Sirvi Kuupäev , alustades "2018-10-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Human capital and labour market disparities
(2018-10-15) Tverdostup, Maryna; Paas, Tiiu, juhendaja; Masso, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolev doktoritöö lähtub levinud arvamusest, et tööhõivealase edukuse ja eriti palgataseme peamised määrajad on konkreetsed oskused, pädevused ja teadmised, mis koonduvad üldmõiste „inimkapital“ alla. Muidugi on inimkapital rahvastikus heterogeenne nähtus, sest inimestel on erinev haridustase ning erinevad võimed ja võimalused, mis sõltuvad suuresti loomusest, isiksusest või välisteguritest. Mitme omaduse puhul tulevad inimkapitali(st tingitud palga)lõhed aga eriti selgelt esile. Doktoritöö keskendub kolmele sellisele omadusele ja vastavatele elanikkonnarühmadele: soole (mehed versus naised), rahvuslikule kuuluvusele (sisserännanud versus põliselanikud) ning välismaal töötamise kogemusele (kodumaale tagasipöördunud versus need, kel välismaal töötamise kogemus puudub). Igas fookusgrupis dokumenteeriti eelnevalt drastilised palgalõhed, mis olid suuresti tingitud inimkapitali erinevustest. Nelja empiirilist juhtumiuuringut hõlmava doktoritöö eesmärk on aidata paremini aru saada siiani vähe uuritud ja ka täiesti uute inimkapitali mõõtmete mõjust püsivatele palgaerinevustele igas rühmas. I uuring pöörab erilist tähelepanu kognitiivsetele võimetele kirja- ja arvutusoskuse ning probleemide lahendamise alal tehnoloogiarikkas keskkonnas ning nende soospetsiifilistele kombinatsioonidele, selgitamaks meeste ja naiste palgalõhet Eestis. II ja III uuring käsitlevad kirja- ja arvutusoskuse rolli ning töös kasutamist kui etnilise palgalõhe põhjustajat Euroopas. IV uuring dokumenteerib Eestisse tagasipöördunute välismaal töötamise kogemuse mõju palgale, võrreldes nendega, kellel välismaal töötamise kogemus puudub. Doktoritöö peamine leid on, et inimkapitali ja palgataseme vahel puudub selge seos. Rikkalik inimkapital ei tähenda tingimata kõrget palka. Uurimuse tulemustest selgub, et inimkapitali „tasuvus“ tööturul sõltub erinevatest kontekstipõhistest teguritest, näiteks eelistustest, isikuomadustest ning meeste ja naiste erinevatest soorollidest; etniliste vähemuste versus enamuse võrgustikest, sotsiaalsest kaasatusest ja motivatsioonist; kodumaale tagasipöördunute versus paiksena püsinute sotsiaalsetest sidemetest ja mittekognitiivsetest oskustest. Lisaks muutub produktiivne inimkapital üha olulisemaks ja selle kasutamise intensiivsus on palgataseme ja karjääri edenemise puhul määrava tähtsusega. Seega jõuab doktoritöö järeldusele, et edasine uurimistöö peaks arendama teoreetilisi mudeleid, mis hõlmaksid vastavaid kontekstipõhiseid tegureid ning rõhutaksid produktiivsete oskuste ja teadmiste tähtsust.
Differences in migration intentions by ethnicity and education: the case of Estonia
(2018-10-15) Pungas, Enel; Tammaru, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesolev väitekiri annab panuse ida-lääne rände uuringutesse, keskendudes Euroopas toimuvale ajude äravoolu ja ajude raiskamise arutelule ning etniliste vähemuste integratsiooniga seotud probleemidele Eestis. Peamine väitekirja eesmärk on välja selgitada rahvuse ja hariduse rolli rändekavatsuste kujunemisel. Rände ja hariduse ning rände ja rahvuse suhete uurimiseks on Eesti huvitav riik, sest alates 1991. aastast on toimunud märkimisväärne väljaränne, samas on siin majanduslikult paremini toime tuldud kui paljudes teistes uutes liikmesriikides; lisaks on Eestis märkimisväärne venekeelne rahvusvähemus. Ülikoolilõpetajate osakaal väljarännanutest on palju väiksem kui nende proportsioon kogu Eesti elanikkonnast, seda nii enne kui pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. See on erinev paljudest teistest Euroopa ida-lääne rändes osalevatest, sealhulgas endise Nõukogude Liidu territooriumi riikidest. Aja jooksul on kõrgharidusega inimeste osakaal Eestist väljarändajate hulgas vähenenud. Emigratsiooni suurenemine 2000. aastatel oli tingitud maapiirkondade elanike arvu kasvust väljarännanute hulgas. Hariduse ja tagasirändekavatsuste seoste analüüs näitab, et haridustase ise ei ole seotud naasmisplaanidega. Küll aga on üleharituna sihtriigi tööturul osalemine selgelt seotud suurema valmisolekuga tagasi tulla. Sarnane, kuigi mõnevõrra nõrgem tulemus on kutseharidusega isikutel. Inimesed, kes on omandanud (vähemalt osaliselt) oma hariduse Soomes, on valmis rändele järgnenud esimestel aastatel enam tagasi pöörduma, samas kui nende naasmise tendents näitab negatiivset sõltuvust riigis elamisajast. See näitab, et sihtriigis omandatav haridus viib parema sotsiaalse integratsioonini. Haridustaseme ja etnilise päritolu vahel on oluline vastasmõju. Alates 2004. aastast on madalama ja kõrgema haridustasemega venelastel suurem võimalus emigreeruda kui keskharidusega venelastel, mis näitab, et haritud rahvusvähemustel ei ole Eestis eestlastega võrdseid karjäärivõimalusi. Rahvusvähemused on eestlastest enam valmis välismaal õppima, mis näitab, et etnilised erinevused on sügavad. Need, kes ei tunne ennast etniliste eestlastena (peamiselt venelased), soovivad tunduvalt vähem ka tagasi pöörduda. Seda võib seletada kas väiksema Eestiga seotusega või diskrimineerimise tajumisega riigis. Koolitüüpide võrdlus näitab, et vene õppekeelega koolide lõpetajatel on eestikeelse kooli lõpetanutega võrreldes tunduvalt suurem soov õppida välismaal - ja üllatuslikult on mitmekeelsete koolide lõpetajatel veelgi tugevamad lahkumiskavatsused. Siiski on neil vastanutel, kes identifitseerivad end eestlastena, kuid õpivad vene õppekeelega koolis, suurem tõenäosus jätkata õpinguid välismaal, kui eestikeelses koolis õppivatel eestlastel. Etnilised erinevused on sügavalt seotud välismaal õppimise kavatsustega. Nn suure isiksuseomaduste viisiku isiksuse tunnustest suurendab avatus uutele kogemustele soovi välismaale õppima minna. Kõrgharidusega vanemate lapsed on enam valmis välismaal õppima. Liikuvus- ja sotsiaalne kapital on olulised – enda, aga ka sõprade või pereliikmete välismaal elamise kogemus ja nii tekkinud võrgustikud teevad välismaal õppimise otsuse tõenäolisemaks. Selle väitekirja tulemused näitasid Eesti rändealaste kavatsuste mõjutajaid, kuid samal ajal täiendasid ida-lääne rände kirjandust üldiselt. Siiski, rahvusvahelise rände keerukuse ja dünaamilisuse tõttu on teemas veel palju avastada. Arvestada tuleb maailma rahvastiku kasvava heterogeensusega, mis mitmekesistab rändekäitumist ning nõuab rändeprotsesside põhjalikuks mõistmiseks nii kvantitatiivsete kui kvalitatiivsete meetodite kasutamist.
Charting artistic evolution: an essay in theory
(2018-10-15) Sobchuk, Oleg; Merilai, Arne, juhendaja; Moretti, Franco, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Tundub, et tänapäeva humanitaariteadusi huvitab vähe vastata küsimustele, mis algavad sõnaga miks. Miks olid maalid enne 1900. aastat peamiselt mimeetilised, kuid pärast 1900. aastat pigem abstraktsed? Miks saavutas vene romaan oma kõrgpunkti 19. sajandi teisel poolel, mitte varem ega hiljem? Miks on kaasaegses lüürilises luules ülekaalus vabavärss? Me õigupoolest ei tea. Tõenäoliselt ei ole neile küsimustele vastamine võimatu, kuid nendega tegelemiseks pole suuri pingutusi tehtud. Humanitaarteadustes on selle asemel kaldutud esitama lähedasi küsimusi, mis algavad sõnadega millal, kuidas või kes. Nii et miks miksi ei hinnata? Leian, et selle huvipuuduse juured on palju laiemas fundamentaalses probleemis: meil ei ole veel kunstiteooriat, mis võimaldaks meil vastata miks-küsimustele (või isegi neid esitada) – puudub diakrooniline kunstiteooria. „Kunstilise evolutsiooni kaardistamine: essee teooriast“ pakub välja just nimelt sellise katselise projekti. Töös väidetakse, et oleks kasulik, kui humanitaarteadustes viljeldava ideograafilise lähenemisega kaasneks teistsugune, täppisteadustes tavaline nomoteetiline lähenemine. Peaksime otsima mitte üksnes konkreetset – raamatut, autorit, stiilivõtet – vaid ka üldist: laiemaid ajaloolisi suundumusi, makromustreid, tektoonilisi nihkeid kunstiväljal. Uus distsipliin digihumanitaaria liigub selles suunas; selle abil tuvastatakse andmetes avaramaid mustreid ja suundumusi. Ent seda kasvavat informatsioonihulka, mis on kogutud keerukate meetodite abil, mis ulatuvad sentimendianalüüsist teema modelleerimiseni, on vaja ka seletada. Kuidas saame diakroonilisi muutusi mõtestada? Olen väitekirjas rakendanud kultuurievolutsiooni teooriat, et mõista kunsti ajalugu. Kunstivormid – võtted, süžeevalemid, žanrid – leiutatakse (kas suvalise juhuslikkuse või sihipärase brikolaaži kaudu); nad koguvad ja kaotavad populaarsust olenevalt sellest, kui edukalt nad meie ajus vajutavad „emotsioonide klaviatuuri“ klahvidele; edukaid kunstivorme reprodutseerivad hilisemad kirjanike või filmirežissööride põlvkonnad, kes hoiavad neid „elus“ aastakümneid või isegi sajandeid. Tutvustan kunstilise evolutsiooni neid ja mitmeid teisi üldpõhimõtteid ning kasutan neid, selgitamaks mitmesuguseid näiteid kunstiajaloost. Miks kasvasid Hollywoodi filmimeeskonnad aja jooksul suuremaks? Miks muutus detektiivifilmide ajaline struktuur keerukamaks? Miks on kirjandusväli nii ebavõrdne: käputäis kuulsaid kirjanike ning unustusse vajunud enamus? Miks ergutavad mõned sotsiaalsed keskkonnad kunstiloomet? Näitan, et kõiki neid miks-küsimusi on võimalik seletada sobivate meetodite – kvantitatiivsete eksperimentide – ning sobiva teooria – kultuurievolutsiooni – abil.