Sirvi Kuupäev , alustades "2019-05-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Ilmateenistust väntsutas Tallinn-Tartu sõda ja kiiritas röntgen
(Maaleht, 2019-05-16) Kallis, Ain
Poetics of adaptation and point of view: literary and documentary sources of the historical-biographical film
(2019-05-16) Kangur, Katrin; Grishakova, Marina, juhendaja; Lothe, Jakob, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Teine maailmasõda on andnud ainest tuhandetele ajaloolistele filmidele, mis erinevates žanrites ja erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt vormivad meie ajaloomälu. Tänapäeval moodustavad nii eluloofilmid kui ajaloolised filmid märkimisväärse osa sellest pagasist, mis mõjutab publiku arusaamist, kuidas ajaloolised sündmused aset leidsid. Kuitahes palju erinevaid ajalootõlgendusi kaasaegses kultuuriruumis ka ei esine, paneb miski ajaloolise ja biograafilise filmi puhul vaataja lähenema sellele teisiti kui väljamõeldud süžeel põhinevale mängufilmile. Doktoritöö “Adaptatsiooni ja vaatepunkti poeetika: ajaloolis-biograafilise filmiteose kirjanduslikud ja dokumentaalsed allikad” keskendub ajaloolis-biograafiliste draamafilmide kui filmimuganduste uurimisele. Tuginedes kolmele näitele, Roman Polanski holokaustiteemalisele filmile “Pianist” (2002), Max Fäberböcki Teise maailmasõja lõpusündmustest jutustavale “Naine Berliinis” (2008) ning Jan Troelli kirjanikuportreele Knut Hamsunist (“Hamsun” (1996)), on doktoritöös tähelepanu all milliseid eetilisi ja filmitehnilisi väljakutseid (auto)biograafiliste tekstide filmikeelde ümberpanek filmitegijatele esitab ning kuidas sellised filmid vaataja jaoks toimivad kui adaptsioonid: lisaks ajaloolisele tõepärasusele, on nende filmide juures oluline peategelase isik, tema lugu, kogemus ja nägemus sündmustest. Kuigi ajaloolis-biograafilised filmid ja (auto)biograafiad moodustavad olulise osa meie ajalooteadmiste kujunemisest, on nende filmiadaptsioone seni vähe uuritud. Ometi peegeldavad need filmitekstid keerulisi valikuid, mida filmitegijad peavad langetama, püüdes filmitekstis edasi anda niihästi autobiograafilise jutustuse “mina”, kui ka esitada “tõetruult” ajaloosündmusi.