Sirvi Kuupäev , alustades "2019-10-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Positioning the scholar: issues of epistemology and methodology in the evolutionary study of religion
(2019-10-15) Peedu, Indrek; Karo, Roland, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö tegeleb küsimusega religiooniuurija positsioneerimisest. Lihtsustatult tähendab positsioneerimine küsimust sellest, kes on või saab olla uurija seoses uuritavaga? Kuivõrd on tal võimalik jääda neutraalseks, teaduslikuks kõrvalseisjaks või kuivõrd on ta paratamatult osa uurimisväljast või peab selle osaks saama eduka uurimistegevuse jaoks? Spetsiifilisemalt keskendutakse siinses uurimistöös positsioneerimise küsimusele just seoses käitumisökoloogiliste ja kognitiivsete religiooniteadustega ehk teisisõnu seoses evolutsioonilise religiooniuurimise kui sellisega. Selles uurimisvaldkonnas on viimastel kümnendil väga jõuliselt argumenteeritud metodoloogilise naturalismi kasuks. Seda nähakse kõige õigema viisina, kuidas uurija peaks ennast positsioneerima uuritava suhtes. Doktoritöö üheks eesmärgiks on seega näidata, miks ei ole metodoloogilise naturalismi kasuks esitatud argumendid siiski sugugi nii tugevad, kui senimaani on väidetud ja kuidas evolutsiooniline uurimistöö ei kohusta uurijat möödapääsmatult epistemoloogilis-metodoloogilistes küsimustes hoidma naturalistlikku joont. Sellest tulenevalt osutan doktoritöö teises osas ka võimalusele, kuidas põhimõtteliselt on võimalik esitada ka lähenemisviise, mis on evolutsiooniteooriaga täpselt samavõrd kooskõlas, kui metodoloogiline naturalism, ent üleloomulikku puudutavates küsimustes risti vastupidisel seisukohal. Doktoritöö viimases osas paigutan metodoloogilise naturalismi küsimuse laiemasse võrdlusesse ja vaatan, mis küsimustes võib seda positsioneerimisevarianti pidada tugevamaks või nõrgemaks sellistest võimalikest alternatiividest, nagu metodoloogiline agnostitsism, neutraalsus ja dialoogiline enesepositsioneerimine.
Genetic history of the Uralic-speaking peoples as seen through the paternal haplogroup N and autosomal variation of northern Eurasians
(2019-10-15) Ilumäe, Anne-Mai; Rootsi, Siiri, juhendaja; Villems, Richard, juhendaja; Tambets, Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Euroopast Lääne-Siberini levinud uurali keelkond postuleeriti enam kui saja aasta eest. Mitme põlvkonna eri teadusvaldkondade teadlaste töö tulemusena on kogutud aukartustäratav andmestik selle keelkonna rahvaste kohta, kuid erilise huvi objektiks on jäänud küsimus nende ühisest päritolust, võimalikust algkodust ja rändeteedest, mille kohta on välja pakutud arvukalt huvitavaid hüpoteese. Eelkõige geograafiast sõltuvas isalt pojale päranduvate Y-kromosoomi variantide ehk isaliinide jaotusmustris eristub selgelt haplogrupp N, mis seob nii Euroopa kui Aasia põhjaaladel elavaid rahvaid ning iseloomustab ka suurt osa uurali keeli kõnelevatest meestest. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli esiteks rakendada kaasaegseid DNA järjestustehnoloogiaid hindamaks haplogrupi N fülogeneetilise puu sisestruktuuri ja alamklaadide ekspansiooniaegu ning levikut Põhja-Euraasias. Teiseks testida uusimate statistiliste meetoditega võimaliku geneetilise ühisosa olemasolu uurali keelesugulaste vahel, tuginedes ülegenoomsetele genotüpiseerimisandmetele. Selgus, et haplogrupp N on tõenäoliselt algselt pärit Põhja-Hiinast või mandrilisest Kagu-Aasiast ning haplogrupi sisemine struktuur koosneb mitmest piiritletud geograafilise levikuga alamklaadist. Ühel neist, haplogrupi N3 alamklaad N3a3’6, mille levikuaja algus jääb umbes 5000 aasta tagusesse aega, on tähelepanuväärselt lai geograafiline levik, mis ulatub Läänemere idakaldalt kuni Mongoolia ja Vene Beringiani ning hõlmab märkimisväärse osa kõikidesse suurematesse Põhja-Euraasia keelkondadesse kuuluvatest meestest. Ülegenoomsete andmete põhjal on enamusel uurali keeli kõnelejatest piiratud, kuid tuvastatav hiljutine tõenäoliselt Siberi päritolu geneetiline ühisosa, mis vihjab keelte levikuga kaasas käinud inimeste rändele. Samas on see ühine geneetiline komponent seotud ulatuslikumate ida poolt lähtunud mõjutustega Kirde-Euroopa kaasaegsete rahvaste geenifondile, mis tõenäoliselt ei piirdunud ainult uurali keeli rääkinud inimeste sisserändega.