Sirvi Kuupäev , alustades "2018-09" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 11 11

Rakendus tekstide abstraktsuse hindamiseks
(Tartu Ülikool, 2018-09-01) Siiber, Marten
http://prog.keeleressursid.ee/abstraktsus/
List of academic publications by Jaan Salm
(2018-09) Salm, Jaan
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2018 nr 8
(Tartu : Tartu Ülikool, 2018-09) Tartu Ülikool
Ribosomal proteins eL24 and eL19, involved in intersubunit bridges, have the specific roles to ensure the ribosome functionality
(2018-09-07) Kisly, Ivan; Remme, Jaanus; Tamm, Tiina
Longitudinal changes in bone mineral characteristics in boys with obesity and with different body mass index gain during pubertal maturation: associations with body composition and inflammatory biomarkers
(2018-09-11) Mengel, Eva; Jürimäe, Jaak, juhendaja; Tillmann, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Rasvumine lapse- ja noorukieas on tõsine terviserisk, mis toob kaasa erinevaid tervisehäireid. Murdeiga on periood inimese elukaares, mil toimuvad märgatavad muutused kehakaalus, pikkuskasvus ning keha koostises. Just kehakaalu liigne lisandumine selle kriitilise perioodi jooksul võib olla põhjuseks, miks erinevad tervisehäired tekivad. Enam seostatakse rasvumisega südame-veresoonkonna häireid, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka luustikku. Rasvunud lastel esineb rohkem luumurde võrreldes tervete eakaaslastega, mis viitab luutiheduse ja rasvumise vahelisele seosele. 40% luumassist moodustub murdeeas, mistõttu on see oluline arenguperiood luu tervise seisukohast. Kui ühelt poolt on levinud teadmine, et suurema keha kandmiseks on vaja tugevamaid luid, siis teisalt on välja toodud, et liigne rasvkude hakkab sellele vastu töötama. Rasvkude toodab aktiivselt erinevaid hormoone ja valke (tsütokiine), mis muudavad rasvunud nooruki keha just kui laboriks, kus toimub pidev alaägeda põletiku tootmine, mis koormab immuunsüsteemi ja mõjutab tervist. Teadaolevalt pole varem uuritud murdeea jooksul toimuvaid muutusi ja seoseid keha koostise, sh luukoe ning vereseerumi põletikuliste näitajate vahel erineva kehamassiindeksi tõusuga rasvunud poistel. Kolme aasta jooksul läbiviidud uuringus selgus, et kuigi rasvunud poiste vereseerumis leidub tõusnud põletikunäitajaid võrreldes tervete eakaaslastega, siis murdeeas võib täheldada mõnede langust. Leiti, et rasvunud poiste vereseerumis leidub põletikunäitajaid, mis võivad aidata tuvastada neid rasvunud poisse, kes on ohustatud edasisest suuremast kehakaalu tõusust murdeea jooksul. Uuring kinnitas varasemaid teadmisi, et rasvunud noorukite luutiheduse näitajad suurenevad rohkem võrreldes normaalkaalus eakaaslastega. Ometi selgus, et kehamassiindeksi lisandumine üle teatud kriitilise piiri ei toonud murdeeas rasvunud poiste luutiheduse näitajatele täiendavat kasu. Uuring tuvastas neli põletikumarkerit, mis potentsiaalselt kahandavad või soodustavad luukoe moodustumist erineva kehamassiindeksiga poistel murdeeas.
Physiological effects of the Pseudomonas putida toxin GraT
(2018-09-13) Ainelo, Andres; Hõrak, Rita, juhendaja; Remme, Jaanus, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Looduses peavad bakterid olema võimelised toime tulema keskkonnatingimuste muutumisega üpris laiades piirides. Selles on bakteritele abiks paljud raku elutegevust ja kasvu kontrollivad süsteemid. Eriti omapärasteks bakteri kasvu regulaatoriteks arvatakse olevat toksiin-antitoksiin (TA) süsteemid. Enamasti koosnevad need kahest väikesest valgust: toksiin on võimeline inhibeerima bakteri elutähtsaid protsesse, kuid tavatingimustel takistab seda temaga seondunud antitoksiin. Selleks, et mõista konkreetse TA süsteemi olulisust ja mõju bakterile, on vaja kirjeldada nii toksiini otsest sihtmärki rakus kui ka bakteri füsioloogilist vastust toksiini toimele. Selle töö eesmärgiks oli tuvastada mullabakteri Pseudomonas putida ühe TA toksiini, GraT, sihtmärk rakus ning kirjeldada toksiini mõju raku elutegevusele. GraT on omapärane toksiin, kuna selle efekt on temperatuuritundlik ning süveneb külmas. Töö tuvastas, et GraT lagundab transleeritavaid mRNA-sid. GraT struktuuri analüüs viitab, et toksiinidele ebatüüpiliselt on valgu esimene viiendik paindlik ja ilma kindla struktuurita. Samuti tuvastati, et GraT toksilisust võimendab teiste valkude voltumist abistav šaperonvalk DnaK, mis võib olla seotud GraT paindliku regiooni voltumisega. GraT füsioloogilisi efekte jälgiti mudelsüsteemis, kus toksiini toodetakse looduslikust genoomsest lookusest, millest puudub antitoksiin. Võrreldes tihti rakendatavate toksiini kunstliku ületootmise süsteemidega, on kasutatud mudel paremaks lähenduseks toksiini loomulikule aktivatsioonile. GraT mõjul täheldati kahetist efekti bakteri stressitaluvusele: mõningate stressiallikate puhul see suureneb, kuid teiste puhul väheneb. Lisaks häirib GraT ribosoomide biogeneesi, mida pole sarnaste toksiinide kohta varem kirjeldatud. GraT mõju all kasvavate rakkude valgulise koostise analüüs näitas, et bakter üritab GraT toksilisust leevendada, suurendades ribosoomide biosünteesi abivalkude hulka ja vähendades süsinikumetabolismi intensiivsust. Kuigi GraT roll P. putida elus ei ole endiselt selge, kirjeldati GraT puhul mitmeid TA toksiinidele ebaharilikke omadusi, mis täiendavad meie arusaamu nende ebatavaliste regulaatorite mitmekesisusest.
Effects of two genes (DRD4 and SERT) on great tit (Parus major) behaviour and reproductive traits
(2018-09-19) Timm, Killu; Tilgar, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Loomadel esinevaid püsivaid käitumistunnuseid nimetatakse käitumistüüpideks või ka isiksusteks. Siia kuuluvad näiteks julgus võtta riske, agressiivsus, sotsiaalsus ning ekstravertsus. Isiksuse avaldumist kujundavad lisaks keskkonnast tulenevatele teguritele ka geenid. Teades geene, mis kujundavad käitumist, on võimalik paremini mõista loomade kohanemisedukust erinevates keskkondades. Lisaks mõjutavad mitmed geenipiirkonnad inimesel ärevushäirete tekkimist, depressiooni ja ka skisofreenia avaldumist. Selleks, et uurida erinevaid käitumisega seotud aspekte ning geene, kasutatakse sageli mudelliike. Võrreldes inimesega on mudelina kasutatavatel liikidel enamasti oluliselt lühem elutsükkel, mis võimaldab lihtsamini uurida muu hulgas ka käitumise mõju paljunemisedukusele ning jälgida tunnuste päritavust ehk säilimist põlvkonnast põlvkonda. Käitumistunnuste avaldumine toimub läbi keerulise mehhanismi, kus oluline osa on virgatsainetel, mis mõjutavad otseselt närvisüsteemi tööd. Peamised sellised ühendid on 1) dopamiin, mis mõjutab uurivat käitumist, 2) serotoniin, mis reguleerib ärevust ja agressiivsust ning 3) noradrenaliin, mis seostub motivatsiooniga. Nii on käitumise uurimisel peamised kandidaatgeenid need, mille puhul on näidatud olulist mõju virgatsainete toimimisele. Et aga varasemates uurimustes on saadud käitumisgeenide mõjude osas vastukäivaid tulemusi, siis on oluline teha uuringuid erinevates keskkondades ja populatsioonides. Praeguses teadustöös sooviti vastust küsimusele, kas varasemalt uuritud kaks geenipiirkonda, mis mõjutavad inimesel ning loomadel ärevust (serotoniini transporteri geen/SERT geen) ning uurivat käitumist või riskijulgust (dopamiini retseptori geen D4/DRD4 geen) omavad olulist mõju ka lindude käitumisele. Varasemad uuringud on näidanud, et DRD4 geen mõjutab rasvatihaste ja primaatide uurivat käitumist, koerte impulsiivsust ning hiirte hüperaktiivsust. Rasvatihasel, kes on üks paremini uuritud liike, pole aga kõigis populatsioonides seoseid DRD4 geeni ja käitumise vahel leitud. Seega uuriti praeguses teadustöös DRD4 geeni ja käitumise vahelisi seoseid nii välikatses kui ka aviaariumis (katseruumis), et mõista geeni mõju erinevates keskkondades. Teiseks, SERT geeni on kõige rohkem uuritud inimestel seoses erinevate käitumishäiretega (näiteks depressioon, ärevus ning suitsiid). Ka teistel imetajatel mõjutavad SERT geeni piirkonnad just ärevusega seotud käitumist. Lindudel on aga seda geeni veel võrdlemisi vähe uuritud, ehkki on näidatud, et mitmed SERT geeni piirkonnad mõjutavad lindudel impulsiivsust ning reaktsiooni uudsele objektile või olukorrale. Seega, käesoleva töö teine uurimisküsimus keskendus SERT geeni ja käitumise vahelistele seostele lindudele loomuomases keskkonnas. Kolmandaks, kuna DRD4 ja SERT geenid on seotud ka paljunemisedukuse ja kaaslase valikuga, uuriti teadustöös nende geenide mõju lindude pesitsusedukusele. Kui eelnevad käitumiskatsed ja geeniuuringud on tehtud enamasti laboritingimustes, siis praegune töö viidi läbi loodusliku rasvatihaste populatsiooniga ning lindudele omases keskkonnas. See võimaldab genotüübi ja käitumise vahelisi seoseid laiemalt testida, sest laboris ei pruugi kõik käitumistunnused alati avalduda. Lisaks tehti suur osa katsetest pesitsusperioodil, et hinnata käitumisgeenide mõju paljunemisedukusele. Läbiviidud käitumiskatsete eesmärgiks oli jälgida isendite hakkamasaamist uudse või stressirohke olukorraga. Põhikatses filmiti vanalindude toitmiskäitumist (pesapoegade toitmist) Edela-Eestis Kilingi-Nõmme katsealal. Katsetes vaadeldi nii tavalist toitmissagedust, kui hinnati uudsest objektist tingitud toitmispausi pikkust. Sarnane korduskatse viidi läbi ka kontrollitud tingimustes ja enne pesitsusaega, et välistada keskkonnast tulenevad mõjutusi. Lisaks hinnati emaslindude reaktsiooni võimalikule sissetungijatele ning vanalindude käitumist lõksuminekul (tugev stressiolukord). Lisaks käitumiskatsetele määrati lindude genotüüp nii DRD4 kui SERT geeni osas. Töö tulemusena selgus, et mõlemad geenid (DRD4 ja SERT) on Eesti rasvatihaste populatsioonis polümorfsed, st geenipiirkonnad varieeruvad isendite vahel. Mõlemad geenid seostusid ka lindude käitumisega. DRD4 geen mõjutas isaslindude uurivat käitumist nii pesitsusajal vabas looduses kui ka laborikatses (aviaariumis). Emaslindudel ilmnes DRD4 geeni mõju käitumisele aviaariumikatses enne pesitsusaega, aga mitte vabas looduses poegade toitmise ajal. Küll mõjutas emaslindude käitumist vabas looduses pesakonna suurus, mis tõenäoliselt võis varjutada geeni mõju käitumisele. Lisaks uuriti selles katses ka lindude stressitaset. Kõige madalam stressihormooni tase oli nendel isenditel, kellel olid olemas DRD4 geeni erinevad alleelid (heterosügoodid). Uudsele objektile lähenedes olid need linnud kõige altimad ja kiiremad lähenejad ning vabastamisel tegid nad ka kõige sagedamini hoiatushüüde. Sarnaselt on varasemalt rasvatihastel leitud, et hoiatushüüdude suurem hulk näitab tõepoolest julgemat käitumist. Ka madal stressihormooni tase viitab, et need indiviidid võiksid stressiolukorras paremini hakkama saada. Seega, vaatamata väikestele erinevustele aviaariumi ja katsete vahel, mida tehti vabas looduses, on tõenäoline, et DRD4 mõjutab oluliselt lindude käitumisotsustuste kujunemist ning võib olla seotud ka stressitaseme kujunemisega. Teiseks uuriti SERT geeni mõju tihaste käitumisele. Selgus, et rasvatihastel esineb selles geenis mitmeid polümorfseid piirkondi (SNPd), mis võivad käitumist mõjutada. Uuriva käitumisega tundmatu objekti suhtes oli seotud polümorfism, mis paikneb geeni kolmandas eksonis. Et katses kasutati sama käitumistunnust, mida DRD4 geeni puhulgi, kontrolliti ühtlasi seoseid ka DRD4 geeni ja SERT geeni vahel. Ehkki sellised geenid võivad olla aheldatud ja koos päranduda, siis uuritud tihasepopulatsioonis sellist seost ei leitud. SERT geeni uuringud näitasid ka, et geen mõjutab enam neid olukordi, mis on tihaste jaoks stressirohkemad ja ohustavamad kui DRD4 geeni puhul. Näiteks leiti seos SERT geeni ekson 8 SNP197 ja lõksumineku vahel. Stressirohke olukord loodi ka katses emaslindudega haudeperioodil, kus SERT geeni mõju käitumisele ilmnes siis, kui pesa ohustas võimalik sissetungija. Katses imiteeriti rähnitopisega rünnakut pesakastile ning leiti, et polümorfism SERT geeni eksonis 1 mõjutas seda, kas emaste reageering on aktiivne (susin ning rünnak topise suunas) või passiivne (ei tee midagi). Kokkuvõtvalt, serotoniini transporteri geen on oluline tegur lindude käitumise kujundamisel erinevates olukordades. Geen mõjutas nii reageeringut uudsele objektile, lõksule kui ka sissetungijale ning omas märkimisväärselt suuremat mõju käitumisele olukordades, mis põhjustavad rohkem ärevust. Nii DRD4 kui SERT geeni puhul uuriti nende mõju lindude pesitsusedukusele. Seega vaadeldi lisaks erinevaid pesitsusega seotud tunnuseid nagu näitkes munade arvu, munemise algusaega, koorunud poegade arvu, pesakonna suurust ning poegade arvu lennuvõimestumisel. Enamik neist tunnustest polnud kummaski kandidaatgeenis käitumist mõjutavate polümorfismidega otseselt seotud. Küll aga leiti seos SERT eksonis 8 paikneva SNP197 ja pesakonna suuruse vahel. Suuremate pesakondadega olid heterosügoodid, kes ühtlasi näitasid käitumiskatses julgemat käitumist uudse objekti suhtes. Teine polümorfism (SNP457) eksonis 8 seostus koorunud poegade arvuga. See SNP pole küll käitumisega otseselt seotud, kuid mõjutas tõenäoliselt kuidagi otsust, millal munemist alustada. Nii võib arvata, et pesitsusedukus tihastel küll olla mõjutatud SERT poolt käitumise kaudu, kuid on vähe või pole seotud DRD4 geeniga. Kokkuvõtvalt, töö tulemusena selgus nii DRD4 kui ka SERT geeni mõju tihaste uurivale käitumisele ning riskijulgusele. Oluline on märkida, et vabas looduses võib pesitsusaeg mõjutada DRD4 geeni ja käitumise vahelisi seoseid. Seega tuleks edasistes uuringutes omavahel võrrelda erinevaid keskkondi ning perioode, mõistmaks olulisi tegureid, mis käitumist võivad kujundada. Mõõtmised peamiselt laboritingimustes võivad olla ka ühtlasi põhjuseks, miks varasemates töödes pole seoseid DRD4 geeni ja käitumise vahel alati leitud. SERT geenis kirjeldatud polümorfismid osutavad geenipiirkondadele, mida pole varasemalt uuritud, kuid, millega tasub tulevikus edasi töödata, kuna need SNPd omavad mõju käitumisele. Seejuures on oluline silmas pidada neid polümorfisme SERT geenis, mis kujundavad pesitsusedukust ja suunavad seeläbi looduslikku valikut. Teades käitumist mõjutavaid geene, on võimalik keskenduda põhjuslikele seostele, mis kujundavad käitumisvastuseid. See omakorda aitab mõista kohanemisedukust nii tihastel, inimestel kui ka muudel loomaliikidel.
Botulinum neurotoxin type A treatment for sialorrhea in central nervous system diseases
(2018-09-20) Tiigimäe-Saar, Janne; Tamme, Tiia, juhendaja; Taba, Pille, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Sialorröad ehk liigset süljevoolust defineeritakse kui keha võimetust kontrollida suuneelu kogunenud sekreeti, mille tulemuseks on liigne sülje voolamine. Sialorröa võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel krooniliste neuroloogiliste haiguste korral, nagu laste tserebraalparalüüs, amüotroofne lateraalskleroos ja Parkinsoni tõbi. Probleem ei ole tingitud mitte niivõrd süljeerituse rohkusest, vaid neelamisreflekside langusest, lihaste nõrkusest ja koordineerimatust tegevusest. Botulismitoksiin A (BNT-A) on kasutusel olnud mitmete kesknärvisüsteemi häirete (düstooniad, spastilisus) ravis mitmekümne aasta jooksul; uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. BNT-A süstimine süljenäärmetesse vähendab süljeeritust, seega kergeneb väiksema süljekoguse alla neelamine. Sülje ja suuõõne mikrofloora muutused võivad põhjustada häireid suuõõne tervises, mille oluliseks komponendiks on sülje puhastav ja antibakteriaalne toime. Käesoleva töö eesmärk oli uurida BNT-A ravi efektiivsust ja ohutust süljenäärmete süstimisel sialorröa ravis kesknärvisüsteemi haigustega patsientidel. Lisaks ravimi toimeefektile oli uuringuküsimuseks muutused suuõõne mikroflooras ja sülje omadustes, mis võivad olla mõjutatud BNT-A süstimise tagajärjel tekkinud süljekoguse vähenemisest. Uuringu tulemused näitasid süljevooluse vähenemist raviga statistiliselt olulisel määral. Hambumushäire mõjutas tserebraalparalüüsiga patsientidel süljeerituse intensiivsust. Sialorröad esines rohkem Parkinsoni tõvega haigetel, kelle domineerivaks häireks oli bradükineesia – liigutuste aeglus ja kohmakus -, ja vähem treemor-dominantse kliinilise alatüübi korral. Sülje koostises ja S. mutansi hulgas muutust ei esinenud, kuid laktobatsillide hulk näitas statistiliselt olulist tõusu. Süljevooluse ravi BNT-A süstidega on efektiivne, kuid võib viia suuõõne isepuhastumisvõime langusele.
Ecology of ericoid mycorrhizal fungi
(2018-09-25) Kohout, Petr; Tedersoo, Leho, juhendaja; Kõljalg, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Sümbioos mükoriisa ehk seenjuure vahendusel on üks vanimaid ja enim levinud mutualismivorme maailmas. Mükoriissetes suhetes seenpartner varustab taime vees lahustunud mineraalainetega ning saab taimelt vastu suhkruid. Erikoidne mükoriisa (ErM) on arbuskulaarse mükoriisa ja ektomükoriisa kõrval evolutsiooniliselt noorim mükoriisatüüp. Taimed sugukonnast kanarbikulised (Ericaceae), kuhu kuuluvad ka mustikas, pohl ja kanarbik, moodustavad ErM sümbioosi mitmete rühmade mullas ja juurtes elavate endofüütsete seentega. Seenehüüfid kasvavad taime juurerakkudesse sisse ja moodustavad paunakesi – ajukujulisi struktuure, kus taime rakumembraani ja seeneraku piirpind on oluliselt suurenenud toitaainete vahetuse soodustamiseks. Kanarbikulised esinevad sageli vaestel happelistel muldadel, kus toitained on peamiselt orgaanilisel kujul ja raskesti taimedele omastatavad. Kanarbikuliste peamine ökoloogiline kohastumus ongi mükoriisaseente abil makro- ja mikroelementide kättesaamine. Kanarbikulised on metsanduse ja põllumajanduse aspektist väheolulised, mistõttu ErM ökofüsioloogia ja sellega seotud seente elurikkust on vähe uuritud võrreldes teiste mükoriisatüüpidega. Senised elurikkuse uuringud ja mükoriisa sünteesi katse näitavad, et ErM moodustavad seened kuuluvad mitmesse kottseente (Helotiales, Chaetothyriales) ja kandseente (Sebacinales, Hymenochaetales) seltsidesse. Oma väitekirjas keskendun erinevatele aspektidele ErM seente elurikkuses ja ökoloogias, eelkõige keskkonnaparameetritele, mis mõjutavad seenekooslusi. ErM seente tuvastamiseks isoleerisin kanarbikuliste ja hariliku kuuse juurtes kasvavad seened puhaskultuuri Tsehhimaa ja Norra metsadest ning viisin läbi mükoriisa sünteesi katsed laboris. Välitööde käigus kogusime kanarbikuliste juuri Mount Wilhelmi mäelt Paapua Uus-Guineas ja Drakensbergi mägedest Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kasutasin Roche 454 pürosekveneerimise tehnoloogiat sealt kogutud juurtelt seente määramiseks. Leidsin, et senimääramata kandseente haru moodustab erikoidset mükoriisat, kus taimerakkude pinnal areneb õhuke seeneniidistiku kiht ja seen soodustab mustika kasvu ning lagundab aromaatseid polümeere. Kuusejuurtelt isoleeritud kottseened Pezoloma ericae liigikompleksist on võimelised moodustama erikoidsele mükoriisale iseloomulikke struktuure mustika juurerakkudes. Kottseeneliik Acephala macrosclerotiorum moodustab ektomükoriisat hariliku kuusega ja erikoidset mükoriisat mustikaga laboritingimustes. Kanarbikuliste seenekooslusi mõjutavad paljud keskkonnaparameetrid, eelkõige kõrgus üle merepinna, peremeestaime liik ning mikroelupaik niiskuse gradiendil. Erikoidset mükoriisat moodustavad seened erinevad tugevasti oma leviku poolest.
Development of pharmaceutical quench-cooled molten and melt-electrospun solid dispersions for poorly water-soluble indomethacin
(2018-09-25) Semjonov, Kristian; Heinämäki, Jyrki, juhendaja; Kogermann, Karin, juhendaja; Laidmäe, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Kirjanduse andmetel 40% turustatud ja 75% väljatöötamise või tootmise faasis olevatest raviainetest klassifitseeritakse vees halvasti lahustuvateks. Uudsed ravimvormide disaini ja valmistamise strateegiad, abiained ja tootmisemeetodid võimaldavad parandada raviainete vesilahustuvust, lahustumiskiirust ja seega ka biosaadavust organismis. Tahked dispersioonid on üks traditsiooniline viis/tehnoloogia, kuidas valmistada vees halvasti lahustuvatest raviainetest uusi ravimvorme ning ravimpreparaate, ning selle tehnoloogia eelised on hästi dokumenteeritud ning turustatud ravimite arv antud tehnoloogiaga järjest kasvab. Käesolevas doktoritöös valmistati erinevate meetoditega amorfsed tahked dispersioonid Soluplus®-i ja ksülitooliga parandamaks raviaine (indometatsiini) lahustumiskiirust ja tema amorfse vormi stabiilsust. Tahked dispersioonid valmistati sulami kiirjahutamise meetodil. Uudse lähenemisena kasutati tahkete dispersioonide valmistamiseks sulami elektrospinnimise meetodit, mida võib käsitleda traditsioonilise sulami kiirjahutamise meetodi edasiarendusena. Uuriti põhjalikult valmistatud pulbrite ja sulami elektrospinnimise teel saadud fiibrite füsikokeemilisi omadusi. Peamiseks uurimisküsimuseks oli välja selgitada muutused raviaine lahustumiskiiruses ja füsikokeemilises stabiilsuses võrreldes raviaine käitumist puhta raviaine ning raviaine ning abiaine(te) füüsikaliste segudega. Sulami kiirjahutamise teel saadud indometatsiini segud erinevate abiainetega näitasid olulisi erinevusi molekulaarse, osakese ja pulbri taseme omadustes, mis oluliselt mõjutasid ka nende segude füüsikalist stabiilsust. In vitro dissolutsioonikatsete tulemused näitasid, et tahked dispersioonid ja füüsikalised segud omavad abiainest sõltuvat raviaine vabanemis- ja lahustumisprotsessi pH 6.8 juures. Kiireim raviaine vabanemine ja lahustumine toimus raviaine tahketest dispersioonidest koos Soluplus®-ga, mis tuli eeskätt nende segude paremast märgumisest ja indometatsiini välja kristalliseerimise inhibeerimisest. Ksülitool on vees kergesti lahustuv polüalkohol, parandades lahustumiskiirust läbi parema märgumisprotsessi ja hüdrofiilse vesikeskkonna. Sulami elektrospinnimise teel valmistatud raviainega fiibrid olid füüsikaliselt stabiilsed ja tagasid kiire raviaine vabanemise. Kokkuvõtvalt, sulami elektrospinnimist võib käsitleda alternatiivina traditsioonilistele või modifitseeritud tahkete dispersioonide valmistamise meetoditele nagu sulami kiirjahutamine või kuumsulatus-ekstrusioon parandamaks raviainete lahustumiskiirust ja seega ka vees halvasti lahustuvate raviainete biosaadavust.
Effects of endogenous and environmental factors on night-time water flux in deciduous woody tree species
(2018-09-25) Rohula-Okunev, Gristin; Kupper, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Laialt levinud arusaam, et taimed hoiavad õhulõhed lahti ainult valgel ajal siis kui toimub fotosüntees, ei pea paika. Viimasel kümnendil on rohkelt uuritud taimede öist veekasutust ning leidnud kinnitust, et taimed hoiavad osaliselt õhulõhed lahti ka öösel. Kuigi öist õhulõhede regulatsiooni ning veevahetust on laialdaselt uuritud erinevatel taimeliikidel, ei ole teada ühest mehhanismi, mis reguleerib öist õhulõhede avatust. Oma töös uurisin, kuidas võivad erinevad keskkonnafaktorid kui ka taimesisesed tegurid mõjutada öist ning koidueelset veevahetust heitlehistel puuliikidel. Selgus, et taimede seas on üsna levinud trend avada oma õhulõhed enne koitu, selleks et taimed saaksid juba varajastel hommikutundidel alustada fotosünteesimisega, soodustades seeläbi kiiremat kasvu. Meie tehtud katsed näitasid, et koidueelset õhulõhede avanemist mõjutab ka sahharoosi sisaldus lehtedes. Seega, suhkrud kui olulised osmootikumid reguleerivad öist õhulõhede avanemist. Katsete tulemustest selgus, et lisaks taimesisestele teguritele soodustab koidueelset õhulõhede avanemist ka tavapärasest kõrgem õhuniiskus. Lisaks võib kõrgem õhuniiskus soodustada taime kasvuks oluliste mineraaltoitainete omastamist läbi intensiivsema öise transpiratsiooni. Katsed näitasid, et taimede öist veevahetust reguleerib suuresti ka mulla toitainete kättesaadavus, olles intensiivsem toitainetevaesel mullal kasvanud puudel. Tõenäoliselt aitab intensiivne öine transpiratsioon taimedel paremini omastada mullast toitaineid. Katse tulemused näitasid, et ka tuule kiirus mõjutab öise transpiratsiooni osatähtsust, olles oluline mõjufaktor eeskätt suuremate lehtedega liikidel. Kokkuvõttes, öine transpiratsioon ei varieeru ainult tulenevalt keskkonna erinevustest, vaid suuresti ka füsioloogilistest erinevustest nii liikide vahel kui ka sama liigi sees, olles oluline kohastumus taimedele.