Sirvi Kuupäev , alustades "2017-12-20" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Evolutionary ecology of insect growth: from geographic patterns to biochemical trade-offs
(2017-12-20) Meister, Hendrik; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Senimaani pole selge, miks on iga putukaliik just sellise kehasuurusega, nagu me teda näeme looduses. Suurem kehasuurus on kasulik, kuna suurematel emastel on enam järglaseid. Samas peab suurest kehast olema ka mingit kahju, muidu toimuks evolutsioonis kehasuuruse pidev suurenemine. Erinevate geograafiliste populatsioonide võrdlemisest võib olla abi mõistmaks, kuidas looduslik valik kehasuurust mõjutab. Kui kuskil on isendid samast liigist suuremad, võime seostada seda erinevust keskkonnaga. Võime ka uurida, mil moel putukad suuremaks kasvavad ja seeläbi jõuda jälile, miks nad seda teevad, aga mujal jällegi ei tee. TÜ entomoloogid kasvatasid Lõuna- ja Põhja-Euroopast (41°N-65°N) pärit kuue ööliblikaliigi röövikuid laboris termokambrites. Katsete eesmärgiks oli võrdlevalt hinnata eri laiuskraadidelt pärit sama liiki putukate geneetilist varieeruvust elukäigutunnustes ja immuunsuses. Üllatuslikult leiti, et Lõuna-ja Põhja-Euroopast pärit isendid kasvad ühtemoodi, vaatamata suuremale kehasuurusele lõunas. Lõunapoolsed liblikad saavutasid suurema kehasuuruse pikema arenguajaga. Samas mida kauem arenetakse, seda pikemat aega ollakse eksponeeritud (lindudepoolsele) kisklussurvele, mistõttu väheneb võimalus jõuda nukkumiseni. See võiks olla üks suurema kehasuuruse kulusid. Putukate kehasurus ja arengukestus sõltub ka temperatuurist. Töös leiti, et temperatuur mõjutab liigikaaslaseid samamoodi: geneetilist varieeruvust temperatuuride mõjudega hakkama saamiseks on vähe. Putukad ei pruugi seetõttu kiiresti kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Samas leiti populatsioonidevahelisi erinevusi immuunsuses: põhjapool näib immuunvõime olevat tugevam. Seda ehk seetõttu, et seal on olnud suurem vajadus võidelda bakteriaalsete nakkustega
Reproduction and behaviour of the endangered European mink (Mustela lutreola) in captivity
(2017-12-20) Kiik, Kairi; Tammaru, Toomas, juhendaja; Maran, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Euroopa naarits on kriitiliselt ohustatud imetaja, mis on loodusest kadumas. Päästmaks liiki väljasuremisest hakati naaritsaid pidama loomaaedades. Vangistuses on loomade paljundamine keeruline, kuna sealne keskkond erineb looma looduslikust elupaigast. Loomaaias elavatel naaritsatel on täheldatud probleeme sigimisega. Paljud ei saa järglasi, mis võib saada saatuslikuks asurkonna jätkusuutlikkusele. Käesolevas doktoritöös uurisin, miks on naaritsa sigimine loomaaias ebaedukas ja kuidas leida probleemile lahendus. Olukorrast parema ülevaate saamiseks uurisime, mis mõjutab pesakonna suurust ja poegade tõenäosust ellu jääda. Leidsime, et olulised on ema vanus ja kaal, kuid muidu oli emaste sigimisedu sarnane. Lisaks uurisime emase hormonaaltsüklit indlemise ja tiinuse ajal. Tulemused olid ootuspärased, hormonaaltsükkel järgis liigile tüüpilist rada. Me ei leidnud tõendeid, et paaritamiskatsete ebaõnnestumise põhjust tuleks otsida emastest. Leidsime, et ebaedu sigimisel on seotud vangistuses sündinud isastega. Mõni isane on paaritamiskatses emase vastu agressiivne või siis neil puudub indleva emase vastu huvi. Mõistmaks isaste käitumist vaatlesime naaritsate lapsepõlve – uurisime poegade vahelisi suhteid pesakonnas kasvamise ajal. Paljudel imetajatel on tõendatud, et varajane keskkond mõjutab isendi käitumist täiskasvanueas. Me ei leidnud, et naaritsatel oleks pesakonnaperioodil ebanormaalset käitumist. Nagu igati kohane, kulus poegade põhiaeg mängule. Agressiivsust ei olnud palju ja see ei tõusnud ajas. Pesakonnad ei erinenud käitumismustrilt üksteisest, seega ei leidnud me hälbiva poegade käitumisega pesakondi, mis oleksid võinud ebasobiva sigimiskäitumise tekkimist seletada. Töötasime välja metoodika naartisate iseloomutüüpide määramiseks, sest üha enam soovitatakse, et loomadesse tuleks loomaaias suhtuda neist igaühe iseloomu arvestades. Leidsime, et naaritsaid saab eristada julguse, uurivuse ja sotsiaalsuse alusel . Meie töös ilmnes, et probleemid sigimishooajal on seotud eelkõige vangistuses sündinud isastega, nende põhjuseid peaks otsima mujalt kui pesakonnaperioodist, abi võiks olla iga looma iseloomu tundmisest. Saadud tulemused on oluliseks alusteadmisteks töös, mis on suunatud naaritsate tehiskeskkonnas pidamise edukuse tõstmisele.
Habitat use and trophic interactions of native and invasive predatory macroinvertebrates in the northern Baltic Sea
(2017-12-20) Kuprijanov, Ivan; Kotta, Jonne, juhendaja; Herkül, Kristjan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Röövtoidulised suurselgrootud, peamiselt vähilaadsed, on rannikumere toitumisvõrgustikes oluliseks lüliks põhjaelustiku ja kalade vahel ning ühtlasi nad reguleerivad väiksemate selgrootute arvukust. Läänemere põhjaosas elas selle rühma esindajaid seni ainult kaks liiki – läänemere krevett (Palaemon adspersus) ja põhjamere garneel (Crangon crangon). Hiljuti lisandusid neile kohalikele liikidele kaks võõrliiki – elegantne krevett (Palaemon elegans) ja rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii). Kohalike ja võõrliikidest röövtoiduliste suurselgrootute leviku, elupaigaeelistuste ja toitumise uurimiseks kasutati olemasolevaid põhjaelustiku leviku andmeid, spetsiaalselt uuritavatele liikidele suunatud proovide kogumist loodusest ja laborikatseid, kus rakendati muuhulgas loomade raadiomärgistamist. Võõrliigist kreveti levik oli ulatuslikum kui kohalike krevettide levik. Võõrliik oli kohalike krevettidega võrreldes enam seotud elupaikadega, millele on iseloomulikud etrofeerumise tunnused (kõrge toitainete kontsentratsioon, lühiealiste niitjate vetikate suur hulk). Krevettide toitumisuuringud näitasid, et uuritud Palaemon liikide toitumisintensiivsus ja toidu kooseis ei erinenud. Seega on kohaliku ja võõrkreveti roll rannikumere toiduvõrkudes sarnane, ent võõrliik võib troofilisi suhteid ümber kujundada piirkondades, kus kohalikud krevetid puuduvad. Kõige kitsama elupaigakasutusega oli põhjamere garneel ja Palaemon liikidest oli võõrliigi P. elegans spetsialiseerumise tase mõnevõrra kõrgem kui kohalikul liigil. R. harrisii eelistas põisadruga (Fucus vesiculosus) elupaika mis viitab sellele, et põisadruga elupaik pakub krabile aastaringset stabiilset elupaika ja et mitmekesine põhjakooslus võib saada seetõttu krabidest oluliselt mõjutatud. Doktoritöö tulemused näitasid, et elupaikade iseloom ja seisund mõjutab kohalike ja võõrliikide levikumustreid ning võõrliikidest selgrootute kiskjate saabumine ja kiire levila laienemine Läänemere põhjaosas toovad kaasa täiesti uue ökoloogilise funktsiooni (suuremõõtmeline kiskja) või juba varem regionaalselt esinenud funktsiooni leviku piirkondadesse, kus see varem puudus.