Sirvi Kuupäev , alustades "2018-07-09" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid
(2018-07-09) Ross, Johanna; Merilai, Arne, juhendaja; Olesk, Sirje, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas vaadeldakse nõukogude eesti naisautorite teoseid, mida võib näha kui naisarenguromaane – romaane sellest, kuidas noorepoolne naistegelane elus oma kohta otsib, püüab jõuda selgusele oma tahtmistes ning lepitada neid sotsiaalsete ootustega. Nõukogude perioodi puhul on huvitav ennekõike see, kuidas kujutatakse naistegelase isiklikku ja ühiskondlikku arengut tingimustes, kus totalitaarne riigikord propageerib ülalt alla „naisemantsipatsiooni“ ideed, kuid praktika on märksa mitmekihilisem. Selle uurimiseks visandatakse väitekirjas kaks viisi neid romaane lugeda: esiteks tavapärase nõukogude eesti kirjandusloo osana, mispuhul on eelduseks, et (hea) kirjandus tõstab mässu valitseva korra ja nõukogude kirjandusideoloogia vastu; teiseks feministlike lugudena naiste ühiskondlikust eneseteostusest. Võiks arvata, et need kaks lugemisviisi on 180-kraadises vastuolus – naise „ühiskondlikuks saamine“ on igav ja võimutruu süžee, mida pole võimalik võtta tõsiseltvõetava arenguloona. Materjalist selgub aga, et nii lihtne on asi harva. Kommunismi rajale pöörduv kangelanna võib meenutada pahelist filmidiivat; tööelus pettuv ja tuumikperekonda ihaldav noor naine võib mõjuda väga nõukogulikuna. Lähema analüüsi all on peamiselt 1960. aastatest pärit sõjaromaanid Luise Vaherilt, Lilli Prometilt ja Aimée Beekmanilt ning peamiselt 1970. aastatest pärit nn abieluromaanid Veera Saarelt, Aimée Beekmanilt, Aino Pervikult ja teistelt. Üldise tendentsina joonistub välja, et naisautorite sõjaromaanides esindavad n-ö naiselikud argitoimetused isiklikku ja tsiviilelu, mis mängitakse välja vastandina avalikule, maskuliinsele, heroilisele sõjanarratiivile. Seevastu abieluromaanides kipub isegi intiimsfääri kujutamine ümber tõlgenduma avalik-ühiskondlikuks, lausa sotsioloogiliseks kommentaariks. Eelloona tutvustatakse kaht Aira Kaalu 1950. aastatel ilmunud pikemat proosateost, järelloona kaht Mari Saadi 1980.–1990. aastate romaani.
Role of translesion DNA polymerases in mutagenesis and DNA damage tolerance in Pseudomonads
(2018-07-09) Jatsenko, Tatjana; Kivisaar, Maia, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kahjustused DNA-s, mis tekivad kas rakkude normaalse elutegevuse käigus või erinevate keskonnategurite mõjul (näiteks UV-kiirgus, DNA-d kahjustavad kemikaalid), pärsivad genoomi replikatsiooni, takistades replikatiivse DNA polümeraasi edasiliikumist. Pikaajaline replikatsiooni seiskumine võib osutuda rakkudele letaalseks. Selleks, et DNA replikatsioon saaks jätkuda ka kahjustatud DNA-lt, on välja kujunenud DNA kahjustuste tolereerimise mehhanismid. Üheks neist on DNA kahjustustest ülesüntees (translesion DNA synthesis, TLS), mida viivad läbi spetsialiseeritud DNA polümeraasid. Need polümeraasid jätkavad DNA sünteesi kahjustatud nukleotiidi kohalt, tagades organismi ellujäämise DNA kahjustuste olemasolul. Samas võib vigaderohke süntees viia mutatsioonide tekkeni, mis on alusmaterjaliks evolutsioonile, kuid põhjustavad ka geneetilisi haigusi. Näiteks bakteritel on TLS polümeraaside toimel tekkinud geneetiline variantsus oluline antibiootikumide resistentsuse ja infektsioonivõime kujunemisel. TLS polümeraasid on potentsiaalseks märklauaks nii antibakteriaalses ravis kui ka vähiteraapias. Minu doktoritöö eesmärgiks oli selgitada TLS polümeraaside funktsioone, eeskätt nende võimalikku rolli mutatsiooniprotsessides ning DNA kahjustuste tolereerimisel perekonda Pseudomonas kuuluval mullabakteril P. putida ja inimese oportunistlikul patogeenil P. aeruginosa. Pseudomonaadidel on kolm TLS polümeraasi: Pol II, Pol IV ja ImuABC. Uurimistöö tulemused viitavad sellele, et bakteris P. putida võivad TLS polümeraasid osaleda DNA sünteesil DNA polümeraasi Pol I puudumisel. Lisaks selgus, et Pol IV ja ImuABC on olulised DNA alküülkahjustuste talumisel. Kui ImuC viib läbi vigaderohket sünteesi, suurendades mutatsioonide arvu, siis Pol IV ületab DNA alküülkahjustusi väga täpselt. Üllatuslikult selgus, et bakterite inkubeerimise temperatuur mõjutab DNA alküülkahjustuste tolereerimist ja/või reparatsiooni efektiivsust.
Isikulooline perspektiiv Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloos 1920–1940
(2018-07-09) Tammela, Mari-Leen; Rahi-Tamm, Aigi, juhendaja; Pajur, Ago, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Nõukogude Liidu lagunemine avas võimalused käsitleda kommunistliku liikumise ajalugu senisest mitmeplaanilisemalt ja tõi teaduskäibesse tohutu hulga uusi allikaid eriti aastail 1919–1943 tegutsenud Kommunistliku Internatsionaali (Komintern), selle rahvuslike sektsioonide ja liikmete kohta. Sellest tõukus täiesti uus kommunistliku liikumise ajaloo uurimise laine, mis kasutas ära just isikuloolise materjali rikkalikke võimalusi ja seadis parteiajaloos esiplaanile inimese. Kominterni üks sektsioonidest oli ka sõdadevahelises Eesti Vabariigis põrandaalune Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) ja siinne käsitlus on esimene katse uurida parteiga seotud inimeste tegevust üksikisiku perspektiivist. Väitekirjas esitatakse kaheksa aastail 1920–40 EKP liikmeks astunud inimese elulood. Nende abil analüüsitakse, milliste eesmärkidega ja milliste institutsioonide kaudu hakati Eestis kommunistliku partei tegevuses osalema. Isikulooline vaatenurk võimaldab mitmekihilist analüüsi, võttes arvesse perekondlikke ja kasvukeskkonna mõjusid, ühiskonna poliitilist laetust ja piirkondlikke eripärasid, mis inimesi nende valikuil mõjutasid. Et isiku tegevuse käsitlemine tähendas vajadust taasluua tema aegruumi laiemalt, avab töö mitmeid 1920.–30. aastate Eesti ühiskonna aktuaalseid probleeme. Kaheksa juhtumiuuringut ei võimalda kõikehaaravaid üldistusi, kuid pakuvad sissevaadet tegevuskeskkondadesse ja suhtlusringidesse, kus vasakpoolne ideoloogia levis. Samuti pakuvad need võimaluse asetada Eesti kommunistide tegevus laiemasse rahvusvahelise kommunistliku liikumise konteksti, võimaldades edaspidi võrdlevaid uurimusi näiteks teiste Kominterni rahvuslike sektsioonidega.
Enhanced spontaneous parametric down-conversion in plasmonic and dielectric structures
(2018-07-09) Loot, Ardi; Hizhnyakov, Vladimir, juhendaja; Kiisk, Valter, juhendaja; Sildos, Ilmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kvantpõimitust loetakse kvantmaailma üheks suurimaks „veidruseks“. Üheks näiteks on põimitud valguskvantide (footonite) paarid – ühe footoni mõõtmistulemusest sõltub hetkeliselt ka teise footoni mõõtmistulemus hoolimata paariliste vahelisest kaugusest. Einstein võttis nähtuse kokku sõnadega „tontlik kaugmõju“ (inglise keeles „spooky action at a distance“) ja pidas seda liiga veidraks, et olla tõsi. Tänaseks päevaks vaadeldakse seda „veidrust“ kui kvantmaailma olulisimat omadust, seda toetavad ka paljud kvantpõimitust demonstreerivad Belli katsed, ja on asutud looma kvantpõimitusel põhinevaid rakendusi: kvantkrüptograafia, kvantarvutid, jne. Kõikide nende tulevikurakenduste eelduseks on efektiivne kvantpõimitud osakeste allikas. Põhiline meetod põimitud footonpaaride genereerimiseks on spontaanne parameetriline allamuundamine mittelineaarsetes kristallides. See seisneb valguse väikseima osakese, footoni, „poolitamisel“ kaheks madalama energiaga footoniks. Kahjuks on see meetod väga ebaefektiivne. Antud doktoritöö eesmärgiks on põimitud footonpaaride allika efektiivsuse tõstmine kasutades spetsiaalseid pinnalaineid, mis on seotud vabade elektrilangute võnkumisega metalli pinnal. Optiliste protsesside võimendamist pinnalainetega on uuritud palju ning efekti on korduvalt eksperimentaalselt demonstreeritud. Sellest hoolimata pole meile teadaolevalt uuritud pinnalainete kasutamist spontaanse parameetrilise allamuundamise võimendamiseks. Käesoleva doktoritöö raames töötati välja uued arvutusmeetodid, millega uuriti pinnalainete mõju spontaansele parameetrilisele allamuundamisele. Töö käigus võrreldi kolme eri tüüpi pinnalaineid ja kaardistati võimendustegurid, nõudmised objektile ning võimalikud protsessi takistavad tegurid. Töö eksperimentaalses osas disainiti ja ehitati goniomeetriline mõõtesüsteem spontaanse parameetrilise allamuundamise uurimiseks ning viidi läbi esialgsed mõõtmised. Doktoritöö käigus valminud arvutusmeetodeid saab ka edaspidi kasutada uut tüüpi objektide disainimeseks, modelleerimiseks ning optimeerimiseks. Töös esitatud arvutustulemused ja mõõtesüsteemi kirjeldus on oluliseks sisendiks edasisele eksperimentaalsele tööle.