Sirvi Kuupäev , alustades "2017-04-18" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

The Health-care Provider’s Civil Liability in Cases of Prenatal Damages
(2017-04-18) Sõritsa, Dina; Lahe, Janno, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Pereplaneerimist saab tänapäeval pidada iseenesestmõistetavaks. See võimaldab vanematel ajastada oma isiklikke eesmärke ja olla valmis tagama lapse heaoluks parimad tingimused. Enamiku inimeste jaoks on lapse saamine ilmselt üheks kõige õnnelikumaks hetkeks nende elus. Mõnikord võib aga ootamatu lapsevanemaks saamine olla lausa niivõrd ebasoovitud sündmus, et vanemad tunnevad, et neile on lapse saamisega tekitatud kahju. Pereplaneerimise osas valikute tegemisel on vanemad paljuski sõltuvad tervishoiuteenustest ja arstilt saadavast teabest. Arst saab läbi viia protseduurid raseduse ennetamiseks ja raseduse katkestamiseks, samuti teha vajalikud uuringud, et anda vanematele teavet planeeritava või oodatava lapse (potentsiaalse) tervisliku seisundi kohta. Vanematel on arstilt saadava teabe õigsuse osas kõrged ootused, sest sellele teabele tuginedes saavad nad otsustada lapse saamise üle. Ravi- või diagnoosiviga eelnimetatud protseduuride läbiviimisel võib tuua kaasa soovimatu raseduse või puudega lapse sünni. Siiski on selge, et arst ei saa vastutada iga soovimatu raseduse või puudega lapse sünni korral. Ometi on soovimatust rasedusest või puudega lapse sünnist tingitud kahju hüvitamise nõuded tervishoiuteenuse osutajate vastu pannud kohtud üle maailma seisma silmitsi nendes kaasustes sisalduvate eetiliste dilemmadega ja langetama raskeid otsuseid. Väitekirjas on sünnieelsete kahjustuste kaasustena käsitletud soovimatut rasedust (ingl. k. wrongful conception), puudega lapse sündi (ingl. k. wrongful birth) ja nn soovimatu elu kaasust (ingl. k. wrongful life). Nendes kaasustes heidetakse tervishoiuteenuse osutajale ette seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletuse (ravivea või diagnoosivea ja sellest tuleneva teabe andmise kohustuse rikkumise) tõttu on vanemad kaotanud võimaluse langetada õigeaegselt otsus raseduse katkestamiseks, millega oleks olnud võimalik vältida lapse saamisest tingitud kulusid. Kui soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni kaasustes on nõude esitajaks vanem(ad), siis nn soovimatu elu kaasuses on nõude esitajaks laps ise. Kuna Eestis pole tänaseni ühtegi kohtulahendit sünnieelsete kahjustuste kaasustes, on seda huvitavam analüüsida, millise lahenduse võiksid need kaasused saada Eesti õiguse alusel, kui vastav vaidlus peaks kohtu ette jõudma. Väitekirja eesmärgiks on selgitada välja, kas ja millises ulatuses peaks tervishoiuteenuse osutaja vastutama Eesti tsiviilõiguse järgi nendes kaasustes, et tagatud oleks nii lapse, tema vanemate kui ka tervishoiuteenuse osutaja huvidega arvestamine.
Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika
(2017-04-18) Org, Andrus; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas uurin eesti ulmekirjanduse žanreid ja nende poeetikat üldiste žanriteoreetiliste arusaamade ning spetsiifiliste žanrikirjelduste taustal, kaasates käsitlusse arvukalt ulmekirjandus-tekste. Kõige laiemas tähenduses hõlmab ulmekirjandus mitmesuguseid fantastilist laadi tekste (nii täiskasvanute kui ka laste- ja noortekirjandusest), milles kujutatud fiktsionaalsed maailmad erinevad mingi olulise tunnuse või omaduse poolest realismile omastest asjaoludest ja võimalikkuse tingimustest. Töös juhindun käesoleva sajandi eesti kirjanduskriitikas levinud tavast liigitada ulmekirjandus kui mastaapne superžanr kolmeks põhižanriks: ime-, õudus- ja teadusulmeks. Kirjeldan ja analüüsin eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanreid, rakendades žanripoeetika vaatlusel deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi. Ulmežanrite piiritlemine ja žanritekstide määratlemine on kahtlemata keerukas tegevus, sest ulmekirjanduse poeetilised võtted on teoseti äärmiselt variatiivsed ja sageli eklektilised, moodustades kas kanoonilise žanriulme või sporaadilise piirialaulme kihte. Töö pakub põhjaliku sissevaate eesti ulmekirjanduse ühte võimalikku žanrisüsteemi, mis hõlmab tekste alates 19. sajandi keskpaiga kunstmuinasjutust kuni 21. sajandi alguse aurupungini. Väitekirja osaks on seitse artiklit, milles olen tegelenud ulmekirjanduse teoreetilise määratlemise ja mõtestamisega, aga ka mitmete žanrispetsiifiliste küsimustega peamiselt eesti ulmeproosale keskenduva žanrianalüüsi näitel. Töö üldisest eesmärgipüstitusest tulenevalt vaatlen eesti ulmekirjanduse žanripoeetilisi tunnusjooni, süvenedes eri žanrite (nagu ime- ja õudusulme, alternatiivajaloo, maagilise realismi) kirjanduslikku spetsiifikasse. Mitmes artiklis rakendan kvalitatiivse žanrianalüüsiga haakuvat strukturalistlikku teema- ja motiivianalüüsi, mis võimaldab esile tuua tekstide dominantseid žanrielemente. Väitekirja lõpuks kujuneb diskursiivne tõdemus, et eesti ulmekirjandust on paljuski mõjutanud ajalooline ja kultuuriline kontekst, peamiselt kas algupärane folkloorne ainestik, teaduslik-tehnilise maailmapildi muutused või angloameerikalikud žanrieeskujud.
Tänapäeva eestikeelsete õigeusklike katehheesist ja uskumustest
(2017-04-18) Eek, Liina; Altnurme, Lea, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö käsitleb kaasaegsete eestikeelsete õigeusklike uskumusi ja kogemusi. Andmed on pärit religioonisotsioloogilisest kvalitatiivsest uuringust, kus osales 57 õigeusu kiriku vaimulikku ja koguduse liiget. Uuringu tulemusena selgus, et enamik eestikeelseid õigeusklikke on kirikusse jõudnud oma perekondade või „olulise teise“ kaudu. Teine ühine omadus eestikeelsete õigeusklike juures on müstiline, ratsionaalse mõistuse väline ja seletamatu religioosne kogemus (85% informantidest). Müstilise kogemuse puhul ei mängi vanus, sugu, haridus või kirikusse sattumise viis mingit rolli. Valdav enamus eestikeelsetest õigeusklikest usuvad ka imedesse (inglitesse, pühakutesse ja/või imet tegevatesse ikoonidesse). Imetegude kogemused olid enamasti meeldivad, kuid oli ka painavaid ja hirmutavaid kogemusi. Ime kogemisel on teatud roll usul, et midagi imelist võib juhtuda. Samas leidus hulgaliselt ka nn argipäeva imesid, mis juhtusid igapäevases olukorras. Imede kogemused on inimeste usuelus väga olulisel kohal ning kinnitavad inimese usku Jumalasse. Nägemuse õigeusust konstrueerisid inimesed sageli vastandudes omadustele, mida arvati olevat teistes konfessioonides. Enamasti omistati teistele konfessioonidele liigset külmust, ratsionaalsust, ülemäärast intellektikesksust, tühisust ja pinnapealsust. Õigeusku nähti vastavalt vastandväärtustena - emotsionaalse, kogemusliku, soojana, aga ka kõikehõlmava ja täiuslikuna. Andmed vaimulike hariduse kohta on lünklikud. Ca 90% Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) vaimulikel on vähemalt vaimuliku seminari haridus. Kuna Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus (EAÕK-s) ei ole teoloogiline haridus kohustuslik, siis on enamikel vaimulikest teoloogiline haridus formaalselt lõpetamata. MPEÕK-s on katehhees (usuõpetus) enne kirikuga liitumist kohustuslik, EAÕK-s mitte. Mõlemal kirikul napib ressursse, eriti vastavate isuksusomaduste ja oskustega vaimulikke, et teha eestikeelset katehheesi. Õige katehhees algab miiminumteadmiste omandamisega enne kirikuga liitumist ning jätkub läbi kogu õigeuskliku elu. Katehheesi nõutakse nii enne kirikuga liitumist kui ka enne ristivanemaks saamist. Preestrid peavad usutõdedest olulisemaks seda, et inimese soov kirikuga liituda oleks siiras ja läbi mõeldud/tunnetatud.