Sirvi Kuupäev , alustades "2018-05-22" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

The taming of the shrew: understanding the impact of the Council of Europe’s human rights standards on the state practice of Russia
(2018-05-22) Mäger, Kerttu; Mälksoo, Lauri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Euroopa Nõukogu keskseks ideeks on alates organisatsiooni loomisest 1949. aastal olnud rahu ja ühtsuse tagamine Euroopas, tuginedes koostööle sarnaseid põhimõtteid, eelkõige õigusriigi põhimõtet, demokraatiat ja inimõiguste kaitset, jagavate riikide vahel. Nende põhiväärtuste kaitse on kõikide Euroopa Nõukogu liikmesriikide kollektiivne vastutus. Nõukogude Liidu lagunemise järgselt kujunes Euroopa Nõukogust “uks Euroopasse” ning liikmelisus Euroopa Nõukogus sai taasiseseisvunud Kesk-ja Ida-Euroopa riikide jaoks oluliseks eesmärgiks. Venemaa ühines Euroopa Nõukogu Statuudiga 28. veebruaril 1996 ning ratifitseeris Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 20. märtsil 1998. Euroopa Nõukogu laienemisprotsess tugines eeldusele, et rahvusvaheline eeskuju, õpetamine, poliitiliste liidrite veenmine ning kodanikuühiskonna mobiliseerimine toovad kaasa Euroopa Nõukogu põhiväärtuste järgimise ning Euroopa Nõukogu konventsioonide eduka rakendamise liikmesriikides. Praktikas on selgunud, et kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid, sealhulgas Venemaa, ei ole siiski nende eelduste kohaselt käitunud. Venemaa ei ole muutunud demokraatlikuks, inimõigusi järgivaks õigusriigiks ning Venemaal esineb olulisi probleeme EIÕK rakendamisega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuste täitmisega. 2016. aasta lõpu seisuga oli Venemaal lõpuni viimata 1573 EIK otsuse täitmisprotsess ning keskmiselt võtab Venemaal EIK otsuste täitmine aega 7,9 aastat.1 Mõningate EIK otsuste täitmine on Venemaale osutunud poliitiliselt sedavõrd keeruliseks, et Venemaa konstitutsioonikohus on otsustanud, et EIK otsuseid kohtuasjades Anchugov ja Gladkov v Venemaa2 ning OAO Neftyanaya Kompaniya YUKOS v Venemaa3 ei ole Venemaal võimalik täita,4 keeldudes seega tunnustamast EIK otsuste siduvust Venemaale. Minu doktoritöö keskseks eesmärgiks oli selgitada välja peamised tegurid, mis takistavad EIÕK efektiivset rakendamist Venemaal. Leidsin oma doktoritöös, et Venemaa „taltsutamine“ Euroopa Nõukogu normatiivse süsteemi poolt ei ole osutunud edukaks erinevate Venemaa õiguskorrast tulenevate ning poliitiliste ja sotsiaalsete tegurite tõttu, mis takistavad EIÕK efektiivset rakendamist Venemaal. Esimene takistus seisneb selles, et Venemaa institutsioonid ei toeta EIÕK ega teiste rahvusvaheliste inimõigusalaste konventsioonide täitmist. Kuigi Venemaa põhiseadus kehtestab õigusriigi põhimõtte ning õigusriigi põhimõttest lähtuva institutsioonilise ülesehituse, on praktikas Venemaa täidesaatev võim peaaegu piiramatu ja teistel institutsioonidel, eelkõige kohtusüsteemil, puudub võimekus ja sõltumatus inimõiguste rakendamiseks. Teiseks oluliseks takistuseks on asjaolu, et EIÕK ei ole Venemaa õiguskorda tõhusalt integreeritud. Konstitutsioonikohtu praktika ning Venemaa konstitutsioonikohtu seaduse muudatused, mis võimaldavad keelduda EIK otsuste täitmisest, on otseses vastuolus EIÕK artikliga 46, mis sätestab EIK otsuste siduvuse liikmesriikidele ning takistavad EIÕK täitmist Venemaal. Venemaa on ainuke Euroopa Nõukogu liikmesriik, kes on sellise sammu astunud ning selline praktika raskendab veelgi Euroopa Nõukogu ja Venemaa koostööd. Kolmas peamine takistus seisneb selles, et Venemaa ametlik poliitiline retoorika ning Venemaa ühiskondlik arvamus ei toeta inimõigusi ning väärtusi, millel inimõigused põhinevad. Venemaa poliitilises agendas ei ole inimõigused oluline prioriteet. Vastupidiselt, ametlikes sõnavõttudes, poliitilistes dokumentides ning seadusandluses tõlgendatakse inimõigusi kui dekadentliku Lääne amoraalseid leiutisi, mis on Venemaa konteksti sobimatud. Inimõiguste asemel rõhutatakse kõrgeimate väärtustena suveräänsust, riigi julgeolekut, patriotismi ning Venemaa traditsioonilisi (õigeusklikke) väärtusi, mis peaksid konflikti korral prevaleerima inimõiguste kaitse üle. Leidsin ka, et Venemaad iseloomustab õiguslik nihilism, usaldamatus õigussüsteemi ning ka kohtusüsteemi suhtes ja olematu ajalooline kogemus inimõiguste vallas, mistõttu on inimõiguste idee on jäänud võõraks ka suurele osale vene ühiskonnast. Neljandaks oluliseks takistuseks on seadusandlikud muudatused sõnavabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse valdkonnas, mis on oluliselt piiranud EIÕK rakendamist Venemaal ning vähendanud veelgi kodanikuühiskonna rolli ning võimekust aidata kaasa EIÕK tõhusale rakendamisele Venemaal. Seega, Venemaa institutsioonid, eelkõige kohtud, ei ole sõltumatud ega piisavalt võimekad, et tagada inimõiguste rakendamine kohalikul tasandil. Venemaa seadused: nii õigusaktid konstitutsiooniõiguse kui sõnavabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse valdkonnas on suunatud EIÕK mõju vähendamisele Venemaal ning suveräänsuse, riikliku julgeoleku, patriotismi ning traditsiooniliste väärtuste rõhutamisele. Venemaa seadusandlus ning ka ametlik poliitiline retoorika keskenduvad inimõiguste pisendamisele, eitamisele ja inimõigustega tegelevate väheste aktivistide ning organisatsioonide õiguste piiramisele ning nende diskrediteerimisele ühiskonna silmis. Sellistes õiguslikes, poliitilistes ja sotsiaalsetes tingimustes ei saa EIÕK tõhusalt rakendada ning Euroopa Nõukogu mõju arengutele Venemaal jääb väga piiratuks. EIÕK rakendamine sõltub riikide tahtest ja valmisolekust endale võetud kohustusi täita. Euroopa Nõukogu ega ükski teine organisatsioon ei saa omada olulist mõju protsessidele riiklikul tasandil, kui riik (eelkõige valitsus) ei ole motiveeritud rahvusvahelisi standardeid järgima ning vastavaid reforme ellu viima. Selleks, et ei satuks ohtu kogu Euroopa Nõukogu süsteemi efektiivsus ja tõsiseltvõetavus, on oluline rakendada olemasolevaid ning arendada välja täiendavaid mehhanisme, mis aitaksid tagada, et Euroopa Nõukogu ei oleks „kaasosaline“ inimõiguste taandarengus oma liikmesriikides. 1 Council of Europe Committee of Ministers, Supervision of the Execution of Judgments and Decisions of the European Court of Human Rights:10th Annual Report of the Committee of Ministers (Strasbourg 2016). < https://rm.coe.int/prems 021117-gbr-2001-10e-rapport-annuel-2016-web-16x24/168072800b> accessed 29 November 2017. 2 Anchugov and Gladkov v Venemaa (Apps 11157/04 and 15162/05) EIK, 4.juuli 2013 3 OAO Neftyanaya Kompaniya YUKOS v Venemaa (App 14902/04) EIK, 20. september 2011 ning 31.juuli 2014. 4 Venemaa konstitutsioonikohtu otsus nr. 12-P/2016 (19. aprill 2016) ning Venemaa konstitutsioonikohtu otsus nr. 1-P/2017 (19.jaanuar 2017).