Sirvi Kuupäev , alustades "2016-12-19" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Is methanogenesis related solely to methanogenic archaea?
(2016-12-19) Menert, A.; Korb, T.; Kivisaar, M.
Haritlased ja Balti kultuurikoostöö 1920.–1930. aastatel
(2016-12-19) Rämmer, Algo; Medijainen, Eero, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Noori, tsaari-Venemaa lagunemisel iseseisvunud Eestit, Lätit ja Leedut ühendas, lisaks sarnasele geograafilisele asendile ja väikeriikide staatusele ka püüd võimalikult kiiresti üles ehitada omariiklus. Keerukate Esimese Maailmasõja järgsete olude, eelkõige Lääne-Euroopa riikide omavaheliste lahkhelidest tulenenud tõrjuva hoiaku tõttu, kujunes kolme riigi jaoks oluliste läänesuunaliste haridus- ja kultuurikontaktide arendamine oodatust raskemaks. Kompenseerimaks ootamatut ebaedu pakkusid lätlased Bulduri konverentsil (1920) välja Põhjamaade eeskuju järgiva ulatuslikuma Nõukogude Venemaa piiririikide vahelise kultuuriruumi ellu kutsumise, mis poliitiliste pingete tõttu realiseerus aga vähendatud mahus – Eesti, Läti ja Leedu vahelise kutse- ja erialakoostöö piirkonnana. Teise keskse ühistegevuse nägemusena on käesoleva uurimuse keskmes 1930. aastate teisel poolel, Balti Entente leppe sõlmimise järgselt Eesti, Läti ja Leedu haritlaste poolt mitteriiklikul sõprusühingute ja vaimse koostöö rahvuslike komisjonide tasandil välja töötatud riikidevahelise kultuuriruumi ellu kutsumise kavad. Käesoleva uurimuse eesmärgiks analüüsida erinevaid haritlaste välja töötatud nägemusi Balti kultuuriruumist, pöörates tähelepanu ka nii ühiste seisukohtade kujunemise protsesse ning kavandatud sammude ellu viimisega seotud tegevustele. Täiendavalt leiavad uurimuses käsitlemist ka ühistegevusega seonduvad üldisemad korralduslikud aspektid ja erinevate koostöötasandite omavahelised suhted. Balti kultuuriruumi ellu kutsumise kavade analüüs lubab väita, et 1930. aastate teisel poolel töötasid Eesti, Läti ja Leedu haritlased välja unikaalse piirkondliku kultuuriruumi nägemuse. Erinevalt eeskujuks olnud ja varasemast ühtsustunde kindlustamisele suunatud Põhjamaade visioonist, seati sihiks sarnase piirkonna konstrueerimine ühtse haridusruumi ellu kutsumise ja ametlikult koordineeritud laialdasema naaberriikide kultuuripropaganda arendamise kaudu.
Microbial consortia with biodegrading potential from Estonian graptolite argillite
(2016-12-19) Korb, T.; Menert, A.; Kivisaar, M.
Influence of porosity of the carbide-derived carbon on the properties of the composite electrocatalysts and characteristics of polymer electrolyte fuel cells
(2016-12-19) Sepp, Silver; Lust, Enn, juhendaja; Nerut, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Polümeerelektrolüütmembraan (PEM) kütuseelement on seade, mis toodab elektrit kütuse ja oksüdeerija vahelise elektrokeemilise reaktsiooni käigus vabaneva energia arvelt. Kuna PEM kütuseelemendid töötavad võrdlemisi madalal temperatuuril (ca 80 °C), siis on seda võimalik kiiresti käivitada ning kasutada lisaks statsionaarsetele lahendustele ka portatiivsetes rakendustes nagu näiteks elektriauto. PEM kütuseelemendi efektiivsust piirab hapniku elektroredutseerumise reaktsiooni suur ülepinge katoodil, seega töötatakse tänapäeval välja palju uudseid katalüsaatorimaterjale, mis seda reaktsiooni kiirendavad. Enimkasutatud PEM kütuseelemendi elektroodimaterjal on plaatina nanoosakestega aktiveeritud suure eripinnaga süsinik. Antud töös uuriti erinevatest karbiididest sünteesitud süsinikmaterjalide sobivust PEM kütuseelemendi rakenduses ning võrreldi tulemusi kommertsiaalse süsinikmaterjaliga. Erinevate omadustega süsinikmaterjale sünteesiti karbiidide WC ja Mo2C kõrgtemperatuurse kloreerimise käigus kindlatel temperatuuridel vahemikus 600 kuni 1100 °C. Antud süsinikmaterjalid on kõik suure eripinnaga, kuid erinevad üksteisest kristallilisuse ning pooride suuruse jaotuse poolest. Süsinikmaterjalidele sadestati plaatina nanoosakesed naatrium-boorhüdriidiga redutseerimise meetodil. Erinevate füüsikaliste karakteriseerimise meetoditega määrati plaatinaosakeste suurus ning osakaal, materjali kristallilisus ning eripind ja pooride suuruse jaotus. Hapniku elektroredutseerumise kineetikat uuriti kolmeelektroodses süsteemis väävelhappe vesilahuses, kus klaassüsinikust elektroodile oli kantud kas süsinikust katalüsaatorikandja või plaatinaga aktiveeritud katalüsaatormaterjal. Leiti, et grafitiseerituse astmel (defektide hulgal) ning mikro- ja mesopooride ruumalade suhtel (st. pooride suurusjaotusel) on suur mõju hapniku elektroredutseerumise ülepingele. Kütuseelemendi membraanelektroodide süsteemi (membrane electrode assembly, lühend MEA) valmistamiseks kasutati Mo2C-st temperatuurivahemikus 600 kuni 1000 °C sünteesitud süsinikmaterjale ning kommertsiaalset süsinikku Vulcan XC72. Leiti, et Mo2C-st sünteesitud süsinikmaterjalid on sobivad katalüsaatori kandjad nii anoodi kui ka katoodi jaoks (sünteesitud vahemikus 600 kuni 850 °C), kuna just nendel materjalidel on lisaks kõrgele eripinnale ka sobilik poorijaotus ning grafitiseerituse aste. Võrreldes laialdaselt kasutatud kommertsiaalse süsinikmaterjaliga on karbiidsete süsinike baasil võimalik valmistada suurema efektiivsusega ning ajalise stabiilsusega PEM kütuseelemente, kuna nende materjalide füüsikalised ning elektrokeemilised omadused on antud rakenduses sobilikumad.
Nano-structural Constraints for the Picosecond Excitation Energy Migration and Trapping in Photosynthetic Membranes of Bacteria
(2016-12-19) Chenchiliyan, Manoop; Freiberg, Arvi, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Fotosüntees on imeline bioloogiline protsess, mille kaudu valguse energia muundatakse keemiliseks energiaks taimede, vetikate ja mõnede bakterite abil ja mis praeguse arusaama kohaselt peab üleval kogu elu planeedil Maa. Fotosünteesi teel aasta jooksul salvestatud energia on ligi kuus korda suurem kui kogu inimkonna aastane energiatarbimine. Siiski, fotosünteesi poolt päikesevalguse biomassiks muundamise kasutegur on väike, tüüpiliselt 0.1% looduslikel taimedel ja 1-2% aretatud teraviljadel. Kuid enne, kui inimkonnal on võimalik rakendada päikeseenergia tohutut potentsiaali globaalse energiavajaduse rahuldamiseks kõrgefektiivsete tehislike molekulaartehnoloogiate arendamise kaudu, on vaja põhjalikult selgeks saada, kuidas funktsioneerib looduslik fotosüntees. Aatomjõu mikroskoopia ja sünteetilise biokeemia hiljutised edusammud tõendasid bakterite fotosünteetiliste membraanide nanoskaalalist struktuurset kohastumist vastusena nende elukeskkonna muutustele. Selles doktoritöös on uuritud nanoskaalalise struktuursete piirangute mõju päikese poolt tekitatud ergastuste energia ülikiirele edasiandmisele ja ärakasutamisele purpurbakterite fotosünteetilistes membraanides. Selliseid keerukaid füüsikalisi protsesse on bakterites palju kergem uurida kui taimedes või vetikates bakterite palju lihtsama struktuuri ning kontrollitava geneetilise manipuleerimise võimaluste palju suurema valiku tõttu. Käesolevas töös on identifitseeritud ja pikosekundilise aeglahutusega fluorestsentsispektroskoopia abil uuritud paljusid tegureid, mis reguleerivad erinevate kvantergastuste, mida nimetatakse eksiton-polaronideks, energia ülekande ja lõksustumise kiirusi bakterite fotosünteetilistes membraanides. Arvutimodelleerimine tulemusena on saavutatud kooskõlaline ettekujutus protsesside aluseks olevate füüsikalistest mehhanismidest. Tulemused näitasid fotosünteetilise aparatuuri, mis toimib üllatavalt efektiivselt väga erinevatel tingimustel, võimekust ja vastupidavust. Ootamatuks tulemuseks oli avastus, et membraani pigment-valk koostisosade eriline paigutus võimaldab oluliselt suurendada päikseenergia kogumise efektiivsust.