Sirvi Kuupäev , alustades "2016-11-08" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Characteristics of firm failure processes in an international context
(2016-11-08) Lukason, Oliver; Haldma, Toomas, juhendaja; Masso, Jaan, juhendaja; Laitinen, Erkki K., juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Ettevõtete ebaõnnestumise protsesse on uuritud kaua aega, muuhulgas seoses teema püsiva praktilise aktuaalsusega. Dissertatsiooni eesmärgiks on luua finants- ja mittefinantsnäitajaid kasutades uut teadmust ettevõtete ebaõnnestumise protsesside kohta. Ebaõnnestumise protsessina käsitletakse dissertatsioonis pankrotini viivat teekonda, mille puhul vaadeldakse nii küsimusi „miks“ (ebaõnnestumise põhjused) kui ka „kuidas“ (finantsnäitajate muutumine ebaõnnestumise protsessis). Teekonna all on töös mõeldud kas ettevõtte kogu eluiga või teatud aastaid enne pankroti väljakuulutamist. Töö põhineb neljal avaldatud teadusartiklil, mis tuginevad erinevate Euroopa riikide andmetele. Töö näitab, et väga noori ettevõtteid iseloomustavad kolme tüüpi ebaõnnestumise protsessid: akuutne, järk-järguline, krooniline. Vanematele ettevõtetele on omased ainult järk-järgulise ebaõnnestumise protsessid, milledele on iseloomulik lühi- ja pikaajalise maksevõime, rentaabluse ning efektiivsuse suhtarvude väärtuste halvenemine kuni pankroti väljakuulutamiseni. Erineva päritoluriigi ning erineva suurusega ettevõtteid iseloomustavad väga erinevad ebaõnnestumise protsessid. Ka ebaõnnestumise põhjused on riikide lõikes erinevad. Eesti ettevõtete ebaõnnestumist selgitab enim integreeritud teooria, st. ebaõnnestumine sise- ja väliskeskkonna põhjuste koosmõjus, kuid see ei kehti igas suuruses ja vanuses ettevõtete kohta. Näiteks ebaõnnestuvad vanad ettevõtted enim ainult väliskeskkonnast ning suured ettevõtted mõlema keskkonna koosmõjust tulenevate põhjuste tõttu. Töö tulemused annavad mõningaid praktilisi näpunäiteid, millised muutujad eri tüüpi ettevõtete korral võivad peatset pankrotistumist indikeerida.
Redox physiology of wild birds: validation and application of techniques for detecting oxidative stress
(2016-11-08) Meitern, Richard; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Hapnik on mürgine gaas, kuna võib kergesti moodustada erinevaid bioloogilisi struktuure kahjustavaid reaktiivseid radikaale. Selleks, et vältida hapniku toksilist mõju, on organismidel evolutsiooni käigus tekkinud suur hulk erinevaid antioksüdantseid kaitsemehhanisme. Oksüdatiivne stress ehk kehas kahjustusi põhjustav tasakaalu puudumine reaktiivsete hapnikuosakeste ja antioksüdantide hulga vahel, on arvatavasti olnud oluline organismide evolutsiooni kujundav jõud. Samas on oksüdatiivset stress raske mõõta, mistõttu on selle roll metsikute loomade igapäevaelu mõjutajana endiselt küsitav. Selle väitekirja eesmärgiks on täpsustada mõningate, ökoloogilistes uurimustes laia kasutust leidvate, oksüdatiivse stressi biomarkerite kasutatavust oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Kokkuvõtvalt selgub, et mitmed laia kasutust leidvad verest mõõdetavad oksüdatiivse stressi biomarkerid ei ole sobilikud oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Eriti kaheldav on d-ROMs testi sobilikus oksüdatiivse staatuse hindamiseks. Samas muutused erütrotsüütide glutatiooni kontsentratsioonis peegeldavad suurema tõenäosusega muutuseid oksüdatiivses seisundis. Peamiselt rõhutab see töö aga, et oksüdatiivset stressi ei saa mõõta kasutades vaid mõnda kude, ajahetke või biomarkerit. Seetõttu pole enne mõõtmistehnikate täiustumist võimalik usaldusväärselt hinnata oksüdatiivse stressi rolli isendite elukäikude mõjutajana.
Metabolomic profile of arterial stiffness and early biomarkers of renal damage in atherosclerosis
(2016-11-08) Paapstel, Kaido; Kals, Jaak, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Eha, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Ateroskleroos on krooniline põletikuline haigus, mis põhjustab arterite ahenemist ja/või sulgumist ning sellest tingituna eluohtlikku organite verevarustuse puudulikkust (nt. infarkt, insult, gangreen). Ateroskleroosi täpsem varajaste riskitegurite ja patofüsioloogiliste tekkemehhanismide tuvastamine on kriitilise tähtsusega, sest arterikahjustustest tingitud südame- ja veresoonkonna haigused on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, surmapõhjustena esikohal. Enamasti kaasub ateroskleroosiga ka arterite jäigenemine (s.o. arterite vähenenud võime laieneda vererõhu tõusu mõjul). Aordi suurenenud jäikus ennustab sõltumatult üld- ja kardiovaskulaarset suremust nii erinevates haigusgruppides kui ka üldrahvastikus. Kuna arterite jäigenemine ei ole isoleeritud patoloogiline protsess, vaid on seotud mitmete süsteemsete hemodünaamiliste ja biokeemiliste muutustega, võib just nende seoste detailsem tuvastamine ja analüüs viia sügavama arusaamani veresoonte funktsiooni languse põhjustest. Meie töö eesmärgiks oli tuvastada nii subkliinilise neerukahjustuse kui ka madalmolekulaarsete ühendite profiili (sh lipiidid, aminohapped, süsivesikud) potentsiaalsed seosed arterite jäikusega sümptomaatilise stabiilse südame isheemiatõve ja sümptomaatilise alajäsemete arterite ateroskleroosiga haigetel. Varasemalt on näidatud, et krooniline neerupuudulikkus on seotud arterite funktsiooni häirumisega. Antud töös leidsime, et suurenenud arterite jäikus on sõltumatult seotud uute varajase neerukahjustuse biomarkerite kõrgema tasemega ka nendel ateroskleroosiga haigetel, kellel kliiniliselt väljendunud neeruhaigus puudub. Seega võivad muutused arterite funktsioonis olla seotud neerukahjustusega juba enne kliiniliselt olulise neerufunktsiooni languse väljakujunemist. Samuti leidsime uudsed sõltumatud seosed lipiidide ainevahetuse ühendite (atsüülkarnitiinid, fosfatidüülkoliinid, lüsofosfatidüülkoliinid), aordi jäikuse, endoteeli düsfunktsiooni ning teatud hemodünaamiliste näitajate vahel. Tuvastatud arterite kahjustusega seotud madalmolekulaarsed ühendid võivad tulevikus klassikaliste lipiidide ainevahetuse markerite (üldkolesterool, kõrge ja madala tihedusega lipoproteiinid, triglütseriidid) kõrval rakendust leida uudsete südame- ja veresoonkonna haiguste indikaatoritena, riski täpsema hindamise vahenditena, aga miks mitte ka ravi sihtmärkidena.