Sirvi Kuupäev , alustades "2017-06-02" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

The collapsing wall. Hybrid journalism. A comparative study of newspapers and magazines in eight countries in Europe
(2017-06-02) Bærug, Jan Richard; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolev uurimistöö analüüsib ajakirjandusliku sisu ja turundussõnumite sulandumist Põhja-Euroopa ajalehtedes ja ajakirjades. Uurimistöö täpsem fookus on märgistamata ja märgistatud reklaamide avaldamise tingimustel. Ajakirjandusliku vormi ja turundusliku eesmärgiga tekstide märkimiseks on sõna „advertorials“, selline tekstitüüp on Euroopa Liidu normide järgi eksitamine. Juhul, kui ajakirjandusliku žanrina näiv tekst on siiski märgistatud kui „reklaam või turundustekst“, võib öelda, et tegemist on tagasihoidliku hübridiseerimisega. Juhul, kui sellised tekstid on märgistamata, on tegemist tugeva hübridiseerumisega. Ajakirjanduse n-ö normatiivsed „sambad“, mis on aegade jooksul aidanud hoida lahus autonoomset ajakirjanduslikku sisu ja reklaami, on tehnoloogia arengu ja kasvava majandussurve tõttu meediale hakanud järjest enam mõranema. Ajakirjanduse roll demoraatiku ühiskonna autonoomse infojagajana on muutumas haavatavaks. Käesoleva töö empiirilise materjali moodusab 2006/2007. aastal läbi viidud e-küsitlus, millele vastas 691 ajalehte ja nišiajakirja. 66,4% väljaannetest aktsepteeris ajakirjandusliku formaadi ja turundusliku sisuga tekstide avaldamist – koos märkusega, et tegemist on „makstud sisuga“; 9,6% aktsepteeris hübriidtekste vastava märkuseta. Seega, legendaarne „müür“ toimetuste ja reklaamiosakonna vahel on hakanud mõranema, kuid pole veel täiesti kokku varisenud. 14,8% vastanud toimetustest eitas toimetuse ja reklaamiosakonna vahelist suhtlust; 57,2% ei soovinud avaldada enam reklaamiga seotud ajakirjanduslikku materjali ning 34,6% ei andnud garantiid, et reklaamiandja kohta ei avaldata kriitilist materjali. Siiski näitavad tulemused, et hübriidsisu legitimeerib. Ajalehtede ja ajakirjade vahel ei esinenud suuri erinevusi, samal ajal kui kaheksa riigi publikatsioonide vahel oli erinevus suur. Hübridiseerumistendents oli skaalal 0-2 järgmine: Rootsis ja Taanis (indeksid vastavalt 0,42 ja 0,44); Soomes 0,6; Saksamaal 0,61; Ühendkuningriigis 0,89; Venemaal 1,2; Eestis 1,4 ja Leedus 1,69.
Social Capital and Individualism – Collectivism at the Individual Level
(2017-06-02) Beilmann, Mai; Realo, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Sotsiaalne kapital – usaldusel ja normidel põhinevad inimestevahelised sidemed ja sotsiaalsed võrgustikud – on kasulik ressurss nii üksikisikutele, kogukondadele kui ka riikidele, kuid on kardetud, et Lääne maailmas leviv individualism viib inimestevaheliste suhete nõrgenemiseni ja vähendab ühiskonna sidusust. Individualismi on seejuures tihtipeale nähtud kui äärmuslikku omakasupüüdlikkust, unustades, et individualismil võib olla ka kasulikumaid väljundeid, nagu iseenda ja oma tegude eest vastutuse võtmine. Individualismi ja omakasupüüdlikkuse või egoismi vahele võrdusmärki tõmmates võivad tulla üllatusena uuringud, mis näitavad, et individualistlikes ühiskondades on inimestel tegelikult rohkem sotsiaalset kapitali, see tähendab, et nad on üksteise suhtes usaldavamad ja erinevate vabatahtlike võrgustike kaudu üksteisega tihedamalt seotud kui kollektivistlikes ühiskondades. Väitekirja aluseks olevate uuringute tulemused näitavad, et ühiskonna tasandil leitud seosed kehtivad ka indiviidi tasandil ning individualistlikud inimesed kalduvad omama rohkem sotsiaalset kapitali. Nii näiteks on eestlaste puhul indiviidi tasandil sotsiaalse kapitaliga positiivselt seotud üks individualismi võtmekomponente – küps vastutustunne ehk oma tegude eest vastutuse võtmine. Kõigis Euroopa riikides kalduvad individualistlikumad inimesed väljapoole oma pereringi jäävaid inimesi rohkem usaldama ning olema seotud rohkemate sotsiaalsete võrgustikega. Samas seletavad individualism–kollektivism ja sotsio-demograafilised tunnused (nt vanus, sugu, haridus ja elukoht) üksnes väga väikese osa inimestevahelistest erinevustest sotsiaalse kapitali määras. See on kooskõlas varasemate uuringute tulemustega, mis viitavad, et indiviidi tasandi sotsiaalse kapitali allikaid ei tuleks otsida mitte inimese enda omadustest, vaid pigem teda ümbritsevast vahetust keskkonnast.
Teacher professional agency in relation to digital technology integration in teaching in Estonian and Latvian schools
(2017-06-02) Karaseva, Agnese; Pruulmann-Vengerfeldt, Pille, juhendaja; Siibak, Andra, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Doktoritöö “Õpetaja professionaalne agentsus digitaalse tehnoloogia integreerimisel õpetamisse Eesti ja Läti koolides” eesmärgiks on uurida, kuidas õpetaja professionaalne agentsus on väljendatud viisides, millega õpetajad tegutsevad erinevates personaalsetes, situatiivsetes ja kontekstuaalsetes tegurites, mis on seotud digitaaltehnoloogia integreerimisega õppetöösse nii Läti kui ka Eesti koolides. Minu doktoritöö aktuaalsus on ühest küljest seotud asjaoluga, et Euroopa õpetajad on üldiselt vabad otsustamaks kasutatavate õpetamisviiside üle, kuid teisest küljest mainivad õpetajad järjest piiravamaid töö hindamisvahendeid, väliseid hindamissüsteeme, aruandereegleid ning õppekavade nõudeid. Taoliste pingete uurimine näitab, kuidas õpetaja professionaalne agentsus ilmneb konkreetsetes kontekstides erinevate personaalsete, situatiivsete, sotsiaalsete ja kontekstuaalsete mõjude taustal. Oma doktoritöös soovin selle asemel, et läheneda õpetaja agentsusele “muutuste poolt” vs “muutuste vastu” vaadete kaudu, mõista õpetajate reageeringuid hariduslikele muudatustele oluliselt laiema spektri kaudu. Selle doktoritöö empiirilised materjalid hõlmavad andmeid 26 semistruktureeritud intervjuust erinevate aineõpetajatega Eestis ja Lätis, tunnivaatlusi ja uurimust õpetajate infootsingulisest käitumisest veebis. Oma doktoritöö tulemusena pakun välja uue tüpoloogia, mis koosneb viiest erinevast õpetaja agentsuse väljendusviisist: entusiastlik omastamine, pragmaatiline sulandamine, reserveeritud tasakaalustamine, piiratud kohanemine ja skeptiline ritualism. Doktoritöös näitan, et õpetajate seisukohad ja valikud IKT integreerimisel õppetöösse on seotud väga keeruka võrgustikuga mõjutustest, millest olulisematena tuleb rõhutada enesetõhususe tajumist, tugevat ainevaldkonnaga seotud identiteeti ning vajadust vastata õpetajate tööle esitatud kvaliteedinõuetele. Variatiivsused õpetaja agentsuse väljendusviisides paljastavad raskesti märgatavaid konflikte ja ebakõlasid erinevate ning sageli tehnoloogiaga mitte seotud väärtuste, survete ja nõudmiste vahel, mille keskel püüavad õpetajad leida tasakaalu oma professionaalsete rollide ja vastutuste täitmiseks. Minu doktoritöö näitab, et leidub õpetajaid, kelle jaoks IKT kasutuselevõtt on avanud uusi võimalusi eksperimenteerimiseks, mängimiseks ja uute õpetamismeetodite katsetamiseks. Samas osutus teiste õpetajate jaoks IKT kasutamine vahendiks välise heakskiidu saavutamisel ning kaasaegse ja “moodsa” õpetaja kuvandi loomisel ning hoidmisel. Paljude valimisse kuulunud õpetajate jaoks on IKT kasutus koolides tekitanud olukordi, kus neil on tulnud muuta oma seniseid praktikaid ning teha valikuid selle kohta, kuidas IKT-d õpetamisse sobitada. Tuginedes oma doktoritöö järeldustele, rõhutan, et vaid siis, kui mõistame õpetajate olulist rolli IKT strateegia vahendajana ja pöörame tähelepanu kontekstidele, kus õpetajad sätestatud põhimõtteid tõlgendavad ning ellu viivad, on võimalik aru saada, miks tehnoloogia integreerimine koolides toimub just nii, nagu see toimub. Õpetajate praktikaid mõjutavate erinevate tegurite vastastikmõju komplekssuse ja mitmetahulise olemuse mõistmine võib viia tulemuslikuma dialoogini poliitikakujundajate ning õpetajate kogukonna vahel ning sedakaudu läbimõeldumate arengustrateegiateni.