Sirvi Kuupäev , alustades "2017-02-14" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Otsedemokraatia Eestis: õigussotsioloogilisi aspekte
(2017-02-14) Liivik, Ero; Käärik, Henn, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Kehtivas PS-s puudub rahvaalgatuse institutsioon ning rahvahääletust saab algatada üksnes Riigikogu. Viimase 15 aasta jooksul Riigikogus toimunud otsedemokraatia diskursuse raames oli keskseks opositsiooni algatatud debatt rahvaalgatuse põhiseadustamise küsimuses (2003-2008). Diskursust hinnati osaliste endi poolt mitte üksnes rahvaalgatuse õiguslikus kontekstis, vaid Eesti parlamentaarse kultuuri indikaatorina in genere. Lõppkokkuvõttes jäid domineerima majoritaarse (majoritarian democracy), mitte arutleva demokraatia (deliberative democracy) põhimõtted. Diskursusanalüüs näitas, et debatil puudusid (Habermas-Alexy mudeli järgi) olulised ratsionaalse diskursuse eeldused. 1992. a. referendumil vastuvõetud PS-ga riivati/riivatakse olemuslikult rahva kui suverääni õigusi, sh õigust otsedemokraatiale. Olulise tähenduse omandab seejuures vaba resp parlamentaarne mandaat (PS § 62), mille määravaks tunnuseks on volitatu, mitte volitaja tahte ülimuslikkus. Võimuressursside põhjendamatult ebavõrdne jaotus rahva kui vormilise suverääni ning rahvast esindava kogu vahel viib õigussotsioloogilisest vaatenurgast kaaluka küsimuseni: milliste suhetega rahva ja Riigikogu vahel on tegemist, võimu- või domineerimissuhetega? Lähtudes arusaamast, et domineerimine on võimu autoritaarne/autokraatlik/antidemokraatlik erivorm, saab antud juhul rääkida üksnes viimastest. Rahva ja rahvaesindajate võimusuhted ning nende raames toimivad konkreetsed võimumehhanismid peaksid edaspidi pälvima õigussotsioloogide ja sotsioloogide märksa tõsisemat tähelepanu. Tegemist on poliitiliste baassuhetega, mille iseloom määrab demokraatia tegeliku määra.
Processivity of cellulases and chitinases
(2017-02-14) Kurašin, Mihhail; Väljamäe, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Kahanevate naftavarude ja kasvava inimeste populatsiooni tõttu otsitakse võimalusi kasutada alternatiivseid energiaallikaid. Üheks võimaluseks on kasutada taastuva biokütuse ja tarbekaupade toorainena tselluloosi ja kitiini, mis on enim levinud biopolümeerid Maal. Lagundades tselluloos ja kitiin monomeerideks (vastavalt glükoosiks ja N-atsetüülglükoosamiiniks), on võimalik need edasi konverteerida bioetanooliks või kasutada neid oluliste kemikaalide sünteesiks. Looduses lagundatakse tselluloos ja kitiin ensüümide abil. Vastavalt viivad tselluloosi lagundamist läbi ensüümid, mida nimetakse tsellulaasideks ja kitiin degradeeritakse kitinaaside abil. Ensümaatilist hüdrolüüsi rakendatakse ka tööstuses, et vältida kontsentreeritud mineraalhapete ja kõrgemate temperatuuride kasutamist. Kahjuks on looduslikud ensüümid madala efektiivsusega, mistõttu ensüümide tootmisega seotud kulutused moodustavad suure osa kujunevast toodangu lõpphinnast. Ensüümide võimekust on aga võimalik parandada insenergeneetilise modifitseerimise teel. Kuid vaatamata sellele, et tsellulaase ja kitinaase uuritakse üle poole sajandi, on teadmised ensüümide toimimise molekulaarsetest mehhanismidest veel poolikud. Üheks oluliseks tsellulaaside ja kitinaaside kineetiliseks parameetriks on protsesiivsus, mis väljendub keskmise katalüüsi aktide arvuna, mille ensüüm sooritab enne substraadilt lahkumist. Tasub ka mainida, et peamiselt panustavad just protsessiivsed ensüümid tselluloosi/kitiini lagundamisele, mistõttu on nende toimemehhanismide väljaselgitamine kriitilise tähtsusega. Käesoleva töö eesmärk oli protsessivsete tsellulaaside ja kitinaaside biokeemiline kirjeldamine. Töö raames töötati välja uued meetodid protsessiivsuse ja teiste kineetiliste parameetrite mõõtmiseks. Eelnevalt oli teada, et individuaalse protsessiivse tsellulaasi hüdrolüüsi kiirust limiteerivaks faktoriks on ensüümi aeglane dissotsieerumine substraadilt. Antud töös aga selgus, et koostöös teiste tsellulaasidega on hüdrolüüsi kiirus piiratud ensüümi protsessiivse liikumise kiiruse poolt. Lisaks leidsime, et efektiivseks hüdrolüüsi toimumiseks on olulised tugevad ensüüm-substraat interaktsioonid ensüümi aktiivtsentri substraadi sidumiskohtades ja tugevad ensüüm-produkt interaktsioonid aktiivtsentri produkti sidumiskohtades. Ühe interaktsiooni kadumine viib hüdrolüüsi efektiivsuse järsule langusele.