Sirvi Kuupäev , alustades "2017-11-03" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Experimental realization and applications of the unified acidity scale
(2017-11-03) Heering, Agnes; Leito, Ivo, juhendaja; Nerut, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Happelisus on keskkonna, toodete ja toidu puhul tähtis näitaja. Kõik teavad, et sidrun on hapum kui maasikas, kuid kõiki asju ei saa maitsta. Kuidas sellisel juhul happelisust hinnata? Happelisuse hindamiseks on kasutusel pH ning mida väiksem on mingi olluse pH näit, seda happelisem see on. Vees on pH skaala ulatus 0 kuni 14 ning skaala keskel, pH 7 juures on vesi neutraalne. Vees on pH mõõtmine lihtne, olles üks levinumaid mõõtmisi keemia laborites. Hoopis keerulisem on asi mittevesikeskkondades – bensiinis, taimeõlis, lihas jne. Sisuliselt võib öelda, et igal keskkonnal on oma pH skaala, kuid need ei ole omavahel võrreldavad. Temperatuuri mõõtmiseks kasutatakse näiteks Celsiuse ja Kelvini skaalat, kuid temperatuuri osatakse ühest skaalast teise teisendada. Sama ei saa öelda pH puhul, kuna skaalade nullpunktid eri keskkondades on teadmata. Seega kehtis kuni viimase ajani kahetsusväärne olukord, kus mõiste pH tähendab igas keskkonnas ise asja ja need pH väärtused ei ole omavahel võrreldavad. 2010. aastal töötati välja üldistatud happelisuse (pHabs) skaala kontseptsioon – üks skaala kõigi keskkondade jaoks. Selles skaalas esitatuna on võimalik kõikide keskkondade happelisusi omavahel võrrelda. Teoorias asendas üks skaala kõiki neid sadu ja tuhendeid pH skaalasid, kuid see kontseptsioon oli algselt olemas vaid teooria tasemel – mõõta pHabs väärtusi veel ei osatud. Doktoritöö eesmärk oli viia see teooria ellu ehk arendada välja meetod pHabs mõõtmiseks ning esimest korda ajaloos mõõta üldistatud happelisusi. Töö eesmärk täideti edukalt ning nüüd on olemas võimalus mõõta üldistatud happelisusi. Loodud meetodi esmaseks rakenduseks oli vesi-metanooli ja vesi-atsetonitriili segude üldistatud happelisuste mõõtmine. Neid segusid kasutatakse mobiilfaasidena vedelikkromatograafia-massispektromeetria meetodis, mis on praegusel ajal üks levinumaid ja võimekamaid analüüsimeetodeid. Valdavalt käib mobiilfaasi pH valimine katse-eksitusmeetodil. Tegeliku happelisuse teadmine võimaldab valida sobivaima mobiilfaasi, säästes keskkonda, aega ja raha. Selle töö suurim saavutus on mõõtevõimekuse tekitamine. Nüüdsest saab mõõta järgmiste huvipakkuvate objektide üldistatud happelisusi ning järjest avardada inimkonna arusaama happelisusest väljaspool teada-tuntud vesikeskkonda.