Sirvi Kuupäev , alustades "2017-05-05" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Programming Languages for Secure Multi-party Computation Application Development
(2017-05-05) Randmets, Jaak; Laud, Peeter, juhendaja; Vene, Varmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Turvaline ühisarvutus on tehnoloogia, mis lubab mitmel sõltumatul osapoolel oma andmeid koos töödelda neis olevaid saladusi avalikustamata. Kui andmed on esitatud krüpteeritud kujul, tähendab see, et neid ei dekrüpteerita arvutuse käigus kordagi. Turvalise ühisarvutuse teoreetilised konstruktsioonid on teada olnud juba alates kaheksakümnendatest, kuid esimesed praktilised teostused ja rakendused, mis päris andmeid töötlesid, ilmusid alles natuke enam kui kümme aastat tagasi. Nüüdseks on turvalist ühisarvutust kasutatud mitmes praktilises rakenduses ning sellest on kujunenud oluline andmekaitsetehnoloogia. Turvalise ühisarvutuse rakenduste arendamine on keerukas. Vahendid, mis aitavad kaasa arendusprotsessile, on veel väga uued, ning raamistikud on sageli liiga aeglased praktiliste rakenduste jaoks. Rakendusi on endiselt võimelised arendama ainult krüptograafiaeksperdid. Käesoleva töö eesmärk on teha turvalise ühisarvutuse raamistikke paremaks ning muuta ühisarvutusrakenduste arendamist kergemaks. Väidame, et valdkon- naspetsiifiliste programmeerimiskeelte kasutamine võimaldab turvalise ühisarvu- tuse rakenduste ja raamistike ehitamist, mis on samaaegselt lihtsasti kasutatavad, hea jõudlusega, hooldatavad, usaldusväärsed ja võimelised suuri andmemahtusid töötlema. Peamise tulemusena esitleme kahte uut programmeerimiskeelt, mis on mõeldud turvalise ühisarvutuse jaoks. SecreC 2 on mõeldud turvalise ühisarvutuse rakendus- te arendamise lihtsustamiseks ja aitab kaasa sellele, et rakendused oleks turvalised ja efektiivsed. Teine keel on loodud turvalise ühisarvutuse protokollide arenda- miseks ning selle eesmärk on turvalise ühisarvutuse raamistikke paremaks muuta. Protokollide keel teeb raamistikke kiiremaks ja usaldusväärsemaks ning lihtsustab protokollide arendamist ja haldamist. Kirjeldame mõlemad keeled nii formaalselt kui mitteformaalselt. Näitame, kuidas mitmed rakendused ja prototüübid saavad neist keeltest kasu.
In-depth analysis of factors affecting variability in thiopurine methyltransferase activity
(2017-05-05) Tamm, Riin; Milani, Lili, juhendaja; Metspalu, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ravimite vähene efektiivsus ja kahjustavad kõrvaltoimed on üks farmakoteraapia oluline probleem. Farmakogenoomika on saamas personaalmeditsiini oluliseks osaks, mille eesmärk on aidata arstil määrata patsiendile ravim või ravimidoos vastavalt tema individuaalsele geneetilisele profiilile. Tiopuriinmetüültransferaas (TPMT) on ensüüm, mis inaktiveerib lapseea leukeemia ja autoimmuunhaiguste ravis ning siirdamisjärgse äratõukereaktsiooni vältimiseks kasutatavaid tiopuriinravimeid. Uuringutest on selgunud, et TPMT aktiivsuse alusel võib inimesed jagada kolme rühma; ~0,3% indiviididest omab väga madalat ensüümi aktiivsust, ligikaudu 11%-l on ensüümi aktiivsus osaliselt vähenenud (nn keskmine) ja 89%-l on ensüümi aktiivsus normaalne. Seega teoreetiliselt on umbes 11% patsientidest ohustatud kõrvaltoimete tekkest tiopuriinravimite standarddooside kasutamisel. Hoolimata mitmetest teadaolevatest TPMT ensüümi aktiivsust vähendavatest TPMT geeni variantidest, on kliinilises praktikas suureks probleemiks TPMT genotüübi-fenotüübi erinevused, eriti nn keskmise ensüümi aktiivsusega indiviidide seas – vähenenud ensüümi aktiivsusega inimesed omavad normaalset TPMT genotüüpi ja vastupidi. See fakt annab alust oletada, et lisaks teadaolevatele TPMT geenivariantidele on veel faktoreid, mis ensüümi aktiivsust mõjutavad. Antud töö kirjeldab TPMT genotüübi-fenotüübi uuringut, mille käigus analüüsiti hetkel teadaolevate TPMT geeni markerite seost ensüümi aktiivsusega ning otsiti uusi, nii mitte-geneetilisi kui ka geneetilisi biomarkereid. Töö tulemusena tuvastasime uue mitte-geneetilise biomarkeri (SAM), mis mõjutab TPMT aktiivsust. Edasised kinnitavad uuringud on olulised selle juurutamiseks kliinilisse kasutusse. Samas, me ei leidnud uusi geneetilisi markereid ja ei kinnitunud teaduskirjanduses varem avaldatud geneetiliste markerite seos (peale TPMT geeni) TPMT ensüümi aktiivsusega. Hetkeseisuga ei ole võimalik kliinilises praktikas kasutada TPMT ensüümi aktiivsuse ja ravimvastuse ennustamiseks ainult TPMT genotüüpi. Hoolimata juhenditest geneetiliste markerite kasutamise ja tulemuste tõlgendamise kohta, tuleb arstidel jälgida patsiendi ravi kulgu kasutuses olevate raviskeemide alusel.
Autosomal-recessive Stargardt disease: phenotypic heterogeneity and genotype-phenotype associations
(2017-05-05) Nõupuu, Kalev; Kaljurand, Kuldar, juhendaja; Allikmets, Rando, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Stargardti tõbi (STGD1) on kõige sagedasem pärilik võrkkesta kollatähni düstroofia põhjustades progresseeruvat nägemislangust sageli juba lapseeast. Haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis, mille tulemusena ladestuvad võrkkesta toksilised jääkproduktid põhjustades fotoretseptorite kadu. Praeguseks on teada üle 1000 haigustekkelise mutatsiooni ABCA4 geenis, mille tõttu on haiguse kliiniline pilt (fenotüüp) väga mitmekesine. Meie uuringu peamisteks eesmärkideks olid STGD1 puhuste võrkkesta struktuurimuutuste analüüs ja leida võimalikke seoseid haiguse fenotüüpide ja (ABCA4) mutatsioonide vahel. Doktoritöös leidsime, et vastupidiselt senise arusaama kohaselt esineb varases haiguse faasis noortel STGD1 haigetel lisaks fotoretseptorite kihi õhenemisele välise piirimembraani oluline paksenemine võrreldes kontrollgrupiga. Tõenäoliselt iseloomustab leid võrkkesta gliiarakkude mööduvat hüpertroofiat, olles STGD1 varajaseks kliiniliseks markeriks, mis omab kliinilist potentsiaali diagnoosimaks haigust varases faasis. Teiseks analüüsisime STGD1 korral harva esinevat fenotüüpi, mida nimetatakse kollatähni tsentri (fovea) tühimikuks (ingl.k. optical gap; foveal cavitation). Tegemist on foveas paiknevate fotoretseptorite kaoga, mille tulemusena moodustub võrkkesta väliskihtidesse struktuurne tühimik. Võrkkesta kuvamisuuringute analüüsil näitasime, kuidas fenotüüp dünaamiliselt kujuneb ja kaob ning lõime selle baasil arengustaadiumid. Vastupidiselt siiani juhtivale arusaamale, et STGD1 puhul esineb primaarselt võrkkesta pigmentepiteelirakkude (RPE) kõhetumine näitasime kuvamisuuringutel, et fovea tühimiku korral toimub esmaselt just fotoretseptorite kadu, millele järgneb RPE atroofia. Ühtlasi leidsime genotüübi-fenotüübi analüüsil, et STGD1 haigetel esineb statistiliselt tugev seos ABCA4 geenis paikneva p. G1961E mutatsiooni ja fovea tühimiku vahel. Kolmandaks näitasime, et STGD1 võib fenotüübilt sarnaneda hüdroksüklorokviin (Plaquenil) võrkkesta toksiliste muutusega. Moodustub nn „foveat säilitava“ fenotüübi variant, mille tulemusena on kollatähni teravanägemise punktis võrkkest suhteliselt hästi säilinud ning patsiendid on avastamise hetkel enamasti sümptomite vabad. Fenotüüpide detailne iseloomustamine, dünaamika hindamine ja genotüübi-fenotüübi seoste kirjeldamine võiks paremini aidata planeerida ja analüüsida ravimi, geeniteraapia ja tüvirakuteraapia uuringuid ja nende tulemusi STGD1 kontekstis
Arheoloogiliste ja folkloorsete allikate kooskasutusvõimalused: inimjäänused märgaladel
(2017-05-05) Kama, Pikne; Oras, Ester, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Fredengren, Christina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
On täiesti loomulik, et erinevad minevikust pärinevad allikaliigid kannavad endas edasi erinevat informatsiooni. Käesolevas doktoritöös vaadeldakse, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks. Arheoloogide uurimistöö on keskendunud mineviku materiaalsetele jäänustele, rahvaluuleteadlased aga uurivad informatsiooni, mis on üle põlvkondade edasi kandunud enamasti suusõnaliselt. Kui teadlase uurimisobjektiks on mineviku kultuur terviklikult, siis aitab erinevate allikate kasutus saada möödunud aegadest palju rikkama ja mitmekihilisema arusaama. Eesti materjali käsitleva doktoritöö juhtumuuring vaatleb teavet inimjäänuste tekkest ja vastavatest leidudest märgaladel. Peamise tähelepanu all on olnud sood. Niisuguse intrigeeriva ja senikäsitlemata teemavaliku põhjustasid sohu matmisi kirjeldavad rahvalaulud. Ka kohapärimuses on nii jutte matmisest sohu kui ka kirjeldusi uppumistest märgaladel. Arheoloogi jaoks tõstatab see küsimuse, kas ja mil määral võib niisugune pärimus kajastada sündmusi, mis on maha jätnud soolaipu? Lisaks kirjeldab kohapärimus inimsäilmete avastamist liigniiskest pinnasest, mille kohta arheoloogilist dokumentatsiooni ei leidu. Katse leida osadest pärimuspaikadest uusi arheoloogilisi tõendeid kahjuks ei õnnestunud. Mainitud välitööd illustreerivad hästi, kui keerukas ja raske on avastada märgaladelt arheoloogiliste leide. Samas, töö arhiiviallikate ja kirjandusega näitas, et eelnevalt on ka arheoloogiliselt registreeritud inimjäänuste leide liigniiskest pinnasest. Need leiud on aga väga erineva vanuse, konteksti ja tekkepõhjusega. Doktoritöö raames tehtud arheoloogiliste kaevamistega õnnestus Alasoo Varajemäel tuvastada turbas asuvaid leide, mis pärinesid tuleriidalt. Näib, et põletusmatustest järele jäänud asju viidi endisaegsesse järvevette. Niisugusest viikingiaegsest käitumisest Eesti arheoloogias seni tõendeid ei olnud. Seega esitab uurimus märgaladel leiduvate inimjäänustega seonduvat arheoloogilist ja rahvaluulelist informatsiooni. Mõlemas allikaliigis esinev informatsioon on küll üsna eriilmeline, kuid süstemaatiline uurimine on vähendanud nende vahelist lõhet ja samas aidanud mõtestada ka eripära, kuidas need allikad on tekkinud, edasi kandunud ning talletunud.