Sirvi Kuupäev , alustades "2017-04-06" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Immigration limitation of forest plants into wooded landscape corridors
(2017-04-06) Paal, Taavi; Liira, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Suurepinnalise põllumajanduse tõttu on metsad maastikus killustunud ja ökoloogiliselt isoleeritud, mis omakorda mõjub negatiivselt metsadega seotud elurikkuse püsimisele ja levile. Et parandada elupaikade maastikulist ühendatust ning toetada elupaigaspetsiifiliste liikide levikut, on pakutud välja ökoloogiliste koridoride tugisüsteem, mis metsade puhul tähendab puiskoridoride (alleede, puuridade ja põõsaribade) paigutumist avamaastikusse metsatukkade vahele. Oma doktoritöös uurisin, kas puiskoridorid toetavad metsataimede levikut ning millised on koridoride kriitilised struktuursed omadused ja koridore ümbritseva maastiku eripärad, mis seavad metsataimedele ökoloogilised piiranguid levimisel metsadest puiskoridoridesse. Nõudeid ja piiranguid hindasin ka ja metsataimede tunnuste põhjal. Käesoleva doktoritöö tulemused viitavad sellele, et puiskoridorid ei toimi siiski kui metsataimede levimist toetavad maastikustruktuurid. Isegi metsaga vahetus ühenduses olevates koridorides kahanes metsaspetsialistide liigirikkus järsult juba esimesel viiel kuni kümnel meetril; kaugematesse koridoridesse jõudsid aga vaid üksikud. Ainult sellised metsataimed, mille levised kanduvad pika maa taha, näiteks imetajate või lindude abil, suudavad koridoris kaugemale levida, kuid kuna needsamad liigid suudavad ka juba järgmisse metsatukka levida, siis pole puiskoridoril neile erilist lisaväärtust pakkuda. Lisaks limiteerib metsataimi koridorides konkurents teiste taimedega, mis saavad toetust servamõjust tingitud lisavalgustatusest. Arvestades looduskaitselisi eesmärke, tuleks maastike planeerimisel keskenduda juba olemasolevatele laiadele puiskoridoridele, ja eriti nendele, mis asuvad ajalooliselt järjepidevalt eksisteeriva metsa läheduses ning mille aastakümnete jooksul välja arenenud puistu struktuur suudab leevendada servaefekti mõjusid. Sellised koridorid on näiteks kahe- või enamarealised vanad alleed, millel on juba väljakujunenud kaarjas võrastik ning külgmised allalaskuvad oksad. Maastiku planeerimises ja liigendamisel tuleks eelistada olemasolevaid puiskoridore ning nende sujuvat noorendamist uute alleede istutamisele, kuna uutes koridorides kulub aastakümneid sobivate struktuursete tingimuste moodustumiseks.
Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making
(2017-04-06) Jõesalu, Kirsti; Kõresaar, Ene, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö analüüsib ühe ajalooperioodi ‒ hilise sotsialismi ‒ tähenduse kujunemist ja dünaamikat 21. sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Küsisin, kuidas paigutub hilise sotsialismi tähenduse kujunemine laiemasse nõukogude ajast mäletamise kultuuri. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti kogu nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja vastupanu diskursuse raames. Hilist sotsialismi ei eristatud eelnevast, stalinismi ajajärgust. 1990. aastate lõpust alates väljendati aga järjest enam rahulolematust domineeriva käsitlusega. Iseäranis tähelepanuväärne panus hilise sotsialismi aja teema, kui olulise probleemi sõnastamisel oli avalikus diskursuses elulookirjutajatel. Argieluline kogemus hilisest nõukogude perioodist tõusis esile just võrdluses keeruliste 1990-ndatega ja üleminekuga turumajandusele. Individuaalsel tasandil anti nostalgia kaudu tähendus keerulisele olevikule ja sellega toimetulekule. Asetades Eesti 21. sajandi mäluprotsesse laiemasse konteksti, tõin doktoritöös esile ka sarnaste protsesside eri- ja samaaegsust teistes postsotsialistlikes riikides. Nõukogude/sotsialistliku perioodi kogemuste väljajätt ei ole olnud omane ainult Eestile, vaid selline vaade domineeris ka näiteks Rumeenias ja Lätis, olles teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides mõnevõrra diferentseeritum. Iseäranis selgelt avaldusid erinevused nostalgiliste protsesside ajalises arengus. Sarnaselt Ida-Saksamaale võib Eesti elulugudes ilmnevat nostalgiat käsitleda ka vastumäluna. Reflekteeriva ja iroonilise nostalgia esiletõusu on läbivalt täheldatud kõigis postsotsialistlikes maades. Lisaks individuaalsele tasandile vaatasin hilise sotsialismi teema tõstatamist ka kultuurilisel tasandil, seda eelkõige muuseuminäituste kuid ka teiste kultuuriliste tekstide kaudu. Võib öelda, et aastatel 2000‒2010 polnud senine katkestuse diskursuse mälurežiim enam ainuvaldav. Samas ei toimunud ka otsustavat pööret, seda eelkõige avalikul meenutamistasandil. Sellele vaatamata on praeguseks kaasatud märgatavalt rohkem erinevaid nõukogudeaegseid kogemusi nõukogude ajast mäletamise kultuuri, kui oli seda 1990. aastatel. Need protsessid viitavad mälukultuuri diferentseerumisele ja demokratiseerumisele.