Sirvi Kuupäev , alustades "2018-10-02" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Hegemooniadiskursused eesti kultuuris. Eesti Kunstimuuseumi pressikommunikatsioon 2006–2015
(2018-10-02) Saar, Johannes; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tamm, Marek, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
21. sajandi esimestel kümnenditel on Eesti järjekindlalt püsinud ühiselu liberaliseerimise, rahvusvahelistamise ja globaliseerimise kursil. Kultuuripoliitikas hoogustusid radikaalsemad liberaalsed reformid, mida on mõtestatud kultuuri lahtiriigistamisena. Avalik-õiguslikest ja riigieelarvelistest kultuuriasutustest said osalt ärilistel alustel opereerivad eraõiguslikud sihtasutused. See on muuhulgas sundinud kultuuri- ja mäluasutusi leiutama end meelelahutus- ja ajaviitetööstuse konkurentsis. Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida, kuidas on aastail 2006-2015 selle loomemajandusliku väljakutsega hakkama saanud Eesti Kunstimuuseum (EKM). Keskendusin asutuse avaliku kuvandi uurimisele kindlal viisil - pärides, kuidas, millist retoorikat kasutades, veenab EKM pressiteadetes avalikkust külastama oma filiaalides avatud kunstinäitusi. Uurimistöö käigus avastasin, et eesti kunsti avalikud enesetutvustused pressiteadetes sarnanevad märkimisväärselt teoreetiliste kirjeldustega koloniseeritud kultuuridest. Tihenenud konkurentsis publiku tähelepanu pärast on läinud käiku müügiargumendid, mis rõhutavad eesti kunstielu kokkukuulumist Skandinaaviamaade, Lääne-Euroopa metropolide ja globaalsete kunstibiennaalide ning –triennaalidega. Kultuurilist tähendusrikkust ei omistata Eestile endale, selle kuulumisele Baltimaade hulka ja Ida-Euroopasse, ammugi mitte asendile Venemaa naabruses. Selline valikulisus kultuurilises ruumitajus ajendasid mind vaagima tänapäeva eesti kultuuri minapilti selliste postkolonialistlike uurimiskontseptsioonide valguses nagu kultuuriline enesekolonisatsioon ja Lääne kultuuriline hegemoonia. Etnotsentristlikud, eurotsentristlikud ja kultuurilise globaliseerumise argumendid pressiteadetes osutavad, et peamiseks eesti kultuuri kandjaks on meie endi arvates nn koloniaalne subjekt, kes rajab oma positiivse minapildi provintsiaalsuse stigmadest koosneva kaleidoskoopilise mosaiigina, teeb seda eemal asuva kultuurilise metropoli vaateväljas ning võtab omaks kujutletud metropolist avaneva vaate kui isikliku identsusnarratiivi.