemehhanisme.
Need eriti kaunid kaamosepeletajad
(Maaleht, 2016-11-17) Kallis, A.
Between the Folk and Scholarship: Ethnological Practice in Estonia in the 1920s and 1930s
(2016-11-18) Metslaid, Marleen; Kõresaar, Ene, juhendaja; Kuutma, Kristin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Doktoritöö käsitleb Eesti etnoloogia ajalugu 1920. ja 1930. aastatel ja põhineb neljal aastail 2010–2016 avaldatud artiklil. Uurimuse keskmes on esimesed Eesti professionaalsed etnoloogid ja nende roll distsipliini arengus selle institutsionaalses, rahvuslikus ja rahvusvahelises kontekstis. Sarnaselt teiste Põhja- ja Ida-Euroopa riikidega kasvas Eesti etnoloogia välja 19. sajandi rahvuslikust romantismist ja kujunes teaduseks sõdadevahelisel ajal. 1920. aastatel Tartu Ülikoolis (TÜ) etnoloogiadotsendina ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktorina töötanud Ilmari Manninen (1894–1935) postuleeris eriala uurimisalana materiaalse talupojakultuuri ja lähenemisena ajaloolis-geograafilise meetodi. Sellist vaadet on hiljem peetud kitsapiiriliseks – rahvakultuuri nägemine ajatu ja ühtse nähtusena – ja iseloomulikuks kogu perioodi etnoloogiale. 1927. aastal Raadi mõisahoones avatud Eesti rahvakultuuri püsinäituse analüüs kinnitas nimetatud pildi olemasolu. Esimese uurijate põlvkonna esindajate Ferdinand Linnuse (1895–1942) ja Gustav Ränga (1902–1998) välitöömaterjalide analüüsist ilmnes aga tollase teadmusloome variatiivsus ja kontekstuaalsus, millest tingituna mõisteti rahvakultuuri mitmekesise ja muutliku nähtusena. Eesti etnoloogia kujunes 1920. ja 1930. aastatel rahvuslikuks ja regionaalseks distsipliiniks, mis jäi ühiskondlikest ja poliitilistest oludest tingituna oma olemuselt rakenduslikuks. Selles oli tähtis osa erialainimeste vähesusel ja distsipliini seotusel muuseumiga – kõik vaadeldud etnoloogid töötasid ERM-is. Noore teadusala ambitsioonid põrkusid tegelikkusega, kus üksikud uurijad olid tihedalt seotud muuseumi administratiivsete ja kutsetöödega, mistõttu teadustööle jäi loodetust vähem aega. Kõige ilmekamalt väljendus teaduse rakenduslikkuse aspekt 1930. aastate teisel poolel etnoloogide ja muuseumi osalemisega riiklikus propagandas. Selle näitena võib tuua Helmi Kurriku (1883–1960) koostatud käsiraamatu „Eesti rahvarõivad“ (1938), mille eesmärgiks oli „autentse“ rahvarõiva tutvustamine ja populariseerimine eestlaste seas ning rahvarõivaste kultuuripärandina kinnistamine. Distsipliini olemuslik rahvuslikkus ja regionaalsus tähendas samal ajal selle rahvusvahelisust. Tollased etnoloogid olid dialoogis kolleegidega teistest riikidest, kus kasutati samu uurimismeetodeid. 1939. aastal avati TÜ-s etnoloogia professuur, mille hõivas pikaaegne ERM-i töötaja G. Ränk. See on märgiline sündmus Eesti etnoloogia ajaloos, mis kinnitas distsipliini elujõulisust ja andis võimaluse uue põlvkonna uurijate pealekasvamiseks.
Novice and experienced teachers’ practical knowledge in planning, delivery and reflection phases of teaching
(2016-11-21) Okas, Anne; Krull, Edgar, juhendaja; Van der Schaaf, Marieke, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Doktoritöö eesmärgiks on rakendada õpetajate praktilise teadmise kontseptsiooni kategooriaid algajate ja kogenud õpetajate professionaalsuse iseloomustamiseks õpetajatöö kolmes põhifaasis ning võrrelda õpetajate professionaalsuse avaldusi nende õpilaste hinnangutega. Uurimuse teoreetiliseks aluseks on õpetaja professionaalsus selle erinevates dimensioonides, professionaalse arengu erinevad mudelid ning Meijeri (1999) õpetajate praktilise teadmise kontseptsioon. Uuringus osales 10 algajat ja 10 kogenud põhikooli õpetajat ja nende 314 õpilast. Andmekogumiseks rakendati õpetajate intervjueerimist, õppetunni videolindistamist ja reflekteerivate esseede kirjutamist ning õpilaste anketeerimist nende õpetajate õpetamistegevuse kohta. Intervjuude ja esseede analüüsiks kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi ja ankeedivastuste töötlemiseks statistilist analüüsi. Õpetajate mõtteavalduste ja õpilaste hinnangute kõrvutamiseks kasutati kombineeritud metoodikat. Uurimusest selgus, et nii kogenud kui algajate õpetajate mõtteavaldused on jaotatavad 6 teadmise ja veendumuste ning 10 kognitiivsete interaktsioonide kategooriaks. Kõigi kategoriseeritud mõtteavalduste osas ilmnesid kvalitatiivsed erinevused töökogemuse järgi. Kogenud õpetajad olid enam orienteeritud õpilaste õppimisele ning õpitust arusaamise toetamisele. Algajad õpetajad keskendusid pigem aine sisu edasiandmisele. Õpetajate mõtteavalduste triangulatsioon õpilaste anketeerimistulemustega kinnitas kooskõla õpilaste hinnangute ja õpetajate endi mõtteavalduste vahel. Uurimusest järeldub, et õpetajate mõtteavalduste põhjal, mis on väljendatud praktilise teadmise kategooriates õppetöö planeerimise, läbiviimise ja reflekteerimise faaside kohta, saab iseloomustada erinevusi algajate ja kogenud õpetajate professionaalsetes oskustes. See pakub uusi võimalusi hindamiseeskirjade konstrueerimiseks õpetajakoolituse üliõpilaste arengumappide hindamisel pedagoogilisel praktikal.
Digital Preservation of Knowledge – a theoretical-practical research at the National Archives of Estonia
(2016-11-21) Kärberg, Tarvo; Must, Aadu, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Digitaalse informatsiooni pidevalt kiirenev juurdekasv on aidanud rõhutada ka olulise informatsiooni säilitamise vajadust. Säilitamine ei tähenda siinkohal pelgalt füüsilist varundamist, vaid ka informatsiooni kasutatavuse ja mõistetavuse tagamist. See tähendab, et tegelikkuses on vaja hoolitseda ka selle eest, et meil oleks olemas vajalik riist- ja tarkvara arhiveeritud teabe kasutamiseks. Kui seda ei ole, siis saab mõningatel juhtudel kasutada emulaatoreid, mis matkivad konkreetset aegunud süsteemi ja võimaldavad niiviisi vanu faile avada. Samas, kui tehnoloogia iganemist on võimalik ette näha, siis oleks mõistlik failid juba varakult püsivamasse vormingusse ümber konverteerida või andmekandja kaasaegsema vastu vahetada. Nii emuleerimine, konverteerimine kui ka nende kombineerimine aitavad säilitada informatsiooni kasutatavust, kuid ei pruugi tagada autentset mõistetavust, kuna digitaalse teabe esitus sõltub alati säilitatud bittide tõlgendamisest. Näiteks, kui luua WordPad tarkvara abil üks dokument ja avada seesama dokument Hex Editor Neo abil, siis näeme seda faili kahendkujul, Notepad++ näitab RTFi kodeeringut, Microsoft Word 2010 ja LibreOffice Writeri esitustes võime märgata juba mitmeid erinevusi. Kõik eelloetletud esitused on tehnoloogilises mõttes õiged. Faili avamisel veateateid ei teki, sest tarkvara seisukohast lähtudes peavadki esitused sellised olema. Siinjuures oluline rõhutada, et ka korrektne esitus võib jääda kasutajale mõistetamatuks – see, et andmed on säilinud, et neid on võimalik lugeda ja esitada, ei garanteeri paraku, et neid õigesti mõistetakse. Mõistetavuse tagamiseks tuleb alati arvestada ka lõppkasutajaskonnaga. Seetõttu uuribki antud töö võimalusi, kuidas toetada teadmuse (mõistetava informatsiooni) digitaalset arhiveerimist tuginedes eelkõige parimale praktikale, praktilistele eksperimentidele Rahvusarhiivis ja interdistsiplinaarsetele (nt infotehnoloogia kombineerimine arhiivindusega) võtetele.
Evaluation of the outcomes of entrepreneurship education revisited evidence from Estonia and Latvia
(2016-11-22) Kozlinska, Inna; Mets, Tõnis, juhendaja; Hytti, Ulla, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Käesolev väitekiri täidab kaht olulist lünka kaasaegses ettevõtlushariduse uuringute valdkonnas: esiteks, ettevõtlushariduse eri vormide, näiteks, traditsiooniline ja kogemuspõhine ettevõtlusõpe, võrdlevate uuringute puudumine, millega kinnitaks laialt levinud väidet, et kogemuspõhine ettevõtlusharidus on soovitud õpitulemuste saavutamisel tõhusam, ja teiseks, tõendite puudumine selle kohta, kuidas ettevõtluskäitumise objektiivsed väljendused ettevõtjate ja palgatöötajate puhul olenevad ettevõtluspädevustest, mida ettevõtlusõpingute käigus arendatakse. Nende lünkade täitmiseks väitekirjas pakutakse välja ja testitakse ettevõtlusõppe õpiväljundite integreerivat hindamisraamistikku, mis tugineb Bloomi õppe-eesmärkide taksonoomiale (Kraiger jt 1993; Bloom jt 1964), inimkapitali teooriale (Becker 1964) ja ettevõtluse õpetamismudelitele kõrghariduses (Béchard ja Grégoire 2007, 2005b). Kohaldatav kontseptuaalne raamistik lahendab mitu ettevõtlushariduse valdkonna kirjanduses välja toodud valupunkti, sealhulgas, ülemäärane tuginemine ettevõtluskavatsuste mudelitele, mis muuhulgas ei võta hindamisel arvesse ettevõtlusõppe kavandamise ja teostamise üksikasju. Uudne hindamisraamistik esitab ettevõtlusõppe kognitiivsete, oskuspõhiste ja afektiivsete õpiväljundite kolmikmudeli ettevõtlushariduses ning selle objektiivsed tulemused edasises tööalases konkurentsivõimes, ettevõttesiseses ja isiklikus ettevõtlustegevuses. Selles mõtestatakse kogemuspõhine ettevõtlusharidus läbi nõudluse ja pädevuse õpetamise mudelite prisma, traditsioonilist ettevõtlusharidust vaadeldakse aga pakkumismudeli analoogina (ibid 2007). Uuring keskendub kahele väikesele üleminekujärgsele avatud majandusega naaberriigile: Eestile ja Lätile. Analüüsis kombineeritakse mitme juhtumi uuringu, läbilõike- ja võrdlusmeetodeid. Andmed koguti kaheksa (nelja Eesti ja nelja Läti) kohaliku kõrgkooli 16-lt ettevõtluse õppejõult ja 559-lt viimase aasta bakalaureusetudengilt, kes osalesid äriga seotud õppekavades, ning nende õppekavade hiljutistelt lõpetajatelt. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumine toimus poolstruktureeritud silmast-silma-vestluste ja veebipõhise küsitlusena, kasutati vastavalt ettekavatsetud ekspert- ja homogeenset valimit. Vestlustes kogutud andmete põhjal tuvastati, millist õppetöö meetodit erinevates kõrgkoolides peamiselt kasutatakse. Küsitluse andmeid kasutati hüpoteeside testimiseks. Kvalitatiivsed andmed kodeeriti nende sisu analüüsimiseks. Kognitiivsete, oskuspõhiste ja afektiivsete õpiväljundite (omavaheliste) statistiliste seoste analüüsiks kasutati struktuurse modelleerimise meetodit. Kovariatsioon-analüüsiga selgitati, kas peamiselt traditsioonilise ja kogemuspõhise õpetamise ja vastavate õpitulemuste vahel on statistiliselt olulisi erinevusi. Peale selle hinnati mitmesuguste regressioonimudelite abil traditsioonilise ja kogemuspõhise õppe väljundite ning ettevõtluskäitumise objektiivsete näitajate vahelisi seoseid. Uuringu tulemused seavad kahtluse alla eespool osutatud tavapärased eeldused ning kinnitavad osaliselt põhihüpoteese. Kogemuspõhine ettevõtlusharidus seostus traditsioonilisega võrreldes paremate oskuspõhiste ja afektiivsete tulemustega, kuid seda ainult Eestis. Analüüs näitas, et kogemuspõhine õppimisvorm ei anna alati paremaid õpitulemusi ja mõnel juhul seostub see isegi negatiivse mõjuga ning tulemusi mõjutavad oluliselt ka muud tegurid (nt. eelnevad ettevõtluspüüdlused, suhtumine õppejõududesse). Afektiivsed õpiväljundid ennustavad lõpetajate konkurentsivõimet tööturul, algusjärgu isiklikku ning samuti ettevõttesisest ettevõtlust. Ükski ettevõtlikkuse objektiivne näitaja ei kinnitanud aga hüpoteesis oletatud sõltuvust kognitiivsetest ja oskuspõhistest õpitulemustest. Mis puudutab ettevõtluskäitumise objektiivseid väljendusi uuringuperioodil, siis ei olnud Eesti puhul erilist vahet, kas ettevõtlust õpiti traditsiooniliselt või kogemuspõhiselt, ning Läti puhul osutus kogemuspõhisemas ettevõtlushariduses osalemine isegi vähem kasulikuks. Need tulemused erinevad suurel määral inimkapitali teooria tava-arusaamast ja näitavad, et ettevõtlusega seotud inimkapitali tehtud investeeringud ei täida kõnealuses kontekstis päriselt ootusi. Uurimistulemuste arutelu annab parema arusaama sellest, miks kogemuspõhine ettevõtlusharidus ei pruugi anda oodatud tulemusi. Uurimistulemusi hinnatakse ettevõtluspedagoogika ning kohaliku ettevõtlushariduse arengut mõjutavate väliste tegurite seisukohast, samuti muude mõõtmete seisukohast, mis on seotud ettevõtlusõppe kavandamise ja pakkumisega ning õpitu ülekandega kahes riigis. Muude mõjurite seas võib esile tuua õpingute mahu, õppejõudude pedagoogilised ja ettevõtluskogemused, tudengite õpiharjumused, õppe-eesmärkide sidususe meetodite ja oodatavate tulemuste vahel, samuti riigipoolse toetuse ning ettevõtlushariduse infrastruktuuri olemasolu. Väitekirja lõpus antakse soovitused kõrgkoolide õppejõududele ja otsustajatele, tulevastele üliõpilastele, poliitikakujundajatele ja ettevõtlushariduse valdkonna uurijatele. Kokkuvõtteks annab väitekiri uudsete teoreetiliste, metoodiliste ja empiiriliste tulemuste näol panuse ettevõtlushariduse uurimisvaldkonna aktuaalsete küsimuste arutelusse.
A framework for including enhanced exposure to naturally occurring radioactive materials (NORM) in LCA
(The International Journal of Life Cycle Assessment, 2016-11-22) Joyce, Peter James; Goronovski, Andrei; Tkaczyk, Alan Henry; Björklund, Anna
Despite advances in the development of impact categories for ionising radiation, the focus on artificial radionuclides produced in the nuclear fuel cycle means that the potential impacts resulting from increased exposure to naturally occurring radioactive materials (NORM) are still only covered to a limited degree in life cycle assessment (LCA). Here, we present a potential framework for the inclusion of the exposure routes and impact pathways particular to NORM in LCA.
Advancing writing research: an investigation of the effects of web-based peer review on second language writing
(2016-11-24) Leijen, Djuddah A. J.; Tragel, Ilona, juhendaja; Groom, Nicholas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Tekstiloomeoskus on vajalik oskus. Kaasaaegse tehnoloogia arenguga seoses on selle olulisus võrreldes varasemaga suurenenud. Kirjalikud tekstid ühendavad inimesi suuremal määral kui me mõnikümmend aastat tagasi oleksime osanud ette kujutada. Kuna tekstiloome tähtsus meie igapäevaelus üha kasvab, oleme me tunnistajateks ka tekstiloome uurimise kui teadusliku suuna arenemisele ning kasvule. Tekstiloome (interdistsiplinaarne) uurimine areneb uutesse suundadesse, tekivad uued žanrid, arendatakse välja uusi rakendusi ja nutikaid tehnoloogiaid. Haridussüsteemi üks eesmärke on õpetada tekstide loomist. Tekstiloome on keerukas protsess ning selle oskuse omandamine võtab aastaid. Kõrghariduses tuleb õppijate tekstiloome oskusi edasi arendada, õpetades üliõpilasi looma tekste akadeemilistest žanrites, ning toetada teadmise loomist kirjaliku eneseväljenduse teel. Siinne väitekiri on välja kasvanud praktilisest vajadusest uurida tekstiloomeprotsessi Eesti kontekstis. Vajadus sellise uurimuse järele ilmnes õpetades tekstiloomet kõrgharidussüsteemis, kus kirjaliku väljendusoskuse uurimine on suuresti alles lapsekingades. Siinses väitekirjas uuritakse tagasiside mõju tekstiloomeprotsessile sama teksti mustandite eri versioonides. Peamiste uurimistulemustena selgus, et parandusi soodustavad kaht tüüpi kommentaarid: 1) kui tagasisidestaja toob kommentaaris välja konkreetse probleemi ning pakub võimaliku muudatuse ning 2) kommentaarid, mis korduvad eri isikute tagasisides. Kuigi need tulemused võivad näida iseenesest mõistetavad, näitab praktika vastupidist. Kaasõppijate tekstide tagasisidestamine ei ole meie haridussüsteemis tavaline, see nõuab spetsiaalseid oskusi, sh keelelisi vahendeid, mida tuleb kõrgkoolides õpetada.
Explorations of the Problem of Broad-coverage and General Domain Event Analysis: The Estonian Experience
(2016-11-25) Orasmaa, Siim; Kaalep, Heiki-Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Seoses tekstide suuremahulise digitaliseerimisega ning digitaalse tekstiloome järjest laiema levikuga on tohutul hulgal loomuliku keele tekste muutunud ja muutumas masinloetavaks. Masinloetavus omab potentsiaali muuta tekstimassiivid inimeste jaoks lihtsamini hallatavaks, nt lubada rakendusi nagu automaatne sisukokkuvõtete tegemine ja tekstide põhjal küsimustele vastamine, ent paraku ei ulatu praegused automaatanalüüsi võimalused tekstide sisu tegeliku mõistmiseni. Oletatakse, tekstide sisu mõistvale automaatanalüüsile viib meid lähemale sündmusanalüüs – kuna paljud tekstid on narratiivse ülesehitusega, tõlgendatavad kui „sündmuste kirjeldused”, peaks tekstidest sündmuste eraldamine ja formaalsel kujul esitamine pakkuma alust mitmete „teksti mõistmist” nõudvate keeletehnoloogia rakenduste loomisel. Käesolevas väitekirjas uuritakse, kuivõrd saab eestikeelsete tekstide sündmusanalüüsi käsitleda kui avatud sündmuste hulka ja üldvaldkonna tekste hõlmavat automaatse lingvistilise analüüsi ülesannet. Probleemile lähenetakse eesti keele automaatanalüüsi kontekstis uudsest, sündmuste ajasemantikale keskenduvast perspektiivist. Töös kohandatakse eesti keelele TimeML märgendusraamistik ja luuakse raamistikule toetuv automaatne ajaväljendite tuvastaja ning ajasemantilise märgendusega (sündmusviidete, ajaväljendite ning ajaseoste märgendusega) tekstikorpus; analüüsitakse korpuse põhjal inimmärgendajate kooskõla sündmusviidete ja ajaseoste määramisel ning lõpuks uuritakse võimalusi ajasemantika-keskse sündmusanalüüsi laiendamiseks geneeriliseks sündmusanalüüsiks sündmust väljendavate keelendite samaviitelisuse lahendamise näitel. Töö pakub suuniseid tekstide ajasemantika ja sündmusstruktuuri märgenduse edasiarendamiseks tulevikus ning töös loodud keeleressurssid võimaldavad nii konkreetsete lõpp-rakenduste (nt automaatne ajaküsimustele vastamine) katsetamist kui ka automaatsete märgendustööriistade edasiarendamist.
The role of electricity price in competitiveness of the manufacturing industry in liberalised electricity markets: the case of NordPool
(2016-11-29) Viiding, Marko; Varblane, Urmas, juhendaja; Bye, Torstein Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Nii konkurentsivõimet – ettevõtte, tööstusharu kui ka riigi tasandil – kui ka elektri hinnastamist ja elektriturgude liberaliseerimist on põhjalikult uuritud. Antud dissertatsioonis uuritakse elektri hinna muutuse mõju elektri-intensiivsete tööstuste konkurentsivõimele liberaliseeritud turgude kontekstis. Reguleeritud turgudel kontrollib riik kõiki elektrihinna komponente – riiklikult reguleeritakse nii tootmishinda, võrgutasusid kui ka makse. Liberaliseeritud turgudel kujuneb tootmishind turul nõudluse ja pakkumise tulemusena. Võrgutasusid reguleeritakse ka liberaliseeritud turgudel, kuid nende hinnastamine on läbipaistvam, sest võrguettevõtjad on tootjatest lahutatud. Seega muutub liberaliseeritud turgudel elektri tarbimise maksustamine riigi kõige olulisemaks energiapoliitika-tööriistaks. Töös näidatakse, et turgude liberaliseerimise ja üksteisega ühendamise tulemusel on elektri tootmishinnad naaberriikides ühtlustunud, samas on elektri tarbimise maksustamine riigiti endiselt erinev. Nii Põhja- kui Baltimaades on ajalooliselt kujunenud elektri-intensiivsed tööstused, mille osatähtsus nende riikide tööstustoodangus, töötleva tööstuse ekspordis, tööhõives jne ulatub 20-40%-ni. Põhjamaades maksustatakse elektri-intensiivsete tööstusharude elektritarbimist erinevalt, samas kui Baltimaades erisusi pole. Hiljutise turgude liberaliseerimisega kaasnenud tootmishindade tõus Baltimaades on samaaegselt toonud kaasa ka võrgutasude ja maksude mitmekordse tõusu, mis on vähendanud Baltimaade elektri-intensiivsete tööstuste konkurentsivõimet Põhjamaade ees. Tõusvad elektrihinnad soodustavad küll efektiivsuse kasvu, kuid elektri-intensiivsemates tööstusharudes on see tootmistehnoloogia või varasemate põhivarainvesteeringute tõttu piiratud. Baltimaad on Põhjamaadest vähem elektri-intensiivsemate majandustega, mistõttu on elektrihinna hüppeline tõus sealseid ettevõtjad mõjutanud vähem. Samas näitab Põhjamaade kogemus, et riiklikud energiapoliitikad ei tohiks tekitada äkilisi muudatusi – uusi makse tuleks lisada/tõsta aegamisi, samuti tuleb regulaarselt üle vaadata subsiidiumid.