Sirvi Kuupäev , alustades "2017-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 16 16

Atomic layer deposition and characterization of thin oxide films for application in protective coatings
(2017-11-01) Aarik, Lauri; Sammelselg, Väino, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Erinevates toodetes kasutatavate materjalide eluea pikendamine ja koguste vähendamine on kaks tähtsat ülesannet, mille lahendamine võimaldab muuta väiksemaks ühiskonna ökoloogilist jalajälge. Kuna materjalid korrodeeruvad peaaegu kõigis keskkondades, siis selle tulemusena nende vastupidavus ning kasutusaeg vähenevad. See omakorda muudab lihtsalt kättesaadavate ja odavate materjalide kasutamise mõnede rakenduste puhul võimatuks. Üheks võimaluseks selliste materjalide eluiga pikendada ja neid seejuures ikkagi korrodeerivate keskkondades kasutada, on nende kaitsmine vastupidavamast materjalist katetega, mis isoleerivad kaitstavad materjalid neid hävitavast keskkonnast. Tänu tänapäevaste kõrgtehnoloogiliste seadmete üha keerukamale ehitusele ja detailide rangematele täpsusnõuetele on nende kaitsekatetega katmine traditsiooniliste meetoditega järjest keerulisem. Sellest tulenevalt on kasvanud vajadus uute senisest täpsemate tehnoloogiate järele. Käesolevas töös uuriti üliõhukeste kaitsekatete valmistamise võimalusi, kasutades selleks aatomkihtsadestamise meetodit, mis võimaldab kaitsekihi paksust ülitäpselt kontrollida. Uuringute käigus pandi kokku ja katsetati seadet, millega on võimalik sadestada kaitsekatteid ballooni-tüüpi kinniste anumate sisepinnale. Et arendada vastavaid sadestamismetoodeid ja parandada kaitsekatete omadusi, töötati välja uudsed lahendused TiO2 ja Al2O3 aatomkihtsadestamiseks tehnoloogilistes protsessides, milles lähteainesüsteemideks on vastavalt TiCl4-O3 ja AlCl3-O3. Töö käigus uuriti eelnimetatud meetoditega sadestatud kaitsekatete füüsikalisi ja keemilisi omadusi ning demontreeriti nende häid kaitseomadusi laialt kasutatava roostevaba terase pinnal.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2017 nr 10
(Tartu : Tartu Ülikool, 2017-11) Siil, Virgo, peatoimetaja
Experimental realization and applications of the unified acidity scale
(2017-11-03) Heering, Agnes; Leito, Ivo, juhendaja; Nerut, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Happelisus on keskkonna, toodete ja toidu puhul tähtis näitaja. Kõik teavad, et sidrun on hapum kui maasikas, kuid kõiki asju ei saa maitsta. Kuidas sellisel juhul happelisust hinnata? Happelisuse hindamiseks on kasutusel pH ning mida väiksem on mingi olluse pH näit, seda happelisem see on. Vees on pH skaala ulatus 0 kuni 14 ning skaala keskel, pH 7 juures on vesi neutraalne. Vees on pH mõõtmine lihtne, olles üks levinumaid mõõtmisi keemia laborites. Hoopis keerulisem on asi mittevesikeskkondades – bensiinis, taimeõlis, lihas jne. Sisuliselt võib öelda, et igal keskkonnal on oma pH skaala, kuid need ei ole omavahel võrreldavad. Temperatuuri mõõtmiseks kasutatakse näiteks Celsiuse ja Kelvini skaalat, kuid temperatuuri osatakse ühest skaalast teise teisendada. Sama ei saa öelda pH puhul, kuna skaalade nullpunktid eri keskkondades on teadmata. Seega kehtis kuni viimase ajani kahetsusväärne olukord, kus mõiste pH tähendab igas keskkonnas ise asja ja need pH väärtused ei ole omavahel võrreldavad. 2010. aastal töötati välja üldistatud happelisuse (pHabs) skaala kontseptsioon – üks skaala kõigi keskkondade jaoks. Selles skaalas esitatuna on võimalik kõikide keskkondade happelisusi omavahel võrrelda. Teoorias asendas üks skaala kõiki neid sadu ja tuhendeid pH skaalasid, kuid see kontseptsioon oli algselt olemas vaid teooria tasemel – mõõta pHabs väärtusi veel ei osatud. Doktoritöö eesmärk oli viia see teooria ellu ehk arendada välja meetod pHabs mõõtmiseks ning esimest korda ajaloos mõõta üldistatud happelisusi. Töö eesmärk täideti edukalt ning nüüd on olemas võimalus mõõta üldistatud happelisusi. Loodud meetodi esmaseks rakenduseks oli vesi-metanooli ja vesi-atsetonitriili segude üldistatud happelisuste mõõtmine. Neid segusid kasutatakse mobiilfaasidena vedelikkromatograafia-massispektromeetria meetodis, mis on praegusel ajal üks levinumaid ja võimekamaid analüüsimeetodeid. Valdavalt käib mobiilfaasi pH valimine katse-eksitusmeetodil. Tegeliku happelisuse teadmine võimaldab valida sobivaima mobiilfaasi, säästes keskkonda, aega ja raha. Selle töö suurim saavutus on mõõtevõimekuse tekitamine. Nüüdsest saab mõõta järgmiste huvipakkuvate objektide üldistatud happelisusi ning järjest avardada inimkonna arusaama happelisusest väljaspool teada-tuntud vesikeskkonda.
Insights into molecular mechanisms of asthma and atopic dermatitis
(2017-11-08) Aab, Alar; Rebane, Ana, juhendaja; Akdis, Mübeccel, juhendaja; Kingo, Külli, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Viimase 50–60 aasta jooksul on kiiresti kasvanud atoopilise dermatiidi ja astma esinemissagedus nii maailmas tervikuna – viimastel aastatel ka Ida-Euroopas ja Eestis. Nende haiguste leviku mõistetamatu kiiruse tõttu kutsutakse seda protsessi naljatamisi “allergiliseks pandeemiaks”. Vaatamata vaieldamatule edule nende haiguste uurimisel viimastel aastakümnetel, ei saa me tegelikult siiani piisavalt aru, miks meie immuunsüsteem, mis on valmis väga täpselt ja kiiresti reageerima välistele ohtlikele haigustekitajatele, eksib täielikult oma sithmärkides nendel kahe haiguse korral. Oma töös oleme keskendunud kahe olulise teema uurimisele nende haiguste molekulaarsete mehhanismide mõistmiseks. Astma kontekstis uurisime inimese rinoviirust, mis põhjustavad 70% viiruslikest eluohtlikest astmahoogude ägenemistest. Sama nakkus avaldub mitteastmaatilistel inimestel “tavalise nohuna”. Suutsime esmakordselt näidata, et rinoviirused võivad nakatada meie immuunsüsteemi rakke – B-rakke – ja kutsuda esile nende aktiviseerumise. See nähtus vajab edaspidist uurimist, et selgitada, kas aktiviseerumise käigus muutuvad B-rakud IgE tüübiks, mis on iseloomulikud astma ägenemisele ja mis seletaks rinoviiruse osa ägeda põletiku esilekutsumises. Näitasime, et kõigist erinevatest epiteelkoe rakkudest nakatavad rinoviirused eelistatult rips-epiteelrakke. See seletab nakatunud rakkude vähesuse ja samas just ripsrakud eritavad paljusid põletikke soodustavaid molekule viirusnakkuste korral. Teiseks, uurisime mikroRNA-de osa atoopilise dermatiidi põletikulistes protsessides. Meie põhiliseks uurimisobjektiks oli miRNA-146a, mille ekspressioon on suurenenud atoopilise dermatiidi patsientide keratinotsüütides. Oma töös näitasime, et miRNA-146a inhibeerib IFN-γ–indutseeritavaid ja atoopilise dermatiidile iseloomulikke molekule - IL-8, CCL5, CCL8, ja UBD, millede ekspressioni aktivatsioon on sõltuv NF-κB signaalirajast. Arvestades, et nii IFN-γ kui ka NF-κB raja aktiveerumine on iseloomulik kroonilisele AD-le, näitavad meie tulemused, et miRNA-146a on atoopilise dermatiidi haigete nahas põletikuvastase toimega ja seetõttu võiks olla potentsiaalselt kasutatav ka krooniliste põletikuliste protsesside raviks. Kokkuvõtteks võib öelda, et oma töös oleme käsitlenud mitmeid astma ja atoopilise dermatiidiga seotud molekulaarseid aspekte. Kindlasti teame me nüüd rohkem faktoritest, mis on nende haigustega seotud, kuid on liiga vara öelda, et me mõistame täielikult ja piisavalt kõiki põhjusi.
Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel
(2017-11-08) Soosaar, Sven-Erik; Ross, Kristiina, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti keele sõnavara on oma päritolult väga mitmekesine ning selle uurimisel on pikaaegne traditsioon. Väitekirja eesmärk on selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indo-euroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püütakse täpsustada eesti tüvevara päritolukihte ja nende mahtu tänapäeva teadmiste seisukohalt, võttes aluseks 2012. aastal ilmunud “Eesti etümoloogiasõnaraamatus” sisalduvat materjali. Uurimuses tehakse järeldus, et eesti keele sõnavara ja mõistesüsteemi on seni arvatust tugevamini mõjutanud ja kujundanud välised tegurid, mis ilmneb selles, et laentüvede osakaal eesti tüvevaras on suurem, kui varem arvatud, ning asjaolus, et kontaktkeeled on mõjutanud eesti sõnavara kujunemist suurel määral nii tõlkelaenude kui sõnamoodustuse vallas. Eesti sõnavara päritolu uurimisel on seejuures kombineeritud erinevaid meetodeid, sealhulgas võrdlev-ajaloolist meetodit, tähendusväljadel tuginevat semasioloogilist lähenemist ja vana kirjakeele tekstikriitilist analüüsi. Väitekirja põhiosa moodustavates artiklites võetakse ühelt poolt vaatluse alla üksikute eesti kirjakeele sõnade etümoloogia, kusjuures vaadeldavatest sõnadest kuuluvad armastus, põrgu, päästma ja ristima vaimuliku kultuuri sõnavara hulka ning krunn materiaalse kultuuri sõnavara hulka, ning teiselt poolt analüüsitakse eesti tüvevara etümoloogilist koostist tervikuna.
Differences between expected answers and the answers offered by computer algebra systems to school mathematics equations
(2017-11-09) Tõnisson, Eno; Prank, Rein, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Arvutialgebra süsteemidega saab lahendada erinevat tüüpi matemaatikaülesandeid, sealhulgas koolimatemaatika võrrandeid. Sageli langevad arvutialgebra süsteemide vastused kokku koolikontekstis oodatavate vastustega (koolivastustega), vahel aga mitte. Sellised ootamatud arvutialgebra süsteemide vastused on tihti küll matemaatiliselt korrektsed, aga mõne teise standardi järgi, näiteks kompleksarvude vallas. Arvutialgebra süsteemide vastuste ja koolivastuste erinevuste süstemaatiline ülevaade on kasulik arvutialgebra süsteemide arendamisel ning õppetöö planeerimisel. Käesolev dissertatsioon annab ülevaate arvutialgebra süsteemide vastuste ja koolivastuste erinevustest ning nende põhjustest koolimatemaatika võrrandite puhul. Erinevuste spektrit selgitatakse kahe võimaliku klassifikatsiooni abil. Esimese klassifikatsiooni aluseks on see, kas arvutialgebra süsteemi vastus sisaldab rohkem või vähem lahendeid kui oodatav vastus. Teine klassifikatsioon on sisupõhisem ja toob esile vastuste kuju, täielikkuse, arvuvallast sõltuvuse, harunemise ja automaatse lihtsustamise teemad. Arvuvalla ja harunemisega seotud erinevusi käsitletakse dissertatsioonis põhjalikumalt eraldi peatükkides. Koolivastuste ja arvutialgebra süsteemide vastuste erinevusi saab kasutada õpetamisel ja õppimisel. Käesolev dissertatsioon pakubki välja pedagoogilise lähenemise, mis põhineb arvutialgebra süsteemide vastuste ja õppijate endi vastuste võrdlemisel paaristööna. Lisaks õpetamisele ja õppimisele saab selle formaadiga koguda andmeid õppijate teemamõistmise kohta. Väljapakutud lähenemist kasutati tunnisituatsioonis trigonomeetriliste võrrandite käsitlemisel. Põhjalikumalt analüüsiti, kui adekvaatselt õppijad tuvastasid enda vastuse ja arvutialgebra vastuse ekvivalentsust/mitteekvivalentsust ja korrektsust. Leiti, et isegi kui õppijate lahendus paistab korrektne, võib siiski olla lünki arusaamises.
Health and economic impact of hip fracture in Estonia
(2017-11-13) Jürisson, Mikk; Uusküla, Anneli, juhendaja; Kallikorm, Riina, juhendaja; Lember, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Reieluukaela murd vanemas eas on seotud olulise elukvaliteedi languse, liigsuremuse ja kuluga. Arenenud maades saab iga kuues üle 50-aastane naine eluea jooksul reieluukaela murru, kuni 20% haigetest sureb aasta jooksul peale murdu ja murrueelne elukvaliteet taastub vähem kui pooltel haigetest. Samas on tervisekaotuse hinnangutes veel palju ebaselget. Esmashaigestumus Euroopa riikides varieerub, kuid erinevuse põhjused ei ole lõpuni selged. Reieluukaela murruga seotud kulud suurenevad, kuid andmed tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutuse kohta on ebapiisavad. Reieluukaela murru epidemioloogilised ja kuluandmed Eestis on puudulikud. Uurimistöö eesmärk oli reieluukaela murruga seotud tervise- ja majandusmõju hindamine ≥50-aastastel inimestel Eestis 2005-2016 aastal. Hinnati reieluukaela murru avaldumust (ökoloogiline uuring), liigsuremust (rahvastikupõhine retrospektiivne kohortuuring) ja murruhaigete elukvaliteeti, ressursikasutust ja kulusid (prospektiivne kohortuuring). Andmed saadi Eesti Haigekassast, reieluukaela murruga haigete intervjuudest ja Eesti statistika andmebaasist. Leiti, et reieluukaela murru avaldumus Eesti naistel oli suhteliselt madal, kuid meestel üks Euroopa kõrgematest. Murdude arvu suurenemine vaatlusalusel perioodil oli tingitud rahvastiku vananemisest. Murrujärgne elukvaliteet oli vaid 7% võimalikust ja selle taastumine aeglasem kui paljudes Euroopa riikides. Murrujärgse eriarstiabi ja perearsti teenuse kasutus oli võrreldav Rootsiga, kuid taastusravi, koduõenduse ja sotsiaalabi kasutus väga madal. Seda kompenseeris lähedaste abi, mida kasutas 18 kuu jooksul 80% haigetest. Reieluukaela murru 18 kuu kogukulu oli >8000 eurot haige kohta, mis on võrreldav infarkti ja insuldi kogukuluga. Samuti leiti, et reieluukaela murd on oluline iseseisev suremuse riskifaktor. Keskmine murrujärgne üldsuremus ühe aasta jooksul oli 28% ehk 20% võrra (3-4 korda) kõrgem kui ilma murruta isikuil, olles võrreldav dementsuse või metastaatilise vähi korral esinevaga. Liigsuremus nooremates vanusrühmades (50-69 aastat) oli Eestis suurem kui lääneriikides. Kaasuvate haiguste mõju reieluukaela murru liigsuremusele on väike ja ei oma liigsuremuse vähendamisel kriitilist rolli. Liigsuremuse vähendamine saab olla võimalik murru ja selle tüsistuste vältimise ning meditsiinilise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni parandamisega. Tulemused võimaldavad reieluukaela murruga seotud summaarse tervisekaotuse hindamist, sihtrühmade määratlemist murruga seotud suremuse vähendamiseks ja informeeritud tervise- ja sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamist. Tulemusi saab kasutada ka reieluukaela murru ennetus- ja ravimeetmete kulutõhususe hindamisel. Teadaolevalt on tegemist esimese tervikliku reieluukaela murru tervise- ja majandusmõju hindamisega Kesk- ja Ida-Euroopas.
Genome-wide diagnostics of Mendelian disorders: from chromosomal microarrays to next-generation sequencing
(2017-11-13) Pajusalu, Sander; Õunap, Katrin, juhendaja; Reimand, Tiia, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Haruldaste pärilike haiguste diagnostika ja ravi keskne paradigma on täpse molekulaarse haiguspõhjuse (mutatsiooni) tuvastamine igal patsiendil. See on aluseks nii patsiendi ravile, perekonna nõustamisele kui ka sünnieelsele diagnostikale. Kui traditsiooniliselt on geneetiliste haiguste diagnostika olnud võimalik vaid üksikute geenide kaupa, siis tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad uurida kõiki enam kui 20 000 geeni korraga. Kuigi teaduses on kromosoomiuuringuteks kasutatavad mikrokiibid ja kõigi geenide järjestamist võimaldavad järgmise põlvkonna sekveneerimisanalüüsid juba ennast hästi tõestanud, on kliinilisse kasutusse rakendamisel vajalik neid metoodikaid teaduslikult analüüsida, et leida igale patsiendile parim uuringustrateegia. Käesoleva uuringuga selgitati nii kromosoomikiipidelt sageli leitud ebaselge tähendusega muutuste, homosügootsete alade, kliinilist tähendust. Näidati, et kolmandik sellistest regioonidest on patsientidel korduvad ja seega tõenäoliselt haigust mittepõhjustavad. Samuti leiti, et üksikud homosügootsed alad sisaldavad harva patsiendi haigusega seostatavat geeni, ent kui selline geen tuvastatakse, on väga tõenäoline leida sealt ka geneetilise haiguse põhjus. Teine osa doktoritööst käsitles suurte geenipaneelide sekveneerimise tulemuslikkust tavapärases kliinilises töös. Töö tulemusena selgus, et ligi 5000 pärilike haigustega seostatud geeni paneeli uuringu tulemuslikkus on võrreldav kõikide geenide ehk eksoomi analüüsiga. Uuringusse kaasatud 501 patsiendist leiti kindel geneetiline haiguspõhjus 132-l (26%). Ligi pooled muutused olid varem kirjeldamata. Doktoritöö viimases osas käsitleti kahte haigusjuhtu. Esiteks kirjeldati maailmas teist korda KPTN geeni mutatsioone intellektipuude põhjusena. Teine haigusjuht, kus lihashaigust põdeva poisi haiguspõhjusena tuvastati uudne MYH7 geeni defekt, laiendas MYH7-seoseliste lihashaiguste teadaolevat kliinilist ja geneetilist spektrit.
The influence of AIRE on gene expression – studies of transcriptional regulatory mechanisms in cell culture systems
(2017-11-14) Saare, Mario; Peterson, Pärt, juhendaja; Rebane, Ana, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Probleemi kirjaldus. Immuunsüsteemi põhiline ülesanne on võidelda haigustekitajatega, mis üritavad tungida organismi, et seda kahjustada. Samaväärselt oluline on immuunsüsteemi võime hoiduda kehaomaste või väljastpoolt tulevate kahjutute molekulide vastu suunatud immuunreaktsioonist. Seda nähtust nimetatakse immuuntolerantsuseks. Immuuntolerantsuse kujunemisel on suur roll harknäärmel, mis vastutab kehaomaste valkude suhtes tundlike T-rakkude kõrvaldamise eest. Suuresti sõltub see protsess ühest valgust nimega autoimmuunsuse regulaator (AIRE). AIRE olemasolul avalduvad harknäärmes kehaomased valgud, mis viiakse kokku arenevate T-rakkudega. T-rakk, millel tekib tugev reaktsioon nende valkude suhtes, sureb enne, kui jõuab harknäärmest lahkuda. Kui harknäärmes puudub AIRE, jäävad ohtlikud T-rakud ellu, siirduvad vere- ning lümfiringe kaudu teistesse kudedesse ja vallandavad autoimmuunrünnaku, mis hävitab koe, põhjustades seeläbi raskeid haiguseid. Tulemus ja kasutegur. Käesolevas doktoritöös uurisime, kuidas mõjutab AIRE funktsiooni see, kui valgule lisada biokeemilisel viisil atsetüülrühmasid. Leidsime, et muutuvad AIRE paiknemine rakutuumas, valgu stabiilsus ning võime aktiveerida kehaomaste valkude avaldumist. Lisaks analüüsisime AIRE valgus esinevat mutatsiooni, mis põhjustab inimestel AIRE-puudulikkusest tingitud autoimmuunhaigust. Selgus, et mutatsioon lõhub AIRE valgu struktuuri ning kuigi AIRE on rakus olemas, ei pääse ta rakutuuma, et kehaomaste valkude avaldumist aktiveerida. Doktoritöö viimases osas keskendusime muutustele genoomi struktuuris, mis kaasnevad AIRE poolt aktiveeritud kehaomaste valkude avaldumisega. Avastasime vastupidiselt ootustele, et muutused toimuvad kehaomaste valkude geenidest kaugel olevates genoomiosades, viidates sellele, et AIRE-l on seni teadaolevast palju laialdasem mõju genoomi ülesehitusele. Kokkuvõtvalt, uurides AIRE valku mõjutavaid tegureid ning AIRE enda toimet genoomi struktuurile, suudame paremini mõista immuuntolerantsuse ning autoimmuunhaiguste tekkemehhanisme.
Dissecting the mechanism of enzymatic degradation of cellulose using low molecular weight model substrates
(2017-11-14) Jalak, Jürgen; Väljamäe, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tselluloos on vees lahustumatu biopolümeer, mis koosneb lineaarsetest ahelatest, kus glükoosi jäägid on omavahel ühendatud glükosiidsete sidemetega. Looduses on tselluloos oluline energia- ja süsinikuallikas mitmetele baketri- ja seeneliikidele. Tselluloosi lagundamiseks kasutavad need organismid komplekti erinevatest hüdrolüütilisest ja oksüdatiivsetest ensüümidest, mida kokkuvõtvalt nimetatakse tsellulolüütiliseks süsteemiks. Kõige olulisemad komponendid tsellulolüütilistes süsteemides on tsellobiohüdrolaasid. Neid ensüüme iseloomustab protsessiivsus, see tähendab, et olles seostunud tselluloosiahelale need ensüümid hüdrolüüsivad glükosiidsidemeid järjest edasi liikudes ilma vahepeal dissotsieerumata. Pehmemädanikseen Trichoderma reesei on üks paremini uuritud tselluloosi lagundav organism. Ehkki Trichoderma reesei tsellulaase on uuritud aastakümneid, ei mõisteta tselluloosi hüdrolüüsi lõplikult tänini. Tsellulaasidele ei ole suudetud üheselt määratleda klassikalises ensümoloogias laialdaselt kasutatavat kineetilist parameetrit katalüütiline konstant kcat. Raskused katalüütilise konstandi määramisel on tingitud ühelt poolt substraadist – tselluloos on vees lahustumatu ning sellest tulenevalt ei jaotu ruumis ühtlaselt. Teiselt poolt on see tingitud ensüümist – tsellulaasid on võimelised seostuma tselluloosiga nii produktiivselt kui ka mitteproduktiivselt. Samuti on teada, et tselluloosi hüdrolüüs tsellobiohüdrolaasidega ei järgi klassikalist Michaelis Menteni kineetikat vaid hüdrolüüsi kiirus langeb ajas järsult. Käesolevas doktoritöös töötati välja meetod ensümaatilise tselluloosi hüdrolüüsi katalüütilise konstandi määramiseks. Meetod põhineb mudelsubstraadi hüdrolüüsil ning võimaldab eristada produktiivselt seostunud ensüümi mitteproduktiivsest. Samuti võimaldab see meetod jälgida produktiivselt seostunud ensüümi osakaalu hüdrolüüsi kulgedes ning uurida näiliste kineetiliste parameetrite muutumist ajas. Püstitatud hüpoteesi kohaselt on tsellobiohüdrolaaside kiiruse langus tingitud ensüümimolekulide „kinni jäämisest“ tselluloosi pinnale. Protsessiivsed tsellobiohüdrolaasid liiguvad mööda tselluloosi ahelat kuni nende teele jääb takistus ning nende liikumine peatub. Kuna tsellobiohüdrolaaside dissotsiatsiooni kiirus on madal jäävad ensüümimolekulid takistuse taha pidama ning mitteproduktiivselt seostunud ensüümi oskaal suureneb. Tsellobiohüdrolaaside aktiivsust saab tõsta, kui soodustada mitteproduktiivselt seostunud ensüümide dissotsiatsiooni. Saadud tulemused annavad eelduse tootmaks paremaid ensüümisegusid tselluloosi tööstuslikuks hüdrolüüsiks.
Cardiovascular and metabolomic profiling of osteoarthritis
(2017-11-14) Tootsi, Kaspar; Märtson, Aare, juhendaja; Kals, Jaak, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartroos on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust. Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kõige kiiremini kasvava liigeshaiguse patsiendigrupiga. Tänaseni puudub haiguse tekkemehhanismidest piisav arusaam, et efektiivselt pidurdada haiguse kulgu. Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik, muutused ainevahetuses ja arterite jäikuses. Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata. Selle doktoritöö eesmärgiks oli selgitada osteoartroosi ja arterite funktsiooni ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärgiks kirjeldada osteoartroosi lipiidide ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili. Selle doktoritöö raames läbiviidud uuringusse kaasati 70 lõppstaadiumis osteoartroosiga patsienti Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnast ning kontrollgruppi 82 ilma osteoartroosita uuritavat Tartumaa perearstide nimistutest. Arterite jäikuse mõõtmised tehti Endoteeli Keskuses ning biokeemiliste markerite mõõtmised TÜ Kliinikumi ühendlaboris ning bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakonnas. Töö tulemusena leidsime uudse seose aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel. Osteoartroosiga patsientide arterid olid võrreldes kontrollgrupi liikmete arteritega jäigenenud. Lisaks leidsime, et osteoartroosi korral esineb organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis on seotud ka osteoartroosi raskusastmega. Kirjeldasime, et osteoartroosi korral esinevad lipiidide ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost. Selle uuringu tulemusena tuvastatud seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel võivad tulevikus aidata välja töötada uusi ründepunkte osteoartroosi ravimisel.
Millest lähtutakse autonimede valikul?
(Maaleht, 2017-11-16) Kallis, A.
Kas kellakeeramine mõjutab kliimat ?
(Maaleht, 2017-11-22) Kallis, A.
Tänavune aasta on tõesti punase kuke aasta
(Maaleht, 2017-11-23) Kallis, A.
Kirikutekstiilide vanus, seisukord ja tehnoloogiad Lääne-Eesti ja Tallinna õigeusukirikute näitel
(2017-11-23) Sepper, Madli
Images of the periphery impeding rural development? Discursive peripheralization of rural areas in post-socialist Estonia
(2017-11-28) Plüschke-Altof, Bianka; Kuusik, Andres, juhendaja; Annist, Aet, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Uuringuprobleem. Kuidas säilitada elu Eesti maapiirkondades, on küsimuseks olnud juba alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal ning on oluliseks teemaks ka praegu toimuva haldusreformi taustal. Viimasel ajal on ühe lootuskiirena maapiirkondade arendamisel palju kõneldud brändingust ja kohaturundusest, mille abil võiks olla võimalik positiivset kuvandit kujundada. Paraku peab tõdema, et jätkuva maapiirkondade ääremaastumise protsessi käigus on maapiirkondadel väga keeruline hakata vastu “ääremaa” väga negatiivsele kuvandile, mis kipub domineerima maaeluga seotud positiivsemate assotsiatsioonide üle nagu traditsiooniline ja tervislik eluviis. Käesolev dissertatsioon käsitleb just seda kuvandi ja arengu vahelist seost, analüüsides, millist rolli mängib kuvand maapiirkondade ääremaastumisel ning samuti katsetel sellest staatusest välja murda. Töö eesmärk on saada aru, kuidas Eestis ääremaid avalike diskursuste raames luuakse, kelle poolt teatud piirkondi ääremaana sildistatakse ning milliseid tagajärgi ja vastureaktsioone see kaasa toob. Tulemused ja tähtsus. Eesti ajakirjanduses avaldatud arvamusartiklite süvaanalüüsi põhjal tuuakse väitekirjas välja, et maapiirkondade kuvand ääremaana ei ole iseenesest mõistetav ja vältimatu, vaid on aktiivselt arvamusliidrite poolt loodud. Sealjuures neid arvamusliidreid saab iseloomustada märksõnadega linnastunud, meessoost ja intellektuaalne. Kahe kaasuse analüüsimise raames läbiviidud süvaintervjuude ja vaatluste baasil näitab väitekiri erinevaid võimalusi, kuidas maapiirkonnad on ääremaa kuvandi vastu võidelnud ja selgitab erinevaid väljakutseid ja kasusid, mida erinevad kuvandile baseeruvad arengustrateegiad endas sisaldavad. Seetõttu ei panusta käesolev väitekiri mitte ainult maapiirkondade arenguga seotud akadeemilisse kirjandusse vaid aitab ka praktikuid, kes aktiivselt riiklikul või kohalikul tasandil maapiirkondade arendamise ja kuvandi loomisega tegelevad.