Sirvi Kuupäev , alustades "2017-02-22" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

The use of excipients in medicines administered to neonates in Europe
(2017-02-22) Nellis, Georgi; Lutsar, Irja, juhendaja; Metsvaht, Tuuli, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Abiained on vajalikud erinevate ravimvormide disainimiseks ja väljatöötamiseks. Neil on ravimites erinevaid funktsioone, mis võimaldavad tehnoloogiliselt ravimvormide valmistamist ja parandavad nii toimeaine (stabiilsus, biosaadavus) kui ka lõpliku ravimvormi omadusi (stabiilsus, maitseomadused jt.). Arvestades ainevahetuse iseärasusi, on teatud abiainete kasutamisega seotud riskid enam väljendunud vastsündinutel. Enam kui tuhandest kasutusel olevast abiainest on kõrvaltoimeid vastsündinutel kirjeldatud vaid üksikutel – parabeenid, polüsorbaat 80, propüleenglükool, etanool, bensoehape, naatriumbensoaat, bensüülalkohol, sorbitool, naatriumsahhariin ja bensalkooniumkloriid. Käesolevas töös keskendusime nende potentsiaalse ohtlikkuse seisukohalt enim huvi pakkuvate abiainete (excipients of interest, EOI) kasutuse uurimisele. Meie töö eesmärkideks oli iseloomustada ravimites olevate EOI kasutamise ulatust Euroopa vastsündinute osakondades, s.h. hinnata uuringumetoodika mõju saadud tulemustele, leida EOI manustamisega seotud riskifaktorid ning hinnata ravimite asendamise võimalusi vältimaks EOI manustamist vastsündinutele. Viisime Euroopa vastsündinute osakondades läbi 3-päevase küsimustik- (service evaluation survey, SES) ja ühepäevase hetklevimusuuringu (point prevalence study, PPS). Kahe uuringu metoodika hea omavaheline korrelatsioon andis võimaluse kasutada kogutud tulemusi teineteist täiendavana. Kokku osales SES ja PPS uuringus vastavalt 20 ja 21 Euroopa riiki 115 ja 89 osakonnaga. SES registreeriti 313 toimeainet, mida manustati 1065 erineva ravimpreparaadina. PPS 726-le vastsündinule registreeriti 2199 ravimikorraldust. Kolmandik ravimitest sisaldasid vähemalt ühte EOI; kaks kolmandikku vastsündinutest said nendest vähemalt ühte. Uuritavate demograafilistele parameetritele ja aktiivainete struktuurile tasakaalustatud regressioonanalüüsis leidsime erinevused Euroopa regioonide vahel. Siit järeldasime, et on võimalik asendada ühes riigis kasutatava EOI sisaldav ravimpreparaat teises riigis kasutusel oleva EOI-vaba analoogiga. Leidsime, et ainuüksi sageli kasutatavate ravimite asendamine vähendaks kõigi EOI saavate vastsündinute arvu peaaegu poole võrra. Euroopa vastsündinutele manustatakse sageli EOI, kusjuures alati pole see tegelikult hädavajalik. Olemasolevate asendamisvõimaluste rakendamine säästaks paljud vastsündinud ebavajalikust ekspositsioonist.
Viral-host interactions in the life cycle of human papillomaviruses
(2017-02-22) Isok-Paas, Helen; Ustav, Ene, juhendaja; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Papilloomiviirused on väga laialdase levikuga ning pea kõik inimesed nakatuvad mingil eluetapil selle viirusega. Üldiselt kulgeb HPV infektsioon üsna kergelt, põhjustades nahal või limaskestadel healoomulisi vohandeid, soolatüükaid (β-HPV) või kondüloome (α-HPV). Kliiniliselt oluliseks peetakse aga papilloomiviirusi seetõttu, et selle viiruse infektsiooniga on seotud enamik emakakaela vähi juhtumitest. Arvatakse, et emakakaela vähi tekke üks olulisemaid etappe on raku nakatumine kõrgesse riskigruppi kuuluva papilloomiviiruse subtüübiga. Kui soolatüükaid ja kondüloome põhjustavad madala riskiga inimese papilloomiviiruste subtüüpide infektsioon aja möödudes kaob, siis emakakaela vähki põhjustavate viiruste infektsioon muutub kergesti pikaajaliseks. Sellisesse faasi jõudnud nakkuse ravivõimalused on aga väga piiratud, mistõttu on HPV infektsiooni varajane avastamine eduka ravi seisukohalt ülioluline. Papilloomiviiruse infektsioon kulgeb tavaliselt läbi ekstrakromosomaalse rõngasmolekuli ning viiruse elutsükli edukaks lõpetamiseks ei ole integreerumine peremeesraku pärilikku materjali (DNA) tingimata vajalik. Vähirakkude geneetilisel uurimisel on aga muuhulgas HPV nakkuse tuvastamisele avastatud ka asjaolu, et väga paljudel juhtudel on papilloomiviiruse genoomi osad integreerunud peremeesraku kromosoomidesse, muutes HPV DNA üheks osaks peremeesraku pärilikust materjalist. HPV genoomi osaline integratsioon rikub ära aga mitmete viiruse jaoks oluliste valkude ekspressiooni (s.h. DNA replikatsiooniks ja virioni moodustamiseks vajalike valkude sünteesi). Seega peetakse integreerumist viiruse seisukohalt tupikteeks. Peremeesraku seisukohalt aga peetakse pahaloomuliseks kasvajaks arenenud rakkude DNAs tuvastatud suuri ja tagasipöördumatuid muutusi just viiruse integratsiooni tagajärjeks. Viiruse integratsioon võib toimuda mistahes kromosoomi piirkonda, ka nendesse piirkondadesse, mis on peremeesraku kasvu ja jagunemise kontrolli seisukohalt väga olulised. Kuna nakatunud rakk sisaldab keskmiselt 100 ekstrakromosomaalset viiruse genoomi koopiat ning massilist genoomide integratsiooni tavaliselt ei toimu, tekib olukord, kus ühes rakus eksisteerib kaks erinevat viiruse DNA vormi: üks, puudulike geenidega integreerunud vorm ja teine, täiesti funktsionaalne ekstrakromosomaalne vorm. Kuigi integreerunud viiruse DNAlt ei saa enam ekspresseerida DNA paljundamiseks vajalikke replikatsioonivalke, siis ekstrakromosomaalselt molekulilt replikatsioonivalkude sünteesiks mingeid takistusi ei ole. Selline olukord on aga peremeesraku genoomse stabiilsuse seisukohalt väga ohtlik, kuna integreerunud HPV järjestused sisaldavad viiruse DNA paljundamiseks vajalikku alguskohta (replikatsiooni origin-i), mis ei ole rakuliste regulatsiooni faktoritega kontrollitav. Sellelt järjestuselt alustatud DNA replikatsioon, põhjustab nii integreerunud HPV DNA kui ka sellega külgnevate peremeesraku genoomi osade kontrollimatut paljundamist (amplifikatsiooni). Olenevalt integratsiooni kohast, võivad integreerunud HPV järjestusega külgnevad alad sisaldada onkogeene või muid raku kasvu ja jagunemisega seotud regulatoorseid geene, mille amplifikatsioon võib põhjustada raku genoomset ebastabiilsust ning kontrollimatut kasvu ja jagunemist. Lisaks võib põhjustada HPV-dele omane litsentseerimata DNA re-replikatsioon replikatsiooni komplekside takerdumisi, mis viib ebatüüpiliste DNA replikatsiooni produktide kuhjumiseni raku tuumas. Rakulise DNA reparatsiooni radade võtmemolekulide lokalisatsioon HPV DNA replikatsiooni tsentritesse viitab rakuliste mehhanismide olulisele rollile tekkinud kaheahelaliste DNA katkete parandamisel. Kui enamik kaheahelalisi DNA katkeid parandatakse õigesti, siis antud väitekirjas kirjeldatud viiruse integratsiooni koha translokatsioon uude kromosoomi piirkonda viitab ebaõnnestunud katsele parandada DNA amplifikatsiooni tagajärjel tekkinud DNA produkte. Seega, integreerunud HPV järjestuste amplifikatsioon ja peremeesraku vastusena aktiveeritud DNA reparatsiooni mehhanismid võivad viia peremeesraku genoomse ebastabiilsuseni ja vähkkasvaja tekkeni. Inimese papilloomiviiruste uurimine nende looduslikes peremeesrakkudes on üsna keerukas just keratinotsüütide keeruka elutsükli tõttu, mis on aluseks nahkkoe kihistunud struktuuri moodustumisel. Kui diferentseerumata basaalsed keratinotsüüdid on pidevas jagunemises ja vastutavad basaalrakkude populatsiooni uuenemise eest, siis diferentsieerumisradadele suunatud rakud läbivad kontrollitud rakusurmaga lõppeva elutsükli. Mitmes eri diferentseerumisastmes olevate keratinotsüütide populatsioon tekitab nahkkoe kihistunud struktuuri, mille peamiseks ülesandeks on tagada tugev (ja läbimatu) barjäär sise- ja väliskeskkonna vahel. Kuna viirus nakatab diferentseerumata basaalseid keratinotsüüte ja pakib oma viiruspartiklid alles terminaalselt diferentseerunud rakkudes, on papilloomiviirused kohanenud kõikide peremeesraku eluetappidega. Lühidalt, papilloomiviirus nakatab basaalseid keratinotsüüte mikrovigastuste kaudu ning peale viiruse geneetilise materjali jõudmist raku tuuma, toimub esmalt aktiivne viirusgenoomi paljundamine. Peale optimaalse genoomi koopiaarvu saavutamist, lülitub viirus ümber stabiilsele genoomi säilimisele ning jääb ootama peremeesraku diferentseerumist. Sel ajal toimub HPV- ja peremeesraku geneetilise materjali sünkroonne paljundamine ning viiruse genoomide peaaegu ühtlane jaotumine tütarrakkude vahel. Terminaalselt diferentseerunud rakkudes toimub taaskord aktiivne genoomi paljundamine (amplifikatsioon) ning viimase etapina viiruspartiklite moodustumine. Laboritingimustes on keratinotsüütide kasvatamine ja elutsükli mimikeerimine tehniliselt keerukas, ajakulukas ja küllaltki kallis. Lisaks ei ole otstarbekas niigi kapriisset rakukultuuri kasutada laiamahuliseks kemikaalide skriinimiseks, et leida HPV elutsüklit pärssivaid komponente. Meie laboris välja töötatud sääreluu kasvaja rakuliiinil U2OS põhinev HPV uurimismudel osutus edukaks mitmete HPV subtüüpide (β-HPV5, β-HPV8, α-HPV6b, α-HPV11, α-HPV16, α-HPV18) transientse, stabiilse kui ka amplifikatsioonilise DNA replikatsiooni jälgimisel. Kuna U2OS rakud ei ole looduslikud papilloomiviiruse peremeesrakud, pidasime vajalikuks kaardistada viiruse geenide avaldumist, et tõsta U2OS rakusüsteemi usaldusväärsust HPV uuringutes. Antud töös kirjeldati HPV11 geenide ekspressiooni, kuid sarnane analüüs on läbi viidud ka HPV5 ning HPV18 subtüübiga. Kõiki saadud tulemusi on võrreldud viiruse loomulikest peremeesrakkudest, keratinotsüütidest, saadud tulemustega ning nende sarnasuse tõttu oleme arvamusel, et U2OS süsteem on sobiv keskkond papilloomiviiruste uurimiseks ning oma lihtsuse ja odavuse poolest ideaalne ka esialgsete ravimi kandidaatide skriinimiseks. Lisaks tuvastati U2OS süsteemis 1n HPV molekulide sünteesi kõrval ka suuremaid, 2n ja rohkem, järjestikku paigutunud HPV genoomi koopiatega rõngasmolekule (oligomeerid). Sarnaseid vaheprodukte on täheldatud nii varasemates kui ka antud töö raames kogutud HPV-positiivsetest kliinilistest koeproovidest. HPV-spetsiifiliste oligomeeride tekke täpsemal uurimisel tekkis hüpotees, et nende moodustumisel võib olla oma roll rakulise rekombinatsioonilise DNA replikatsiooni laadil. Oligomeersed HPV molekulid võivad osutuda kasulikeks, et tagada kiire HPV genoomi koopia arvu tõus vegetatiivses viiruse elutsükli faasis kui ka viiruse genoomi jagunemisel kahe tütarraku vahel. Kuna viiruspartiklisse pakitakse vaid üks HPV genoom, pole täpselt teada, milliseid mehhanisme kasutatakse oligomeersete DNA vormide konverteerimisel tagasi 1n HPV genoomideks.