Sirvi Kuupäev , alustades "2017-06-21" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Mapping and modelling of the spatial distribution of benthic macrovegetation in the NE Baltic Sea with a special focus on the eelgrass Zostera marina Linnaeus, 1753
(2017-06-21) Möller, Tiia; Martin, Georg, juhendaja; Kotta, Jonne, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Eesti rannikumere põhjataimestiku uuringute ajalugu ulatub 18. sajandisse. Merepõhjast proovide kogumist sukelduja poolt või pinnalt põhjaammutite abil alustati Eestis 1959. aastal. 2005. aastaks sai eesmärgiks süstematiseeritud teabe kogumine ja ulatuslike merealade kaardistamine ning seetõttu võeti lisaks kasutusele videouuringud, kaugseire, hakati enam rakendama ruumilist modelleerimist. Videomeetod on teiste meetodite kõrval tänapäevani laialt kasutuses ning videopõhised hinnangud on piisavad põhjaelustiku kaardistamiseks koosluste tasandil. Kaugseire võimaldab lühikese ajaga koguda infot ulatuslike alade kohta. Selle abil saab Läänemeres põhjakoosluseid kaardistada kuni 6 m sügavusel rannikuvees ning väljatöötatud koosluste klassifikatsiooniskeemid ja levikukaardid võimaldavad muuhulgas liigipõhiste uuringute optimaalsemat planeerimist. Pikk merihein on Eesti rannikumere liivastel põhjadel üks olulisemaid võtmeliike. Meriheina kooslustega seotud liikide arv, kokku 35 põhjataimestiku ning 33 põhjaloomastiku liiki, moodustab umbes neljandiku meie merepiirkonna põhjaelustiku liikide arvust. Aastatel 2005–2015 tuvastati üle 300 pika meriheina kasvukoha. Ulatulikest uuringutest selgus, et liik on tavapärane kogu Eesti rannikumeres, välja arvatud madala soolsusega Soome lahe idaosas ning Pärnu lahes. Pikk merihein kasvab peamiselt sügavusvahemikus 2–5 m ning üle 3 m sügavusel on see meie liivastel põhjadel ainus suure tihedusega kooslusi moodustav taim. Pika meriheina levikuala, kus liigi katvus ületab 10%, on hinnanguliselt 150 km2. Modelleerimine näitas, et liik on vastupidav suurtele keskkonnatingimuste muutustele ning tuleviku kliima stsenaariumi kohaselt mõjutavad liigi levikut peamiselt merevee soojenemine, vee liikumiskiiruse tõus ning laguneva jää poolt põhjustatud mehaaniline häiring. Meie rannikumere mitmete teiste võtmeliikide püsimine on tuleviku kliima tingimustes otseselt ohustatud ning seega on liigilise mitmekesisuse säilitamisel äärmiselt oluline terviklik merekeskkonna käsitlus. Antud doktoritöö annab selle terviku mõistmiseks olulise panuse