Sirvi Kuupäev , alustades "2018-06-26" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Н. С. Гумилев — критик поэтов-символистов: динамика оценок и эволюция критического языка
(2018-06-26) Чабан, Александра; Пильд, Леа, juhendaja; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Nikolai Gumiljovi nimi oli aastakümneid Nõukogude Liidus keelu all ning tema loomingu uurimine Venemaal sai võimalikuks alles 1980-ndate lõpus, 1990-ndate aastate alguses. Samal ajal on Gumiljovi kirjanduslik ja eriti kriitikaalane tegevus tihedalt seotud vene modernismi arenguloogikaga ning selgitavad hõbeajastu vene kriitika arengut. Väitekirjas uuritakse sümbolistiliku luule (V. Brjussovi, F. Sologubi, A. Belõi, A. Bloki ja Vjatšeslav Ivanovi) hinnangute dünaamikat Gumiljovi kriitikas ning tema kriitikakeele arengu aspekte. Gumiljovi tähtsaim töö „Kirjad vene luulest“ (1908 – 1916) demonstreerib, kuidas toimub üleminek sümbolistlikult kriitikalt akmeistlikule. Gumiljovi retsensioonide sukeldumine sümbolistlikkusse kriitikasse võimaldab näha, et poeedist kriitiku positsioon ei kujutanud endast kogu tema kriitilise tegevuse jooksul kunagi autonoomset suletud süsteemi, mis keskendunuks vaid akmeismieelsete või akmeismijärgsete ülesannete lahendamisele. Gumiljovi kirjanduslik hoiak oli püsivalt evolutsioneerudes alati tihedas ja dünaamilises seoses laia ringi tema jaoks autoriteetsete tekstidega, milleks olid eelkõige V. Brjussovi, I. Annenski, A. Belõi ja A. Bloki kirjanduskriitilised tekstid. Gumiljovi arvustuste kõrvutamine tema jaoks kõige tähtsamate sümbolistlike kriitikute retsensioonidega näitab, et tema retsenseerimisvõtete lätteks polnud mitte ainult „vanemate“, vaid ka „nooremate“ sümbolistide arvustused. Väitekirjas tehtud vaatlused muudavad traditsioonilist arusaama Gumiljovi kriitilisest keelest, kuna annavad tõendust nooremate sümbolistide (eelkõige A. Belõi) olulisest mõjust literaadi kriitilise meetodi kujunemisele.
The procedure of guided core reflection for supporting the professional development of novice dance teachers
(2018-06-26) Sööt, Anu; Leijen, Äli, juhendaja; Anttila, Eeva, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Sarnaselt teistele haridusdistsipliinidele, seisab kaasaegne tantsuharidus uute väljakutsete ees, otsides sobivaid formaate, strateegiaid ja metoodikaid. Ühelt poolt on tantsuharidus seotud suurenenud vajaduse ning teadlikkusega liikumisharrastuse olulisest rollist tänapäevase ühiskonna füüsiliselt passiivse eluviisi juures. Teisest küljest annab tants kui emotsiooni väljendus võimaluse kogeda kunstilist eneseväljendust. On tantsustiile, mis kalduvad pisut enam liikumise kui spordi või liikumise kui kunsti poole. Kuid üks ja ühine taotlus/soov on neil mõlemal poolel – vajadus analüüsiva, mõtestava, reflekteeriva tantsuõpetaja järele. Tantsuhariduse pedagoogiline praktika tõdeb küll refleksiooni olulisust erinevatel õpetamis- ja õppimistasanditel, kuid jätkuvalt on vähe arusaamist refleksiooni meetoditest ja fookusest. Käesoleva tööga otsiti sobivamat käsitlust ja protseduuri refleksiooni toetamiseks algaja tantsuõpetaja hariduses, mis võtaks arvesse erialaspetsiifikat. Nii oli käesoleva uurimistöö eesmärk i) anda ülevaade refleksiooni eesmärkidest, fookusest ja protsessidest algajate tantsuõpetajate koolitamise kontekstis; ii) uurida, kuidas refleksiooni kõige tulemuslikumalt algajate tantsuõpetajate koolitamisel kõrgkoolitasandil rakendada; iii) luua refleksioonimudel, mis toetaks algajaid tantsuõpetajaid ja hinnata, kuidas loodud mudel toimib ning milliseid tulemusi annab. Eesmärkide alusel püstitatud uurimisküsimustele vastamiseks viidi läbi kolm empiirilist uuringut, mille jaoks disainiti suunatud sügava refleksiooni 3-etapiline protseduur, viidi läbi erinevad refleksiooniprotseduurid, lisati protseduurile erialaspetsiifiline vaatenurk. Kokkuvõtlikult võib välja tuua, et käesoleva doktoritöö panus tantsuhariduse valdkonda on: 1) sügava refleksiooniprotseduuri, suunatud refleksiooni mudeli ja somaatlise vaatenurga seostamine ja selle alusel senini valdkonnas puudu olnud suunatud sügava refleksiooniprotseduuri metoodilise juhendi loomine, mis loob võimaluse arendada terviklikku ja reflektiivset lähenemist õpetajakoolituses; 2) juhendaja sekkumiste rolli teadvustamine refleksiooniprotsessi läbiviimisel; 3) õpetaja tegutsemise tasandite ja argumentatsiooni tasandite seostamine ja võrdlev uurimine, mis annab võimaluse toetada algaja õpetaja professionaalset arengut.
Biotic interactions affecting habitat use of myrmecophilous butterflies in Northern Europe
(2018-06-26) Vilbas, Margus; Esperk, Toomas, juhendaja; Teder, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Sinilibliklased on päevaliblikate sugukond, mille röövikutest valdav osa assotsieeruvad mingil eluetapil sipelgatega (mürmekofiilia). Enamasti produtseerivad röövikud sipelgatele suhkrurikast nektarit ning sipelgad omakorda kaitsevad neid kiskjate ja parasitoidide eest. Kui üldiselt on suhted vastastikku kasulikud (mutualistlikud) ning sipelgate kohalolu ei ole liblikate ellujäämiseks tingimata vajalik, siis osade liikide jaoks on sipelgaseoselisus eluliselt oluline (obligatoorne mürmekofiilia). Eestis on selliseid liike neli: ogasäär- ja mesika-sinitiib ja nõmme- ja soo-tähniksinitiib. Ogasäär- ja mesika-sinitiib on ainsad obligatoorselt mutualistlikud päevaliblikad Euroopas. Mõlemad liigi röövikud toituvad paljudel erinevatel toidutaimedel (polüfaagid) ning assotsieeruvad samal ajal vastavalt murelaste ja kuklastega. Tähniksinitiivad aga on niivõrd spetsialiseerunud, et pärast kindlal toidutaimel veedetud aega infiltreeruvad nad sipelgavastset teeseldes (kasutates keemilist varjestust) sipelgakolooniasse, kus nad viimaste sotsiaalse parasiidina (manipuleerivad sipelgaid end toitma; soo-tähniksinitiib) või suisa neist toitudes (nõmme-tähniksinitiib) valdava osa oma röövikuelust mööda saadavad. Sipelgakoloonias olles pakuvad liblikaröövikud oma võõrustajaile suhkrurikast nektarit, millest sõltuvuses töölisipelgatest orjad uue doosi ootuses liblikate käske täidavad. Kusjuures iga tähniksinitiib jääb enamasti suurema tõenäosusega ellu ühe kindla sipelgaliigi kolooniates (tähniksinitiivad on eranditult seotud rautsikutega). Oma keerulise elukäigu tõttu on tähniksinitiivad sattunud mitmel pool väljasuremisohtu. Nõnda on ka soo-tähniksinitiib ainus „kriitiliselt ohustatud“ ja reaalselt väljasuremisohus olev päevaliblikaliik Eestis. Nagu liblikad üldiselt, vajavad obligatoorsed mürmekofiilid eelkõige sobivat toidutaime, ent võtmetähtsus nende imeliste olendite jätkusuutlikul kaitsel lasub eelkõige nende sipelgatest peremeeste olemuse ja eripärade välja selgitamisel.
The relationship between competitive behaviour and the frequency and identity of neighbours in temperate grassland plants
(2018-06-26) Abakumova, Maria; Zobel, Kristjan, juhendaja; Semchenko, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Taimed on paikse eluviisiga ning võivad reageerida välistingimustele morfoloogilise plastilisuse abil. Plastilised reaktsioonid ilmnevad mitte ainult eluta loodusele, vaid ka naabertaimede identiteedile (liigikaaslastele või teiste liikide esindajatele, sugulastele või mittesugulastele). Koosluses toimuvad evolutsioonilised protsessid võivad vormida taimeliigi plastilisust juhul kui paljude põlvkondade jooksul ümbritsevad taimeliiki teatud identiteediga naabrid. Minu doktoritöö aluseks oli meeskonnatöö, milles uuriti seitset Eesti poollooduslikku niitu ja viidi läbi suur potikatse. Töörühma liikmena leidsin, et uuritaval taimeliigil on suurim plastilisus kui kaks naabritüüpi (liigikaaslased ja teise liigi esindajad, sugulased ja mittesugulased) on koosluses tavalised ja ümbritsevad liiki sarnase sagedusega. Samuti leidsin, et taimed võivad hoiduda konkurentsist lähisugulastega ja olla mittesugulaste suhtes agressiivsemad. Siiski rohumaa liikide seas pole sugulaste äratundmist lihtne tuvastada. Selle ilmnemine sõltub paljudest tegurites, sealhulgas naabrite kasvutihedusest. Katsest selgus, et taimede konkurentne käitumine teisest liigist naabrite suhtes oli seotud liigi paljunemis- ja levimisstrateegiaga. Seemnetega paljunevad ja kaugele levivad liigid (näiteks liblikõielised) omasid tugevamat konkurentsivõimet. Samas vegetatiivselt paljunevad liigid, mis paigutavad tütarvõsusid lähestikku ja enamasti puutuvad kokku sama liigi esindajatega, olid teiste liikide suhtes nõrgad konkurendid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et taimeliigid kasvasid kõige paremini nende naabritega, kellega nad sageli kohtusid oma kodukoosluses. Igal kooslusel on oma kujunemislugu ja evolutsioonilised mehhanismid, mis mõjutavad taimede ruumilist paigutust, konkurentsi ning püsisuhteid naabritega. Taimede võime ära tunda oma naabreid ja reageerida neile rohkem või vähem agressiivsel moel sõltuvalt liigi paljunemisstrateegiast avardab meie arusaamist nende keerukast käitumisest.