Sirvi Kuupäev , alustades "2016-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 19 19

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 11
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-12) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Raamatu „Laine Peep: direktriss” esitlus
(2016-12) Pärtelpoeg, Ago, esineja; Kaalep, Tiina, esineja; Palamets, Hillar, esineja; Pärnakivi, Aime, esineja
Olga Einasto Tartu Ülikooli aulas rahvusülikooli 97. aastapäeva aktusel doktoridiplomiga (PhD)
(2016-12-01) Anonymous
Folkloor kui mentaalse enesekaitse vahend: usundilise pärimuse pragmaatikast
(2016-12-02) Hiiemäe, Reet; Valk, Ülo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Doktoritöö keskendub hirmude ja ohutundega seotud kaitsemehhanismidele usundilises pärimuses, võttes eesmärgiks: 1) analüüsida mitmekülgse pärimusmaterjali põhjal (vanemad ja uuemad arhiivitekstid, meediatekstid, intervjuud, küsitluse vastused), kuidas ja kuivõrd kujundavad inimese kultuuriline taust ja usundiline pagas mentaalsed abivahendid negatiivseks peetavate emotsioonide (nt hirm, abitus, süütunne) toimetulemiseks; 2) kirjeldada levinumaid folklooris avalduvaid mentaalse enesekaitse võtteid ja tõukejõude, mis nende kasutamist ajendavad; 3) selgitada, millised on selliste võtete kasutamise levinumad olukorrad ja osutada seaduspärasustele nende esinemises. Põhilised järeldused on: 1) usundiliste kaitsemehhanismide uurimisel on tõhusaim vaatenurk, mis võtab arvesse nii uskumused, nendest ajendatud käitumise kui mõlema eelnimetatu narratiivsed väljendused; 2) üleloomulik kausaalsus on maailmaseletamise viisina esindatud nii vanemas kui uuemas pärimuses ning sellega seostuv mõtleva ja tegutseva isikustatud jõu olemasolu tunnetamine on suuresti baasiks ka usundilisele kaitsekäitumisele – viimase baasprintsiibid on ajas vähe muutunud (täheldada võib temaatilisi ja funktsioonilisi järjepidevusi), kuid siiski on vähemalt osalt kaasajastunud selle konkreetsed väljendusvormid; 3) tänapäeva usundis tõuseb esile usundiliste kujutelmade ja nendega seostuva kaitsekäitumise ajutisus ning vastava pärimuse pragmaatiline funktsioon väljendubki eelkõige just selle vajaduspõhises rakendamises ja seletusmustrite väljavahetatavuses.
Milline see läinud sügis siis ikkagi oli ?
(Maaleht, 2016-12-08) Kallis, A.
Talv näib jätkuvalt heitlikuna. Intervjuu
(Sakala, 2016-12-11) Kallis, A.
Comparative genome-wide DNA methylation studies of healthy human tissues and non-small cell lung cancer tissue
(2016-12-16) Lokk, Kaie; Tõnisson, Neeme, juhendaja; Milani, Lili Azin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Metüleeritud tsütosiinil on suur roll imetajate organismi arengus. CpG dinukleotiidis asuvad tsütosiinid võivad olla kas metüleeritud või metüleerimata olekus. Kuna DNA metülatsioon on eluliselt vajalik organismi funktsioneerimiseks, tekitavad muutused epigenoomis erinevaid haiguslikke seisundeid, näiteks vähki. Ka põhjustab erinev metüleerimise tase inimestevahelist varieeruvust ravimite metaboliseerimises, mis võib kaasa tuua ebasoovitavaid ravimite kõrvaltoimeid. Töös kirjeldati ülegenoomseid DNA metülatsioonimustreid ning nende mõju geeniekspressioonile erinevates inimkudedes, nii tervetes kui ka tuumoris. Inimese tervete kudede uuringute põhjal järeldasime, et promootorpiirkonna metülatsiooni ning geeniekspressiooni vahel on negatiivne seos ja DNA metülatsiooni mustrid peegeldasid kudede funktsioone. Koe-spetsiifiliste erinevalt metüleeritud regioonide (tDMR) analüüs leidis suurel hulgal piirkondi, mis paiknesid geenisiseselt, kuid ei suudetud leida seoseid, kuidas need tDMR-d põhjustavad koe-spetsiifilist transkriptsiooni. Geenide, mis on seotud absorbtsiooni, jaotuse, metabolismi ning väljutusega (ADME) ekspressioonis on leitud suur indiviidide vaheline varieeruvus, mis omakorda mõjutab ravimvastust ja toksilisust. Uurides spetsiifiliselt maksakude, püüdsime määrata, kui suurel hulgal SNP-d ning DNA metülatsioon on võimelised üheskoos kirjeldama ADME geenide ekspressiooni varieeruvust maksas. Ootuspäraselt leidsime, et SNP genotüübi ning CpG metülatsioonitaseme kombineerimine võimaldab kirjeldada ekspressiooni variatsiooni paremini, kui kasutades ainult SNP-d või CpG metülatsiooni taset eraldiseisvalt. Töö viimane osa keskendus DNA metülatsiooni kirjeldamisele varajase staadiumi mitteväikerakulise kopsuvähi (NSCLC) patsientidel. Leidsime suurel hulgal erinevalt metüleeritud CpG saite. Mitmed neist on tuntud vähiseoselised biomarkerid, kuid enamik kirjeldatud geenidest on uued kopsuvähi markerid. Leitud geenide ontoloogiaanalüüs näitas, et nende geenide funktsioonid olid seotud vähi progresseerumisega. Elulemusanalüüsi tulemusel leidsime CpG saite, mille metülatsiooni tasemed erinesid erinevates elulemusgruppides. Mõned neist geenidest võivad olla head prognostiliste markerite kandidaadid.
Pilvepiirilt pudenevad vesised üllatused
(Sakala, 2016-12-17) Kallis, A.
Is methanogenesis related solely to methanogenic archaea?
(2016-12-19) Menert, A.; Korb, T.; Kivisaar, M.
Haritlased ja Balti kultuurikoostöö 1920.–1930. aastatel
(2016-12-19) Rämmer, Algo; Medijainen, Eero, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Noori, tsaari-Venemaa lagunemisel iseseisvunud Eestit, Lätit ja Leedut ühendas, lisaks sarnasele geograafilisele asendile ja väikeriikide staatusele ka püüd võimalikult kiiresti üles ehitada omariiklus. Keerukate Esimese Maailmasõja järgsete olude, eelkõige Lääne-Euroopa riikide omavaheliste lahkhelidest tulenenud tõrjuva hoiaku tõttu, kujunes kolme riigi jaoks oluliste läänesuunaliste haridus- ja kultuurikontaktide arendamine oodatust raskemaks. Kompenseerimaks ootamatut ebaedu pakkusid lätlased Bulduri konverentsil (1920) välja Põhjamaade eeskuju järgiva ulatuslikuma Nõukogude Venemaa piiririikide vahelise kultuuriruumi ellu kutsumise, mis poliitiliste pingete tõttu realiseerus aga vähendatud mahus – Eesti, Läti ja Leedu vahelise kutse- ja erialakoostöö piirkonnana. Teise keskse ühistegevuse nägemusena on käesoleva uurimuse keskmes 1930. aastate teisel poolel, Balti Entente leppe sõlmimise järgselt Eesti, Läti ja Leedu haritlaste poolt mitteriiklikul sõprusühingute ja vaimse koostöö rahvuslike komisjonide tasandil välja töötatud riikidevahelise kultuuriruumi ellu kutsumise kavad. Käesoleva uurimuse eesmärgiks analüüsida erinevaid haritlaste välja töötatud nägemusi Balti kultuuriruumist, pöörates tähelepanu ka nii ühiste seisukohtade kujunemise protsesse ning kavandatud sammude ellu viimisega seotud tegevustele. Täiendavalt leiavad uurimuses käsitlemist ka ühistegevusega seonduvad üldisemad korralduslikud aspektid ja erinevate koostöötasandite omavahelised suhted. Balti kultuuriruumi ellu kutsumise kavade analüüs lubab väita, et 1930. aastate teisel poolel töötasid Eesti, Läti ja Leedu haritlased välja unikaalse piirkondliku kultuuriruumi nägemuse. Erinevalt eeskujuks olnud ja varasemast ühtsustunde kindlustamisele suunatud Põhjamaade visioonist, seati sihiks sarnase piirkonna konstrueerimine ühtse haridusruumi ellu kutsumise ja ametlikult koordineeritud laialdasema naaberriikide kultuuripropaganda arendamise kaudu.
Microbial consortia with biodegrading potential from Estonian graptolite argillite
(2016-12-19) Korb, T.; Menert, A.; Kivisaar, M.
Influence of porosity of the carbide-derived carbon on the properties of the composite electrocatalysts and characteristics of polymer electrolyte fuel cells
(2016-12-19) Sepp, Silver; Lust, Enn, juhendaja; Nerut, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Polümeerelektrolüütmembraan (PEM) kütuseelement on seade, mis toodab elektrit kütuse ja oksüdeerija vahelise elektrokeemilise reaktsiooni käigus vabaneva energia arvelt. Kuna PEM kütuseelemendid töötavad võrdlemisi madalal temperatuuril (ca 80 °C), siis on seda võimalik kiiresti käivitada ning kasutada lisaks statsionaarsetele lahendustele ka portatiivsetes rakendustes nagu näiteks elektriauto. PEM kütuseelemendi efektiivsust piirab hapniku elektroredutseerumise reaktsiooni suur ülepinge katoodil, seega töötatakse tänapäeval välja palju uudseid katalüsaatorimaterjale, mis seda reaktsiooni kiirendavad. Enimkasutatud PEM kütuseelemendi elektroodimaterjal on plaatina nanoosakestega aktiveeritud suure eripinnaga süsinik. Antud töös uuriti erinevatest karbiididest sünteesitud süsinikmaterjalide sobivust PEM kütuseelemendi rakenduses ning võrreldi tulemusi kommertsiaalse süsinikmaterjaliga. Erinevate omadustega süsinikmaterjale sünteesiti karbiidide WC ja Mo2C kõrgtemperatuurse kloreerimise käigus kindlatel temperatuuridel vahemikus 600 kuni 1100 °C. Antud süsinikmaterjalid on kõik suure eripinnaga, kuid erinevad üksteisest kristallilisuse ning pooride suuruse jaotuse poolest. Süsinikmaterjalidele sadestati plaatina nanoosakesed naatrium-boorhüdriidiga redutseerimise meetodil. Erinevate füüsikaliste karakteriseerimise meetoditega määrati plaatinaosakeste suurus ning osakaal, materjali kristallilisus ning eripind ja pooride suuruse jaotus. Hapniku elektroredutseerumise kineetikat uuriti kolmeelektroodses süsteemis väävelhappe vesilahuses, kus klaassüsinikust elektroodile oli kantud kas süsinikust katalüsaatorikandja või plaatinaga aktiveeritud katalüsaatormaterjal. Leiti, et grafitiseerituse astmel (defektide hulgal) ning mikro- ja mesopooride ruumalade suhtel (st. pooride suurusjaotusel) on suur mõju hapniku elektroredutseerumise ülepingele. Kütuseelemendi membraanelektroodide süsteemi (membrane electrode assembly, lühend MEA) valmistamiseks kasutati Mo2C-st temperatuurivahemikus 600 kuni 1000 °C sünteesitud süsinikmaterjale ning kommertsiaalset süsinikku Vulcan XC72. Leiti, et Mo2C-st sünteesitud süsinikmaterjalid on sobivad katalüsaatori kandjad nii anoodi kui ka katoodi jaoks (sünteesitud vahemikus 600 kuni 850 °C), kuna just nendel materjalidel on lisaks kõrgele eripinnale ka sobilik poorijaotus ning grafitiseerituse aste. Võrreldes laialdaselt kasutatud kommertsiaalse süsinikmaterjaliga on karbiidsete süsinike baasil võimalik valmistada suurema efektiivsusega ning ajalise stabiilsusega PEM kütuseelemente, kuna nende materjalide füüsikalised ning elektrokeemilised omadused on antud rakenduses sobilikumad.
Nano-structural Constraints for the Picosecond Excitation Energy Migration and Trapping in Photosynthetic Membranes of Bacteria
(2016-12-19) Chenchiliyan, Manoop; Freiberg, Arvi, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Fotosüntees on imeline bioloogiline protsess, mille kaudu valguse energia muundatakse keemiliseks energiaks taimede, vetikate ja mõnede bakterite abil ja mis praeguse arusaama kohaselt peab üleval kogu elu planeedil Maa. Fotosünteesi teel aasta jooksul salvestatud energia on ligi kuus korda suurem kui kogu inimkonna aastane energiatarbimine. Siiski, fotosünteesi poolt päikesevalguse biomassiks muundamise kasutegur on väike, tüüpiliselt 0.1% looduslikel taimedel ja 1-2% aretatud teraviljadel. Kuid enne, kui inimkonnal on võimalik rakendada päikeseenergia tohutut potentsiaali globaalse energiavajaduse rahuldamiseks kõrgefektiivsete tehislike molekulaartehnoloogiate arendamise kaudu, on vaja põhjalikult selgeks saada, kuidas funktsioneerib looduslik fotosüntees. Aatomjõu mikroskoopia ja sünteetilise biokeemia hiljutised edusammud tõendasid bakterite fotosünteetiliste membraanide nanoskaalalist struktuurset kohastumist vastusena nende elukeskkonna muutustele. Selles doktoritöös on uuritud nanoskaalalise struktuursete piirangute mõju päikese poolt tekitatud ergastuste energia ülikiirele edasiandmisele ja ärakasutamisele purpurbakterite fotosünteetilistes membraanides. Selliseid keerukaid füüsikalisi protsesse on bakterites palju kergem uurida kui taimedes või vetikates bakterite palju lihtsama struktuuri ning kontrollitava geneetilise manipuleerimise võimaluste palju suurema valiku tõttu. Käesolevas töös on identifitseeritud ja pikosekundilise aeglahutusega fluorestsentsispektroskoopia abil uuritud paljusid tegureid, mis reguleerivad erinevate kvantergastuste, mida nimetatakse eksiton-polaronideks, energia ülekande ja lõksustumise kiirusi bakterite fotosünteetilistes membraanides. Arvutimodelleerimine tulemusena on saavutatud kooskõlaline ettekujutus protsesside aluseks olevate füüsikalistest mehhanismidest. Tulemused näitasid fotosünteetilise aparatuuri, mis toimib üllatavalt efektiivselt väga erinevatel tingimustel, võimekust ja vastupidavust. Ootamatuks tulemuseks oli avastus, et membraani pigment-valk koostisosade eriline paigutus võimaldab oluliselt suurendada päikseenergia kogumise efektiivsust.
Kahju hüvitamise nõue täitmise asemel ostja õiguste näitel
(2016-12-22) Pavelts, Arsi; Sein, Karin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Kahju hüvitamise nõude näol on tegemist keskse lepingulise õiguskaitsevahendiga. Erinevalt enamikust Mandri-Euroopa riikide õiguskordadest, rahvusvahelistest konventsioonidest ja mudelseadustest eristab VÕS-i regulatsioon kahte liiki kahju hüvitamise nõuet: nii võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kahju hüvitamist koos kohustuse täitmisega või selle asemel (VÕS § 115 lg 1). Kuigi VÕS-i vastuvõtmisest möödub peatselt viisteist aastat, ei ole VÕS § 115 leidnud oma mitmetahulisusele ja komplekssusele vaatamata kodumaises õiguskirjanduses ulatuslikumat dogmaatilist analüüsi. Kui täitmise kõrval kahjunõude (ehk nn lihtsa kahju hüvitamise nõude) puhul võib rääkida teatavast kohtupraktika ja piiratud ulatuses teoreetilise kirjanduse olemasolust, siis kahju hüvitamise täitmise asemel nõude instituudi osas puudub siiani sisuliselt igasugune põhjalikum käsitlus. Seega ei ole kahju hüvitamise täitmise asemel nõude näol tegemist mitte üksnes läbi uurimata, vaid ka suuresti avastamata instituudiga. Sellest tulenevalt ongi doktoritöö eesmärk analüüsida kahju hüvitamise täitmise asemel nõude regulatsiooni eesmärke ja olemust, samuti nõude tähendust ja funktsionaalsust õiguskaitsevahendite süsteemis. Analüüsitakse nii nõude maksmapaneku tingimusi ja tagajärgi, samuti nõudeõigust välistavaid asjaolusid ja nõude ulatuse piiranguid. Eraldi peatükk on pühendatud ostja õigusele nõude hinnavahe hüvitamist. Töö põhineb võrdleval meetodil, võttes aluseks VÕS-i kujundamise eeskujuks olnud CISG-i, PECL-i, PICC-i ja BGB-i regulatsiooni. Töös on esitatud mitmeid kriitilisi märkusi seoses kehtiva Riigikohtu praktika ja valitsevate õigusteoreetiliste seisukohtadega. Autor on teinud nii kahju hüvitamise nõude kui ka õiguskaitsevahendite regulatsiooni osas tervikuna mitmed ettepanekud, kuidas kehtivat regulatsiooni muuta ja täiendada.
Kliimateadlane Ain Kallis: kliima soojenemist peatada ei saa
(Pealinn, 2016-12-22) Kallis, A.
Long-term nutritional study: anthropometrical and clinico-laboratory assessments in renal replacement therapy patients after intensive nutritional counselling
(2016-12-22) Kiisk, Liidia; Rosenberg, Mai, juhendaja; Kaarma, Helje, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Sissejuhatus: Krooniline neeruhaigus (KNH) on vaikselt ja algstaadiumis oluliste kaebusteta kulgev haigus, mis progresseerub lõpp-staadiumi neerupuudulikkuseni aastate ja sageli aastakümnete jooksul. KNH peamisteks tekkepõhjusteks Eestis on glomerulonefriit, suhkur- ja kõrgvererõhktõbi ning harvem muud kroonilised neeruhaigused. KNH lõpp-staadiumi haigete arvu suurenemine Eestis ja globaalselt on seotud eelkõige KNH progresseerumist põhjustavate riskitegurite laialdase esinemisega elanikkonna hulgas (hüpertensioon, suitsetamine, ülekaal, rasvtõbi, jm.), diagnostika- ja ravivõimaluste paranemisega ning dialüüsiaparatuuri täiustumisega. KNH-ga kaasnevalt areneb südame- ja veresoonkonna kahjustus ning KNH-ga patsientide kardiovaskulaarne suremus on üldrahvastikuga võrreldes oluliselt suurem. Lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse kõige efektiivsemaks ravimeetodiks on neerusiirdamine hemo- ja peritoneaaldialüüsi kõrval. Neeru siirdamise järgselt patsiendi üldseisund ja söögiisu paraneb ning sageli kehakaal suureneb. Teaduskirjanduses ilmub üha uusi andmeid siirdatud neeruga patsientide antropomeetriliste, densitomeetriliste ja biokeemiliste näitajate, toitumisharjumuste ja toiduvaliku kohta, kuid kehakaalu suurenemise ärahoidmise efektiivsete meetodite kohta on läbi viidud väga vähe uuringuid. Käesoleva uurimustöö üldine eesmärk oli analüüsida lõpp-staadiumi kroonilise neeruhaige kehakoostist ja toitumisharjumusi. Me püstitasime hüpoteesi, et intensiivne toitumisalane nõustamine võimaldab muuta patsientide toitumisharjumusi nii, et peale neerusiirdamist ei teki olulist kehakaalu suurenemist. Uuringu eesmärgid: 1. Analüüsida antropomeetriliste mõõtmiste tulemusi lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse haigetel ning võrrelda dialüüsi ja transplanteeritud haigete kehakoostise andmeid. 2. Testida, kas intensiivsel toitumisalasel nõustamisel on efekti neerutransplantatsiooni mees- ja naishaigete kehakoostisele. 3. Hinnata intensiivse toitumis-alase nõustamise mõju antropomeetriliste, biokeemiliste ja toitumuse parameetrite muutustele peale jälgimisperioodi ning analüüsida nimetatud parameetrite omavahelisi seoseid eraldi siirdatud mees- ja naishaigetel. 4. Hinnata intensiivse toitumisalase nõustamise pika-aegset efekti kehakaalu suurenemisele neerutransplantatsiooni haigetel. 5. Hinnata makro- ja mikrotoitainete kasutust neerutransplantatsiooni haigetel 3-päeva menüü alusel dünaamikas. Uuritavad ja uurimismeetodid: Uuring viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Sisekliiniku nefroloogia osakonnas aastatel 2003–2005 ja 2015. Uuringul on Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee luba. Esimesse uuringugruppi kaasati kliiniliselt stabiilses seisundis järjestikulised neeruasendusravi patsiendid (dialüüsravil ja siirdatud neeruga), kes andsid nõusoleku uuringus osalemiseks: 37 mees- ja 38 naispatsienti. Teise uuringugrupi moodustasid stabiilses seisundis järjestikulised neerusiirikuga patsiendid, kes andsid nõusoleku uuringus osalemiseks: 12 meespatsienti (keskmine vanus 42,8 ± 16,1 aastat) ja 16 naispatsienti (keskmine vanus 47,0 ± 14,9 aastat). Uuringud viidi läbi kahe visiidi käigus: esimene visiit poolteist aastat ja teine visiit kolm aastat peale neerusiirdamist. Uurimismeetodid olid järgmised: antropomeetrilised mõõtmised, kehakoostise hindamine bioimpedansi ja densitomeetria abil, laboratoorsete näitajate kogumine ning toitumise uurimine 3-päeva menüüde alusel. Lisaks koostati spetsiaalne ankeet-sagedusküsimustik toitumise uurimise kohta (Food Frequency Questionnare, FFQ). Antropomeetrilisi mõõtmisi teostati vastavalt klassikalise Martini (1928) ja Knussmann (1988) metoodika järgi. Mõõdeti 36 antropomeetrilist näitajat: kehakaal, pikkus, 2 keha sügavusmõõtu, 8 keha laiusmõõtu, 13 ümbermõõtu ja 11 nahavolti. Kõik mõõtmised teostati litsentseeritud antropometristi poolt. Nende mõõtmiste alusel arvutati indeksid ja kehakoostise näitajad: keharasvamass (kg; %), kehamassiindeks (BMI, kg/m2), kehapindala (m2), kehatihedus (g/cm3), Siri indeks (%), keskmine nahavoldi paksus (mm), nahaaluse rasvkoe mass (kg), suhteline rasvkoe mass kehakaalu suhtes. Kehakoostise tähtsamad komponendid on kehatihedus (Db) ja keharasvamass (FM), mida arvutati kahe regressioni võrrandi (Jack H. Wilmore ja Albert R. Behnke, Durnin ja Rahaman) alusel. Densitomeetriline uuring teostati uuringu teisel visiidil. Osteopeenia ja osteoporoosi hindamiseks teostati regionaalne luutiheduse mõõtmine lülisamba lumbaalpiirkonnas. Mõõtmised teostati aparaadil GE LUNAR DPX-IQ densitomeeter (Madison, WI, US, software version 4.7e) sertifitseeritud tehniku poolt. Laboratoorsed andmed koguti peale neeru siirdamist uuringu esimesel ja teisel visiidil. Vereseerumis määrati 18 olulist laboratoorset parameetrit, sealhulgas verelipiidide, parathormooni, homotsüsteiini ja tsüstatiin C tase. Toitumise uurimine viidi läbi kasutades kahte meetodit: esimene meetod käsitles ühekordset ankeet-sagedusküsimustikku (FFQ), mida uuritav täitis ainult uuringu esimesel visiidil. Teine meetod käsitles 3-päeva menüüde kogumist mõlemal visiidil. Individuaalset toitumisalast nõustamist alustati kohe peale ankeet-küsitluslehe täitmist ja 3-päeva menüüde analüüsimist. Kroonilise neeruhaige toitumisalase nõustamise aluseks on antropomeetrilised ja kehakoostise näitajad ning laboratoorsed testid. Lisaks eelnevale arvestati ka haige toitumisharjumusi, kuid soovituslikul toiduvalikul lähtuti Eestis kehtivast ja autori poolt välja töötatud haiguspuhusest dieetide nomenklatuurist. Statistiline analüüs: Meie uuritavatel viidi läbi klassikalised antropomeetrilised mõõtmised ja mõõtmisandmete statistiline analüüs (statistikaprogramm SAS), mille alusel on toodud kirjeldava statistika näitajad antropomeetriliste tunnuste kohta (keskväärtused, standardhälbed) eraldi mees- ja naispatsientidel. Korrelatsioonianalüüsil uuriti seoseid antropomeetriliste ja kliinilis-laboratoorsete tunnuste ning toitainete kasutuse vahel, kasutades Pearsoni korrelatsiooni- analüüsi. Regressioonianalüüsiga arvutati parimad prognostilised mudelid siirdatud neeruga patsientide toitumise hindamiseks. Erinevate uuritavate gruppide tunnuste keskväärtuste hindamisel ja varasemate andmetega võrdlemiseks on kasutatud t-testi. Lubatud statistilise vea piiriks valiti 5% (p < 0.05). Tulemused: 1. Esimese uuringugrupi neeruasendusravil olnud haigete antropomeetriliste mõõtmiste tulemused näitasid, et uuritud dialüüsi ja neerusiirikuga haigete gruppide keskväärtusete näitajad olid sarnased. Neerutransplantatsiooni järgselt tavaliselt haigete ureemiline seisund taandub, üldseisund paraneb ja isu suureneb, mis omakorda avaldub kehakaalu suurenemises, kuid meie esimesse uuringugruppi kaasatud neerusiirikuga haigetel ei esinenud veel olulist kehakaalu suurenemist. 2. Teise uuringugrupi moodustasid neerusiirikuga haiged, kellel viidi läbi antropomeetrilised mõõtmised ja dietoloogi poolt toitumisalane intensiivne nõustamine 1,5 aastat peale neerusiirdamist (1. visiit) ja 3 aastat peale neerusiirdamist (2. visiit). Transplanteeritud haigete kehakoostist hinnati eraldi meestel ja naistel. Peale intensiivset toitumisalast nõustamist olid uuritavatel paljude antropomeetriliste näitajate muutused kooskõlas kehakaalu suurenemisega. Samas, meeste kehakaalu suurenemine oli peale jälgimisaega statistiliselt oluline, kuid naistel mitte. See võib olla seletatav sellega, et naised järgisid dietoloogi-poolseid soovitusi ja kehakaalu hoolsamalt võrreldes meestega. 3. Intensiivse toitumisalase nõustamise järgselt kliinilisest aspektist lähtudes, esinesid olulised biokeemiliste näitajate muutused, põletikulise staatuse (CRV) normaliseerumine ja lipiidide taseme normi piirides püsimine nii meestel kui naistel. 4. Antropomeetriliste ja biokeemiliste näitajate vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Meestel esinesid antropomeetriliste mõõtmiste seosed põletikunäitajatega ja naistel lipiididega. Vaatamata intensiivsele toitumisalasele nõustamisele jäid need seosed püsima ka korduval mõõtmisel (3 aastat peale neerusiirdamist). Need seosed väärivad tähelepanu, sest põletikuline staatus ja hüperlipideemia on üldtuntud kardiovaskulaarsed riskitegurid. On teada, et lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse haigetel, sealhulgas neerutransplantatsiooni järgselt, on peamised surmapõhjused neeruhaigetel just kardiovaskulaarsed tüsistused. 5. Antropomeetriliste näitajate usaldusväärseid seoseid mikro- ja makrotoitainete kasutusega 3-päeva menüüde andmete alusel ei esinenud. Järelikult nimetatud seosed ei oma kliinilist tähtsust. 6. Intensiivse toitumisalase nõustamise efektiivsus avaldus ka kaugtulemusi uurides: 10 aastat peale neerusiirdamist ei esinenud statistiliselt usaldusväärset kehakaalu suurenemist nõustamist saanud transplanteeritud meeste ega naiste seas erinevalt neerusiirikuga kontrollhaigetest. 7. Peamiste toitainete kasutamisel leidsime valkude ja süsivesikute tarbimise suurenemist jälgimisperioodi ajal naistel, kuid mitte meestel ning rasvade kasutus jäi normi piiresse nii naistel kui meestel. Nii naiste kui ka meeste osas on nende makro- ja mikrotoitainete kasutamine kooskõlas Eesti toitumis- ja toidusoovitustega. Järelikult, intensiivne toitumisalane nõustamine oli efektiivne, patsientide toitumisharjumused paranesid niivõrd, et kehakaal ei suurenenud, kuigi mõnede toitainete osas esines suurenenud tarbimise tendents, ei ületanud nende tarbimine kaasaegsete Eesti vabariigi toitumissoovituste referentsväärtusi. Kehakaalu suurenemine leiab aset neerusiirdamise järgsetel esimestel aastatel ning seetõttu on oluline õigeaegne ja asjakohane patsientide teavitamine ning antropomeetriliste mõõtmiste regulaarne läbiviimine. Kliinilises tavapraktikas teeb seda patsiendi raviarst ja dietoloog annab oma soovitused vajadusel neerusiirdamise järgselt haiglast lahkudes. Edaspidine dietoloogi-poolne monitoorimine ei tarvitse alati olla enam järjepidev, kuna haigete üldseisund paraneb ja nad külastavad neerukeskust harvem. Transplanteeritud patsientide toitumisalane nõustamine peab olema individuaalne ja regulaarne, mis eeldab kõikide kliiniliselt oluliste andmete järjepidevat kogumist ja analüüsimist dünaamikas.
Mere mõjust pole kerge vabaneda
(Maaleht, 2016-12-22) Kallis, A.
Nitrogen emission spectrum as a measure of electric field strength in low-temperature gas discharges
(2016-12-22) Valk, Fred; Aints, Märt, juhendaja; Paris, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Gaaslahenduses toimuvate protsesside uurimisel on sageli teadmata tegelik elektrivälja tugevus mingis kindlas lahenduse piirkonnas. Põhjuseks on tavaliselt gaaslahenduses osalevate laengukandjate poolt tekitatud ruumlaengu oluline mõju või ka väljatugevuse kiire muutumine. Osutub, et tegelikku elektrivälja tugevust saab määrata ka optiliselt – kasutades vastavast lahenduse piirkonnast mõõdetud kiirgusspektri intensiivsuse jaotust. Optilise diagnostikameetodi suur eelis on, et mõõtmine ise ei mõjuta elektrivälja lahenduses. Optiline meetod põhineb asjaolul, et molekule ergastavate elektronide energia sõltub otseselt elektrivälja tugevusest antud piirkonnas. Kui uuritavatele spektrijoontele vastavate üleminekute ergastusenergiad üksteisest palju erinevad, siis ongi spektrijoonte intensiivsuste suhe sõltuvuses elektrivälja tugevusest. Lämmastiku puhul on diagnostikaks sobivaimad lämmastiku molekuli suure intensiivsusega teise positiivse süsteemi 0–0 ja 2–5 üleminekutele vastavad spektrijooned lainepikkustega 337.1 nm ning 394.3 nm, ja lämmastiku molekulaarse iooni esimese negatiivse süsteemi 0–0 üleminekule vastav spektrijoon lainepikkustel 391.4 nm. Toodud üleminekute intensiivsuste suhte sõltuvust elektrivälja tugevusest saab leida ka teoreetiliselt, samas on senised erinevate autorite tehtud arvutused andnud üksteisest oluliselt lahknevaid tulemusi. Täpse sõltuvuse teoreetiline määramine pole ka kerge ülesanne, sest see sõltub elektronide energia jaotusfunktsioonist, kasutatavate nivoode ergastusristlõigetest ja veel teistest teguritest, mille täpne väärtus pole alati teada. Selleks, et vastavaid spektraalseid mõõtmisi saaks kasutada elektrivälja tugevuse määramisel, on vaja mõõta kiirgusspektri intensiivsuse jaotus tuntud elektriväljade korral. Käesoleva doktoritöö peamine tööülesanne oligi toodud üleminekute intensiivsuste suhete mõõtmine erinevatel taandatud elektrivälja tugevustel ja erinevatel rõhkudel õhus. Teades eelpool nimetatud sõltuvusi, on võimalik määrata elektrivälja tugevus erinevatel rõhkudel gaaslahendusplasmas ainult lämmastiku molekulaarse iooni ja neutraalse lämmastiku molekuli kiirgusspektrite alusel. Saadud sõltuvusi saab kasutada ka teiste autorite poolt tehtud teoreetiliste arvutuste õigsuse kontrolliks.
Kliimateadlane annab lootust: mustad jõulud ei saa uueks reaalsuseks
(Pealinn, 2016-12-24) Kallis, A.